I love the smell of fresh varnish

OT: Nate

Kuigi viimaste päevade sündmused koolis kuum teema oli, ei hoolinud William toimunust nii palju, kui võiks - temal oli hoopis teine ooper käsil ja see nõudis suurema osa tema tähelepanust. Nimelt oli Nate lubanud teda rahaliselt toetada ja lisaks sanatooriumikohale ema jaoks võimaldanud neile ka väikese maja praktiliselt Wilmingtoni jõe ääres väikeses rajoonis, kus elasid noorpaarid või väikesed pered väikeste lastega - natuke turvalisem ja rahulikum kui see sünge piirkond, kus nende korter asus ja kus igasugused huligaanid ringi trampisid. Maja ise oli armas ning neile kahele täpselt sobivas suuruses. Emaga koos olid nad kogu kraami üle vaadanud ja otsustanud, millele tuli otsa ning mis alles jätta, ja nagu sõrmenipsu tulemusel olid allesjäetavad asjad üheainsa päeva jooksul ümber kolitud ja suurem osa ka paika pandud, kuigi elutoas laiutasid veel mõned kastid, mis tahtsid lahtipakkimist. Lisaks kastidele tahtis uue keskkonnaga kohanemist ka pisike hall karvapall, kelle noormees omaenda säästude eest loomapoest ostnud oli. Nad olid ühel kaunil õhtul emaga praktiliselt karvupidi kokku läinud, sest ema tahtis kassi võtta, aga tema ei tahtnud, ja järgmisel päeval oli ta kooli läinud, põsel punetav kriim, mille oli jätnud ärakulunud ja sakilise servaga pannilabidas, sest naine oli talle esimese kättesattunud esemega virutanud. Kui ta nüüd tagasi tuleb, ootab teda väike Cissy-nimeline pundar rõõmu...

No jah, ja nüüd oli koolipäev läbi saanud ning Nate avaldanud soovi tulla vaatama, kuidas nad (õigemini ainult tema pluss Cissy) on end sisse seadnud. Trenni täna polnud, mis oli päris tore, ja noorukid kõndisid mööda Westside'i tänavat Hamiltonide uue residentsi poole. Kogu tee olid nad korvpallist ja kooliasjadest rääkinud, aga Nate polnud õpilaste seas elevust tekitanud sündmusi maininud ja tema polnud küsinud ka... Huvitas siiski. "Mis teil juhtus seal?" päris Will. "Reynaga ja..." Ta teadis küll sellest, kuidas Nate teiste inimeste ja eriti tüdrukutega käitus, aga juhtunust tahtis ta kuulda konkreetse asjaosalise, mitte pealtnägija või mõne vahendaja käest.

Nate kõndis koos Williamiga tema uue kodu poole, kuna ta tahtis näha, kuidas Will on end sinna sisse seadnud. Peagi kuulis noormees küsimust, mille kuulmises Nathaniel oli üsnagi kindel olnud. "Mnjahh.. Reynale ei olnud just väga meelepärane, mida temast ja minust Gossip Corneris kirjutati. Kuigi samas ega selle koha pealt Gossip Corner siiski ka veidi liialdas," rääkis Nate sõbrale. "Ju ta oli minu peale lihtsalt veidi pahane," lisas noormees veel kerge muigega. Või siis veidi rohkem kui veidi.

Gossip Corneris kirjutatut oli temagi lugenud. Seda veergu luges ta ainult sellepärast, et näha, kas temast jälle räägitakse - midagi põnevat näiteks. Sel korral ei räägitud, sellega läks veel hästi. Nate'i kohta kirjutatu... No jah, ta ei saanud silmi ka pööritada, sest see oli Nate ja Nate'i haaremist teadis ta piisavalt kaua. "Ju ta oli sinu peale lihtsalt veidi pahane?" kordas William kahtleva häälega. "Defineeri "pahane", kui selle eest koolist kõrvaldatakse." Reyna pidi ikka väga pahane olema. Pealegi oli treener neile järgmises trennis epistli lugenud ja Nate'ile pallipoisi tiitli omistanud, pallipoisiks olemine aga oli nõme, nii et midagi "ah, natuke pahane" stiilis seal küll ei olnud.

Kuulnud Williami, muigas Nathaniel kergelt. "Mnjahh.. Klobis mind kergelt ning siis treener nägi seda. Selel tulemusena kirjutasime mina, Rexanne ja Reyna seletuskirja, kuigi Roxanne oli vist ainus, kes sinna midagi tarka kirjutas. Direktor polnud rahul minu seletuskirjaga, mis ütles, et Reyna tahtis mind nii väga, et ei suutnud oma käsi lihtsalt minust eemal hoida. Ja Reyna seletuskiri oli ka ainult mingi kaks rida pikk ja ma võin ainult arvata, mida ta sinna kokku kirjutas. Pärat seletuskirjade lugemist võis Roxanne minema minna, kuid siis pidime me Reynaga teineteise käest vabandust paluma. Seda ilmselgelt me kumbki ei teinud ja Reyna kukkus mind hoopiski sõimama. Ja siis mina läksin Nathaniga ühte klassiruumi rääkima ja Reyna ning direktori vestlusest ma rohkem ei tea. Ainult seda, et ta eemaldati kaheks nädalaks koolist," rääkis Nathaniel pikalt sõbrale.

William kuulas Nate'i juttu vaikides. Sõbra seletuskiri... Jah. Arvata on, et direktor polnud sellega rahul. Selline asi polnud seletuskiri. Ta oli mitmeid kordi seletuskirju kirjutama pidanud ja võis väita, et on selle peene kunsti käppa saanud. "Ma ei ole kindel, kas tahangi enam naistega tegemist teha, kui nad niimoodi kallale tulla võivad," püüdis noormees nalja teha. "Või sa jamasid lihtsalt vale tüdrukuga..." Reyna oli ka paras tulekera, Nate oli õige inimese valinud. Torgi kobra ja saad salvata. Rääkides oli Will oma tänavale jõudnud ja juba oli tema maja katust näha.

Nathaniel kuulas Willi ning turtsatas kergelt. "Mnjaa.. Aga nohh.. Ega ühel hetkel ma ikka provotseerisin teda ka päris korralikult," lausus Nate kerge muigega. "See polnud minust küll vist kõige ilusam, kuid samas tal polnud vähimatki põhjust mulle alguses kallale tulla. Selles olime me võrdselt süüdi," lausus Nate õlakehitusega. "Ning jahh.. Reyna pole just kõige leebem tüdruk küll," lisas Nathaniel seejärel turtsatusega. Oleks Reyna siis vähemalt mingisugune nõrk tüdruk, kuid seda ta ilmselgelt ei olnud - Seda sai Nate oma nahal tunda.

"Pallipoiss ja õppetööst kõrvaldamine pole eriti võrdsed karistused, aga olgu," pidi William oma arvamuse välja ütlema, kui nad maja ümbritseva aia väikesest väravast sisse astusid. Eesukse juurde jõudnud, hakkas ta taskust võtit otsima, leidmata seda sealt, ja pidi oma kotis sobrama, kuni otsitud ese välja ilmus. Ukse lukust lahti keeranud, lasi noormees sõbra enda ees majja ning järgnes talle esikusse, kus neid tervitas selgelt tuntav puidulakilõhn. Tema juhutööde, mis tihti eeldasid millegi ehitamist, puhul oli hea see, et ta oli saanud aimdust - ta saab igasuguste kokkuklopsimiste ja värvimistega päris viisakalt hakkama; sestap oli ta selsamal hommikul teisele korrusele viiva trepi käsipuud lakiga üle tõmmanud. Cissy niikuinii veel kuhugi väga ronida ei jaksanud, mööda käsipuid veel eriti, nii et selle pärast ei pidanud muretsema. Vaevalt sai Will jope seljast ja ketsid jalast võetud, kui väike pändu, saba püsti ja küüned väljas, esikusse vänderdas. Julge kassipoja oli ta valinud... "Hei, Cissy..." tervitas nooruk loomakest hoopis teistsugusel häälel kui see, millega ta tavaliselt kõneles, ja tõstis kassipoja maast üles, et tema ninaotsale musi anda. Kassipoeg tõi kuuldavale vaikse "miu", vaadates talle oma suurte siniste silmadega otsa. Siis pöördusid loomakese silmad Nate'ile ning Will sirutas kassi sõbra poole. "Ütle Cissyle tere." Kassid on tõesti maagilised loomad, sest Cissy suutis temagi ilme mahedamaks muuta.

Nate raputas pead.. "Ma mõtlesin seda, et selles, mis baaris juhtus, selles olime võrdselt süüdi. Kakluse alguses oli tema süüdi," lausus Nathaniel turtsatusega. "Ja pealegi.. Ma polnud väga kaugel sellest, et ma enam Raven poleks saanud olla," lisas noormees seejärel. "Ja pean kahel nädalavahetusel järjest väikestele trenni andma," lisas Nathaniel seejärel turtsatusega. Mnjaahh.. Ta juba kujutas ette kui kohutav ta selles on. Sisenenud majja, vaatas noormees muigega pisikest kiisupoega. Kurat, kui nunnu ta oli. Mehe näole ilmus kerge naeratus kui ta silmitses Cissyt. "Hei nunnu," lausus Nathaniel naeratuse saatel, katsudes sõrmeotsaga kiisupoja niisket ninaotsa.

Sellest, et Nate'i Ravenite ridadest väljaviskamine ähvardanud oli, ta ei teadnud. "Sind taheti võistkonnast välja visata?" küsis William üle, kulmud kergitatud, et veenduda, kas ta õigesti aru sai. No jah, Nate'i käitumine võis selle tingida. Õpetajad langetasid vähemalt tema isikliku kogemuse põhjal tihti otsuseid selle põhjal, kuidas õpilane nendega käitus. Kõige parem viis õpetajat segadusse ajada oli olla nii tuim kui inimlikult võimalik, ja selle võime oli ta meisterlikkuseni lihvinud. Samas ajas teda muigama fakt, et kassipojad suutsid ka kõige kõvema tüübi pehmekeseks muuta, otsustades Nate'i ilme järgi, mis sõbra näole ilmus, kui see Cissyga tegeles. "Vaata, et sa talle peale ei astu," hoiatas Will, kui kassipoja põrandale pani. "Talle meeldib pidevalt jalus kooserdada." Ja miuguda, mida kiisu nüüd ka tegi. "Ma olen täiesti kindel, et emale on see tohutu üllatus, kui ta koju tuleb ja Cissyt näeb," lisas nooruk, kui suuna köögile võttis, libastudes hetkeks parkettpõrandal. Tuleb endale tuhvlid osta, sokkis siin ringi ei lase, kui elu armas. "Tule, ma näitan sulle, mis ma eilsega aias ära tegin." Läbi köögi sai väikesele terrassile, kuhu olid paigutatud laud ja kaks tooli, ning sealt edasi sai juba väikese aia murule. Praegu ei saanud küll midagi maha istutada, aga peenrad ja kõik võis juba praegu enamvähem ette valmistada.

Kuulnud Willi küsimust, noogutas Nathaniel. "Jaahh.. Kui ma oma käitumist ja suhtumist ei muuda, kui ma tundides kohal ei käi ja kui ma nädalavahetusel põngerjaid ei käi õpetamas, siis põhimõtteliselt ei ole ma enam Raven, kuna väidetavalt teen ma meeskonna maine maatasa," rääkis Nate seejärel sõbrale. Kuulnud nüüd Willi, et ta ei astuks Cissyle peale, muigas noormees kergelt. "Üritan sellest hoiduda. Peaks omale ka ühe sellise võtma vist," lausus Nathaniel kerge muigega, kui ta kassipojale pai tegi. Kuulnud noormeest, et see on ta emale kindlasti üllatust, pidi Nate Williamiga nõustuma. Nathaniel järgnes sõbrale ning viis pilgu aiale. "Wow.. Mõni on kohe eriti töökas," lausus noormees üllatunult, kui ta viis pilgu aiale ning seejärel taaskord Willile.

Võõrana tunduv uhkusetunne uhas üle Williami, kui ta seal seisis, vaadates Nate'i, kes omakorda tema kätetööd vaatas. Ta oli lippidest roniroosi jaoks sõrestiku valmis klopsinud, sest nende vana maja aias olid roniroosid kasvanud ja need olid ema lemmiklilled. Aed oli värvitud heleroheliseks, sest see andis kõigele rõõmsama mulje. Muru oli niidetud niidukiga, mille ta oli oma uuelt naabrimehelt laenanud - ja seesama naabrimees oli aidanud tal ka raskemat mööblit paika panna, kui see saabus. Naaber oli tema ettevõtmist kiitnud, mis tekitas jälle hea tunde. "Ma tahan, et emal siin hea olla oleks," põhjendas noormees tehtud tööd. Ütlemata jättis ta aga selle, et tahtis ka ise end hästi tunda. Kõigepealt ema, alles siis tema enda soovid. Kuigi ta ei teadnud, millal ema koju tuleb, hakkas ta juba tegutsema - see oli vaid vedamine, et töö nii kiirelt edenes. "Et me saaksime normaalsete inimeste kombel elada." Nate saab ju aru, Nate teab, mida nad on pidanud läbi elama. "Ja et isa saaks vastu näppe kõige eest, mida ta on öelnud ja teinud."

Mnjaa.. Mõni oli ikka eriti töökas ning Nathaniel mõtles sellele, et tema laseb enda eest alati kõik ära teha. Tundub et tal oleks üht-teist Williamilt õppida. "Ma arvan, et su ema jääb sellega kindlasti rahule," lausus noormees kerge naeratusega. Oehjahh.. Kui vaid Nathanielil oleks selline võimalus, et teeks üht-teist kodus ning seejärel oleks ta ema happily ever after. Nate oli õnnelik, et Williamil oli selline võimalus, olgugi et Nathaniel oli isegi veidi kade oma sõbra peale. "See võimalus on teil nüüd tõesti," lausus Nathaniel. "Sa saad siin ilmselgelt ilusti hakkama," lausus noormees.

Ka William naeratas. "Seda võimalust poleks tekkinud ilma sinuta," ütles ta Nate'i poole vaadates tänulikult. Ilma sõbra toeta, olgugi et materiaalse, istuksid nad ikka veel oma korteri köögis laua taga ja keerutaksid pöidlaid. Eks nüüdki oli raha aktuaalne mure, sest kuigi sanatooriumikoht ja ravi on kinni makstud ning maja täiesti tema oma (õigemini tema ema oma, aga ema lubas, et kirjutab selle kohe tema nimele, kui ta täisealiseks saab), pidi ta maksma kommunaalmakse pluss ostma endale söögipoolist. Hästi seegi, et ta süüa teha oskas, päris nälga nii ei jää. Cissy tahtis ka süüa, kiisu liiv maksis tublisti... Jah. Mured pole kaugeltki otsas, aga ta oli valmis veel rohkem pingutama. Rohkem raha ta Nate'ilt vastu ei võta, muidu püsib see tunne, et ta on sõbrale võlgu, veel kauem. "Sa süüa tahad midagi?" päris noormees siis. "Koolilõuna oli hulk aega tagasi, saab suurema nälja peletatud."

Nathaniel naeratas kergelt. "Sa väärisid seda," lausus Nate ausalt. See oli tõene. William oli oma isa terrori all piisavalt kaua kannatanud ning ta vääris võimalust olla õnnelik. Noormees viis pilgu pisikesele kiisupojale, kes ta jalge ümber keerutas ning Nate võttis pisikese omale sülle. "Tead kui nunnu sa oled?" küsis noormees Cissylt. "Mis sa arvaksid, kui ma omale ka kassipoja võtaksin?" küsis Nathaniel Williamilt kerge muigega, pilk kassipojal püsimas. Kui sõber talle süüa pakkus, noogutas Nate. "Davaiks. Toidu vastu pole mul kunagi midagi," lausus Nathaniel muigega Willile, lastes kassipoja seejärel tagasi põrandale.

See vurr saab täna küll nädala jagu tähelepanu. "Sa ei tundu eriti kassiinimesena," arvas William Nate'i ja sõbra süles nihelevat Cissyt vaadates, "aga kui vastata selle põhjal, kuidas Cissy suudab isegi sinu mingiks ninnunännutajaks muuta, no offence," turtsatus, "siis ütlen, et jah, sa peaksid kohe kindlasti endale kassi võtma." On hämmastav, kuidas nii väike loomake suudab inimesed oma näo ja olemisega jalust niita. Pöördunud väikese külmkapi poole, tõmbas noormees selle ukse lahti ja vaatas alustuseks, mis seis seal on. Hea seis oli, sest ta oli mõni aeg tagasi poes käinud. Võtnud üht-teist välja, ladus Will need kapile ja hakkas toimetama. Toimetusi saatsid vaiksed mütsud ja krabin, kui Cissy köögilaua juures seisvale toolile kord hüpata, kord ronida püüdis, ulatumata kõrgemal paikneva horisontaapinnani.