One Hell Of A Night @ Hell's Gate

Bekah asetas oma tühja joogiklaasi letile ning kuulas Nathanieli nii-öelda selgitused ära. Hea, et mees tema jaoks aega leidis. "Ikka tulen," vastas ta ning haaras püsti tõustes Nathanieli käest. Kui noored tantsupõrandale suundusid, asetas brünett oma käed ümber noormehe kaela ja hakkas osavalt muusika rütmis oma keha liigutama.

Mees jättis Reyna tehtud vikerkaarevärvilise joogi baarileti peale, olles võtnud sealt eelnevalt veel ühe suure sõõmu ning liikus seejärel üheskoos Rebekah'iga tantsuplatsile. Nathaniel oli õnnelik, et ta ei olnud eriline puunukk, mistõttu tantsimine ei olnud mehe jaoks enamasti probleemiks. Nate pani oma mõlemad käed Beka pihale, hakates seejärel oma keha muusika rütmis liigutama ning Nate pidi tunnistama, et see oli isegi omamoodi lõbus.

Bekah keerutas end nii, et tema šokolaadikarva juuksed lehvisid ja maandus siis jällegi Nathanieli käte vahel, saates noormehel eriti meela naeratuse. Noored tantsisid veel tükk aega ning Rebekah tõdes, et Nate on tõesti hea tantsija. Moves like Jagger, baby.

Scotler keerutas käeotsas pudelit, kui sellele põhja peale tegi. Kodus end üsnagi korralikult rõõmsaks joonud korvpallur sisenes klubisse, ning maandus koheselt baarileti ääres. Mingi veidra nimetusega joogi tellinud tundus see antud hetkel äärmiselt geniaalne mõte, kui siis silmad uurivalt ringi liikuma viis. Ness oli lubanud oma asjad kodus lõpetada ja hiljem järgi tulla.

The party won't start till she walks in! ...Just kidding, niisugune diiva ta polnud - kuigi sünnipäevadega võiks ikka nii olla küll. See siin polnud sünnipäev, millest polnud väga kahju. Ta oli vaid nii päevakese oma kodulinnas olnud, kui üks tuttav, kellega ta sidet oli hoidnud, temaga kokku saada tahtis ja talle ka teatas, et kuskil Hell's Gate'i nimelises baaris toimus halloweeni eelpidu, kuhu see tuttav minevat, tulgu tema ka. No olgu, nüüd oli ta seal. Rahvas tantsis, muusika mängis, meeleolu oli üleüldse ülev ja tema tuttav kadus üsna kiirelt tema kõrvalt, sest oli veel mingeid tuttavaid näinud, küll ta saab hakkama. Esimene asi, mida naine tegi, oli kõndida baarileti juurde ja seal toimetavalt baarineiult ühe mojito tellida. Pööranud end baarileti poole poolviltu, peatusid Luce'i silmad endast mitte kaugel lösutaval mehel. "Scott Jefferson," lausus ta üsna magusa häälega. "Mis meeldiv üllatus."

OT: kuna nad on mõlemad kuulsused (ja üsna maailma mastaabis), siis nad peaksid üksteisest ja üksteise saavutustest vähemalt midagigi kuulnud olema. Samuti olen ma väga huvitatud igasugustest ideedest, kuidas nad näiteks kohtunud võiksid olla.

SPOILER: Click to show

Scotler oli äsja oma tellitud joogi kätte saanud, ning nagu alati jättis ta arve lahtiseks. Mees lihtsaltoli suurlinnades ära harjunud, et ta ei pea iga joogi eest eraldi maksma, vaid tasub hiljem kõik koos. ''Oi, Lucy, ka sina oled meeldiv üllatus, kui seda nii mainida võib. Mida sa jood?'' Esitas ta küsimuse, kuid taipas ka siis koheselt, et ta alles oli saabunud, ning polnud omale veel midagi tellinud. Oma hetkelisele kaaslasele samuti kokteili tellinud keeras ta end kulmu kergituse saatel Lucy suunas.

Muidugi on ta meeldiv üllatus. Ta on alati meeldiv üllatus, tee mis tahad. "Oh, ma tellisin omale just ühe mojito," vastas Lucy naeratades. Lasknud oma silmadel üle baaris viibivate inimeste liikuda, pööras naine need taas Scottile. "Meie viimasest vestlusest on möödas... mis? Kaks aastat? Kolm?" küsis ta, püüdes meenutada, kuna täpselt. Võõrsil olles sulasid päevad tihtilugu ühte - ja mitte pohmelli, vaid rutiini tõttu; tema jaoks oli välismaal viibimine samasuguseks rutiinseks tegevuseks muutunud nagu mõnele kontorirotile oma kuubikus kükitamine.

Scotler muigas vaid õrnalt selle joogi peale. ''Sul on midagi tasuta asjade vastu? Sa oled muutunud.'' Naeris Scotler vaikselt, kui oma joogist lonksu võttis, ning siis mõtlema asus. ''Võibolla tõesti, pole arvestust pidanud nagu väga.'' Kinnitas ta naise öeldut oma lihtsa lausega. ''Sina ja Tree hill, mis toimub?'' Vihjas ta asjaolule, et Scotleri meelest pole see koht, kus Luce just hea meelega viibiks. Väike ja üsnagi mõtetu linnake.

"Tasuta asjade vastu pole mul endiselt mitte kui midagi," lausus Lucy muige saatel, kui tema tellitud kokteil letile asetati, ta oma väikesest pruunist käekotist, mis suurepäraselt tema kleidiga sobis, sobiva raha otsis ja selle baarineiule ulatas, tänades teda. Võtnud kokteilist lonksu, veendus naine, et tegemist oli tõesti õige valikuga - maitses suurepäraselt ja isegi natuke pareminigi kui mõnes teises kohas. Tuleb meeles pidada, et ta mingi hetk sellesse jootrahapurki midagi poetab. "Toimub see, et kuigi detsember pole veel käes, sain ma töölt varem ära ja tulin koju tagasi," vastas Luce lihtsalt. Kindlasti on ka Scottist mööda läinud, et ta on Tree Hillist pärit. See on see, kui võimalikult varakult oma kompsud kokku pakid ja kuhugi suurlinna põrutad, mille nime inimesed teavad, hakatakse sedasama sihtpunkti automaatselt sinu kodulinnaks pidama. Mitte et see poleks tema jaoks kodulinn - ta elas Liverpoolis suurema osa oma kooliajast -, aga Tree Hillis olid tema vanemad ja vend. Home is where your heart is. "Pole päris kaua koos perega jõule tähistanud, alati ikka kuskil eksootilises kohas."

''Koju tagasi? Sa oled Tree Hillist pärit? Kuidas me siis alles maailma avarustes kohtusime ja veel nii?'' Ei saanud ta oma mõtteid, ainult nendeks jätta. Mees hingas sisse, rüüpas uue lonksu, ning kallutas seejärel küsivalt oma pead. ''Sellest oleks möödas justkui vaid paar päeva, kui ma su numbri uuesti üles otsima pidin. Ega sa pahane pole?'' Uuris ta lihtsalt uudishimust. Nad olid ju kohtunud läbi kossumeeskonna, mida Lucy pildistama oli tulnud, kuid millele Scotler keeldus tulemast, ning nii saigi seitse eravisiidi omale kirja. Pildid said tehtud, ning nii mõndagi muud. ''Oled endiselt selline fotograaf, kes noori tähti püüab ja neid hulluks ajab?'' Kerkisid Scotti küünarnukid vaikselt, ning ta lasi end lösakile baariletile tagasi, tellides omale uue joogi.

Lucy võttis oma kokteilist veel ühe lonksu. "Täiesti väikelinnatüdruk," vastas ta napi noogutuse saatel. "Aga ma ei käi kogu aeg kodus, minu tööandja asub Inglismaal ja nüüd elan ma rohkem seal." Kui kõik muud reisimised välja arvata, sest Liverpoolis ei istunud ta ka kogu aeg. Järgmist küsimust kuuldes naine turtsatas. Jaa, tal oli see sama selgelt meeles, nagu oleks kõik tõesti alles mõne möödunud päeva sees juhtunud. "Ehei. Pole millegi üle pahane olla," vastas ta muiates, kui tema silmad hetkeks ühel mööduval tüdrukul peatusid. "Kusjuures, tundub, et olen jah, kuigi ma ise end selliseks ei pea. Kõigepealt tuleb mõne mäne ees ripsmeid plaksutada, ülejäänu tuleb iseenesest. Kuigi mina tahan neid noori tähti vaid pildile püüda, see, et ma nad hulluks ajan, on täiesti kogemata." Kogu aja, mil Luce kõneles, püsis tema näol muigav naeratus.