Lisatrenn

Olivia oli ühe kisakoori liikmega harjutanud matiruumis, et teistele järgi jõuda, vanas koolis ei olnud kisakoori. Tüdruk tundis, kuidas lihased olid peale 1,5 tunnist trenni pisut valusad ja vajasid mingisugust mõnusamat liigutamist. Kisakoori kapten lahkus, aga Liv uuris välja, et võimlat võib veel järgmised 2 tundi kasutada ja praegu ei olnud seal korvpalli trenni ka sees. Tüdruk läks võimlasse ja hakkas korvpalli korvi loopima, Reynaga tuli tüdrukute meeskond valmis teha, sest ausalt öeldes oleks Olivia parema meelega tüdrukute jalgpalli või korvpalli tiimis kui kisakooris. Neiu kandis lühikesi musti trennipükse ja musta tank-topi.
OT:Xav

Kuna tunnid olid läbi, jõudiski kätte õige aeg, mil Xavier saab iseseisvalt harjutada. Isegi kui trenni ei toimu, ei jäta ta ühtegi päeva vahele. Võib-olla ainult mõni üksik laupäev/pühapäev või siis, kui parajasti on koolis suurem töö tulekul, milleks õppima peab. Muidugi oli tal ka personaaltreener, aga temaga harjutas kutt enda kodus asuvas treeningsaalis kaks korda nädalas, kuid mitte täna. Jõudnud võimlasse, märkas Xavi, et nähtavasti keegi kisakooritüdrukutest oli ühe korvi hõivanud ning üritas palli sinna sisse saada. See vise aga, mida noormees nägema juhtus, läks korvist mööda ega puudutanud isegi lauda. Võtnud enda jaoks ka ühe palli, jalutas Xavier näitsiku juurde. Seljas kandis poiss loomulikult valget Ravensi treeningvormi ning jalas tumesiniseid korvpallijalatseid. "Tahad, et ma näitan sulle õiget tehnikat?" küsis noormees vaikselt tüdrukult, kes oli seljaga tema poole.

Olivia oli esimesed korrad sisse saanud, aga astunud pisut kaugemale, läksid järgmised visked mööda. Kuulnud kellegi häält enda selja tagant, pööras neiu ümber ja nägi tuttavat nägu, ilmselt oli ta noormeest kooli peal määrganud. "Ikka," noogutas Liv. Ta ei olnud korvpallis pooltki nii kodus kui jalgpallis. Neiu ei olnud iialgi korvpallis õpetust saanud, loopis palli nii nagu oskas.

"Jälgi mind," sõnas Xavier, liikudes koos palliga vabaviskejoone taha. Mõni sekund hiljem saatis ta palli korvi poole teele, mis õige pea korvirõnga läbis ja põrgatuse saatel maha kukkus. Xavi eesmärk polnud tüdrukute ees kõva meest mängida ega muud tobedat. Pealegi teadsid kõik juba nagunii, et ta on korvitiimis ja loomulikult peab sel juhul oskama palli korralikult visata. Täna oli ta aga lihtsalt abivalmis. "Proovid uuesti?" küsis noormees, kui oli end taas näoga tüdruku poole pööranud. Kui vaja, võiks Xavier ka uuesti õige tehnikaga viset demonstreerida, sest võimlast niipea lahkuma ta ei kippunud, aga võis ju loota, et näitsik sai juba esimese korraga aru, mis ta enne valesti tegi. Põhiliselt peitubki kogu kunst õiges käte ja jalgade asendis ning sihtimisoskuses.

Liv noogutas ning vaatas, kuidas noormees palliga liikus ja selle ilusti sisse viskas. Olivia tõi palli ära ning läks joone taha, et ise proovida, kas ka temal õnnestub. Sättinud enda käed enda meelest nii, nagu oli poisilgi, saatis Sienna palli korvi poole teele, mis kõigepealt põrkus vastu lauda ning seejärel sisse. Oh yeah! "Lahe," sõnas neiu naeratusega. "Aga see on rohkem vist algaja õnn," muigas Liv.

Xavier jälgis tüdrukut, kui too enam-vähem õige asendi sisse võttis ja palli korvi poole teele saatis ning viske õnnestumise puhul plaksutas ta tunnustavalt. "Kui sa tehnika meelde jätad ning ka järgmistel kordadel samamoodi teed, kasvab sinu visete tabavusprotsent tunduvalt," oli Xavi kindel, võttis siis palli jälle enda kätte ja saatis selle uuesti korvi poole teele. Ka see tabas. "Oled siin juba kaua olnud?" uuris noormees, et mitte vaikust liiga pikaks venitada. Samas üritas noormees tüdruku nime meelde tuletada. Kohe kindlasti oli ta seda kuulnud, aga praegu ei tahtnud kuidagi meenuda.

"Eks ma üritan," lubas Olivia naeratusega. Plaksutus pani neiu isegi naerma. "Sa oled korvitiimis, jah?" küsis neiu. Riided, millel oli suurelt peal "Ravens" reetsid poisi ära ja muidugi ka head oskused. "Ma olen siin paar nädalat olnud ehk siis mitte väga kaua," vastas tüdruk küsimusele. Ta oleks tahtnud juba rohkem inimesi tunda ja kaotada ära "uue tüdruku" staatus, aga see läks üle vaid ajaga. Loodetavasti oli kuu aja pärast ta sama tavaline õpilane kui kõik teised.

Tabanud ära tüdruku naeratuse, pilgutas Xavier talle kavalalt silma. "Jah, teist aastat juba," vastas ta neidise küsimusele. "Tegelikult pidasin ma oma küsimusega silmas, kas sa oled võimlas juba kaua aega olnud, aga huvitav kuulda. Viimasel ajal on Tree Hill High üsna mitme uue ja kena tüdruku võrra rikkamaks saanud," rääkis kutt lõbusal toonil. "Aga kus sa varem elasid? Mõnes suurlinnas?" küsis Xavier jutu jätkuks. Oma algse eesmärgi siia harjutama tulla oli noormees suutnud juba unustada. Mitte et sellest väga suur probleem kujuneks, kui ta ühel päeval natukene vabamalt võtab.

Liv ei öelnud selle silmapilgutuse peale midagi, sest oli juba valusalt tunda saanud, milliseid inimesi siin koolis leidus. "Ahsoo. Võimlas ei olnud ma ka kaua, nii 5 minutit," täpsustas Olivia. Meelitused muudkui lendasid ja tüdruk lihtsalt naeratas nende peale, oskamata midagi öelda. "Londonis," sõnas Sienna. See oli suurlinn, aga talle meeldis kiire elustiil, samas üksi ei oleks ta nii suures kohas vist hakkama saanud.

Xavierile tundus, nagu ei usaldaks see tüdruk teda, kuigi noormehel polnud vähimatki aimu, miks. Võib-olla on rahvas Tree Hillis teistsugune kui tema eelmises koolis. Hirmuäratavam? Loogiliselt võttes peaks tegelikult hoopis vastupidi olema. "Kas sul tänaseks õhtuks mõni plaan ka tehtud on?" küsis Xavi edasi. Talle oleks meeldinud tüdrukuga koos midagi lõbusat ette võtta, aga ei saanud kindel olla, et neidis üldse sellega nõustuks, arvestades teise umbusklikku olekut. "Ja miks sa Londoni Tree Hilli vastu vahetasid, kui küsida tohib?" uuris noormees. Ka Xavier oli oma elu jooksul Londonis elanud - täpselt kolm aastat. Aga sel ajal oli ta veel nii väike, et mingeid erilisi mäletusi küll tekkida ei saanud.

Livia oli saanud valusalt tunda, kuidas usaldust võib ära kasutada ja seetõttu oligi ta ettevaatlik. "Ei, ei ole," raputas tüdruk pead. Täna oli üks vähestest õhtutest, kus ei olnud ka tööd, mis tähendas, et ta üritas käia sportimas või siis jäi koju ja luges. "Noh, kõik teavad juba tänu CG-le. Ma ei tahtnud jääda Inglismaale, sest seal olid kõik mälestused negatiivsed ja mul oli vaja uut algust," tunnistas tüdruk. Kõik niivõinii teadsid, mis mõtet oli enam valetada.

"Aga äkki tahaksid koos midagi ette võtta?" pakkus Xavier. Täna polnud temalgi midagi erilist teha ning järgmisel päeval ei olnud ühtegi tööd ka tulemas. Saaks vabalt välja minna. Kuulnud, mida tüdruk CG kohta rääkis, sai Xavi lõpuks aru, kellega tegemist oli. Seesama Olivia. Muidugi ei kavatsenud ta näitsikule tunnistada, mismoodi ta need otsad omavahel kokku viis. "Ma mõistan," lausus noormees lühidalt ega hakanud üleliigseid küsimusi esitama. Oli ju näha, et teise jaoks pole tegemist just eriti meeldiva teemaga. Ja üldiselt ei meeldinud ka Xavieri teiste isiklikesse probleemidesse sekkuda.

"Miks ka mitte," kehitas Liv õlgu. "Mida sa täpsemalt silmas pead?" küsis neiu seejärel. Niisama siin korvpalli mängimine või linna peal ringi kõndimine? Võimalusi oli muidugi veel, aga need olid esimesed, mis Siennale pähe tulid. Ta oli tänulik, et poiss ei uurinud rohkem ta mineviku kohta. "Aga kas ma võiksin ka su nime teada saada?" küsis neiu naeratusega, natuke naljakas olukord, et nad juba pikalt vestelnud, aga nimi siiani teadmata.

"Ma mõtlesin, et võiks näiteks kahekesi linnas aega veeta. Kui aus olla, siis pole ma päris ammu peale kooli ja kodu kuskil mujal viibinud," lausus Xavier. Aega polnud kunagi piisavalt palju. Kui nädalas oleks 8 päeva ja ööpäevas 25 tundi, jääks arvatavasti Xavile sellestki väheks... Kui neidis tema nime teada tahtis, ilmus poisi huultele kaval naeratus. Ta polnud tõesti seda varem maininud? Aga kui ei ole, siis ei ole. "Xavier," ütles ta seejärel näitsikule oma nime, jättes mainimata, et neiu nime ta juba teadis. Õigemini see vihje GC kohta tegi asja selgeks. Lihtsalt polnud vaja jätta muljet, nagu meeldiks talle teiste eludes surkida. Ka enda omast piisab täielikult.