I love the smell of fresh varnish

Kuulnud Williami kommentaari, et ta ei ole eriline kassiinimene, ilmus ka Nathanieli näole kerge muie. Mnjahh.. Kui keegi teine talle sellise ettepaneku oleks teinud, siis tõenäoliselt oleks noormees ta välja naernud, kuid hetkel ei tundnud see sugugi võimatuna. "Mina ja ninnunännutaja?" kordas Nate ja turtsatas seejärel lõbusalt. "Ta on lihtsalt nii väike... ja saamatu," lausus korvapllur, vaadates lõbusa muigega, kuidas Cissy üritas toolile ronida. "Ma peaks seda isegi kaaluma," lausus Nathaniel, istudes seejärel ühele toolile. Ta ei kujutanud end kassiomanikuna ette - ta kahtles, kas tal isegi piisavalt püsivust selleks oleks ning toimuvad peod ei mõjuks kiisupojale kindlasti hästi. "Saan ma sind kuidagi aidata?" küsis Nathaniel seejärel kahtlevalt, kui ta toimetavat Williamit silmitses.

Küsimust kuulnud, heitis William pilgu sõbrale. "Sa võid seni Cissyt lõbustada," pakkus ta kerge muige saatel. "Saan hakkama, vahel pean mina ema asemel süüa tegema." Näiteks siis, kui ema varem magama läheb või ta ise väga hilja koju jõuab. Või ema ta lihtsalt ära unustab, mida on ka juhtunud. Loodetavasti nüüd see kõik muutub. Samas on mündil alati kaks poolt - ta oskas nüüd süüa teha, mis võimaldab tal siis, kui ta välja kolib, end ise suurepäraselt ära toita.

Kuulnud nüüd, et ta võib kassipoega seni lõbustada, haaras Nathaniel pisikese elusolevuse enda kätele ning silmitses looma kerge muigega. "Sobib mulle. Selles olen ma tõenäoliselt tunduvalt parem kui toiduvalmistamises," lausus Nathaniel turtsatusega. See oli tõene. Ta polnud peaaegu et mitte kunagi ise kodus süüa valmistanud, seega mehe kokaoskused jätsid kõvasti soovida. See oli miski, mida tal polnud endal siiani kunagi olnud vaja teha, seega ta polnud seda ka vabal ajal ette võtnud. "Kuigi kui ma nüüd mõtlen, siis äkki peaks ka kokkamise kunagi selgeks õppima.. Aga noh.. Kas sa suudad mind kujutada ette köögis, põll ees?" küsis Nathaniel seejärel turtsatusega ning jätkas Cissy ninnu-nännutamist.

"Kokkamine on kasulik oskus, kas tead. Ainus töö, mis toidab," lausus William pannilabidaga vehkides, et oma sõnu rõhutada. Kuulnud aga Nate'i järgmisi sõnu, turtsatas ta naerma."Kujutan küll," noogutas noormees end taas sirgu ajades, lõbus naeratus endiselt suul. Jah, tulevad meelde need ajad küll, mil ta tõeliselt elu nautis ja seda just koos Nathanieliga. "Pitsiline roosa põll ees, eelistatavalt kuskil mõni Barbie," kirjeldas ta põlle. "Ja vaaritad pannkooke teha. Käib küll."

"Mnjahh.. Vähemalt hetkel pole mul vaja seda just kohutavalt osata, kuigi samas ükski oskus ei jookse mööda külge maha," lausus Nathaniel ning viis pilgu Williamile. Kui sõber naerma hakkas, muigas noormees ning raputas pead, mängides seejärel pisikese Cissyga. "Pitsiline roosa põll?" kordas Nathaniel turtsatusega. "Ma pigem hüppaksin alla vist kuskilt," lausus Nate turtsatusega. "Kuigi.. Pannkookide valmistamise vastu poleks mul midagi. Sellega vast saaksin isegi hakkama. Kui raske see ikka olla saab," rääkis Nate ning kõdistas kiisupoega kõhu alt.

Kiisupoeg tõi kuuldavale midagi urina ja näu vahepealset ning haaras kõigi 18 küünega Nate'i käest kinni, et oma pisikeste kikudega kuti kätt pureda. "Oo," tegi Will, "sa ei kujuta ette, kui keeruline see algajale olla võib." Sujuvalt keeras ta pannilt tule alt ära - tänaseks söögiks olid makaronid juurviljadega, sest eilseid makarone oli tal kapis kaugeltki liiga palju ja külmutatud köögiviljad, mis sügavkülmas seisid, tahtsid ka tegemist. Jaganud toidu võrdselt kahele taldrikule ära, võttis ta need ja kõndis laua juurde, et üks sõbra ette panna. "Kui ma ise esimest korda pannkooke teha üritasin, suutsin kogu köögi jahu täis ajada ja tagatipuks koogid põhja kõrvetada, nii et köögis hingata ei saanud," lausus ta sahtlist söögiriistu võttes, et seejärel ühe komplekti Nate'ile anda ja teise endale panna. "Mida sa juua tahad? Mul on piima ja mingisugust segumahla," küsis noormees.