Get'cha head in the game

Nathaniel sai aru küll, mis rada mööda Williami mõtted käisid. "Ma võin kogu selle asja ise kinni maksta. See poleks mulle mitte mingi proleem ja sa tead seda," lausus noormees, kui ta oli suutnud end enam-vähem uuesti maha rahustada. Nathaniel ohkas vaikselt. "Ma tean, et sind huvitab," lausus noormees, istudes seejärel seina äärde maha. Ka Nate'i ennast huvitas kunagi see, kuid mingil hetkel oli ta pohhuistiks muutunud. Mees vaatas enda vasaku käsivarre siseküljel olevat tatoveeringut ning hammustas huulde. Need kaks sõna sümboliseerisid nii palju, kuid ometigi olid need mutuunud peamiselt selle tähenduseks, et ära unusta, kui haiget teised inimesed sulle teha võivad. Seetõttu oli Nathanielil pigem see naistemehe maine küljes, mitte ta ei jäänud ühe inimese kõrvale.

Viha hakkas lahtuma ja William toetas selja vastu seina. Jah, muidugi teadis ta, et Nate'il on palju raha ja ta saaks aidata, aga see käis põhimõtetele vastu. "Ma jääksin sulle niimoodi võlgu," sõnas noormees. "Ja ma ei saaks ilmselt niipea tagasi maksta." See polnud otseselt pakkumise tagasilükkamine või vastupuiklemine, ta pigem mõtles valjult. Pealegi ei meeldinud talle mõte kellelegi võlgu olemisest, eriti kui tegemist oli puhtal kujul materiaalse võlaga, mitte näiteks mõne teenega.

Nate pööritas silmi ning silmitses seina, mis oli teisel pool saali. "Mul on rahast täiesti savi. Sa ei pea tagasi maksma, ma isegi eelistaksin, kui sa seda tagasi ei maksaks," rääkis noormees, viies pilgu Williamile. See oli tõsi. Kõige vähem hoolis Nate rahast ning tal oli tõsiselt savi kui palju tal seda on. Seda pidi olema lihtsalt piisavalt, et normaalselt ära elada. Olgugi et Nathaniel oli arvanud, et tõenäoliselt vanemad lõpetavad talle raha andmise, olid nad seda kahekordistanud, arvates, et see justkui peaks tasuma selle, et nad enam Nate'iga ei suhtle.

Inimese jaoks, kes peab iga nädala alguses mõtlema, kas ta nädala lõpuni söönuks saab, oli rahal hoopis suurem väärtus, seega ei tahtnud William niisama lihtsalt järele jätta, kuigi pakkumine oli ahvatlev ja muudaks nii mõndagi. "Ma ei saa sulle niisama võlgu jääda, isegi kui sa raha ei taha," püüdis ta moe pärast ikka veel jonnida. Nii natuke oli veel puudu, et ta reaalselt nõustuks selle ettepanekuga. Siis tabaks ta kaks, ehk isegi kolm kärbest ühe hoobiga - ema saaks abi, nad saaksid uue peavarju ja uue õhkkonna, kus pole ängi, ning ta saaks hakata töötama iseenda kallal, et olla jälle seesama William, keda Nate peaaegu oma vennaks võis kunagi pidada. Aga isegi kui Nate raha ei taha, tunneks ta vajadust Nate'ile vähemalt mingi teene osutada, et asja tasa teha.

"Saad küll," alustas Nathaniel. Ta ju sai aru, kui väga Williamil oleks tegelikult seda vaja ning kuna mehel endal oli raha maa ja ilm, siis polnud põhjust, miks ta ei oleks seda võinud sõbra abistamiseks anda. "Sa ei jää mulle võlgu. Mõtle, et see on.. ma ei tea.. meie varasema sõpruse uue alguse puhul või endise lõpu puhul või midagi," rääkis Nate, vaadates Williamile otsa. Ta teadis noormeest piisavalt hästi, et teada, et William kasutab selle raha tõesti kasulikul eesmärgil, mitte mingi ninni-nänni peale. "Seega see on otsustatud," lausus Nate ning hetkeks ilmus sinna isegi kerge naeratus. Tundus, et ta oli saanud Williami enam-vähem normaalseks, või siis vähemalt normaalsemaks, pekstud.

Jah, sest peks ongi ainus asi, mis tõeliselt aitab, eks. Eriti tuimade tusatsejate puhul, juhuu. "Sa ei jäta mulle mingit varianti, mis," lausus William, lubades nüüd muigevarjul näole ilmuda. End seinast eemale lükanud, võttis noormees suuna korvpallile, mis sealsamas hüljatult vedeles, ja korjas selle üles. "Aga ma pean emaga rääkima," sõnas ta siis. "Isegi kui ta vastu pole, peaks ta siiski teadma, kui ma midagi drastilist ette võtta kavatsen." Pööranud oma silmad taas Nate'ilt korvirõngale, sihtis Will ja viskas. Puhas sissevise. Nice. "Aitäh, Nate." Üle pika aja võis ta jälle kedagi enda sõbraks pidada.

Nate muigas kergelt, kui ta Williami sõnu kuulis. "Ei jäta jah," nentis noormees fakti. Ta teadis, et see aitaks Williami ja ta poleks lasknud mehel sellest ainult viisakuse pärast loobuda. Nende pere vajas seda selleks liialt palju. Nathaniel naeratas kergelt, kui ta Williami sõnu kuulis. Tundub, et vähemalt üks asigi oli mehe elus positiivses suunas minemas. "Pole tänu väärt," lausus noormees, vaadates kuidas William palli hetke pärast korvi viskas. "Tubli," lausus Nathaniel kerge muigega, viies seejärel kiire pilgu oma käekellale.

William märkas vaid poole silmaga, et Nate kella vaatas, kui juba helises tunnikell, mis neid võimlast välja ajas. Muidugi võiks ta tunni üle lasta, aga ta tegi selliseid tempe varem küll ja küll, aga nüüd, kus ta oli Raven, pidid tema hinded korras olema - pealegi oli tal nüüd rohkem tahtmist pingutada. Kas või selleks, et oma isale näidata, milleks ta võimeline on hoolimata kõigest sellest, mida mees talle korrutanud oli. "Me peaksime vist minema," mainis noormees üpris niisama - stating the obvious, of course -, kui pallile järele läks ja selle ära viis, et mõni hetk hiljem saali naasta. Ta saab ju järgmisel pikemal vahetunnil tagasi tulla, samuti oli neil ju trenn.

Nathaniel kuulis samuti kooliekella ning noogutas kergelt. "Jeapp," nõustus noormees, tõustes seejärel püsti ja seadis sammud ukse poole. Mitte, et Nate'ile oleksid tunnid just väga huvi pakkunud, kuid samas oleks ilus vahest ka tunde külastada. Mees tõmbas käega läbi oma blondide juuste ning väljus koos Williamiga saalist, et sinna hiljem trenni tagasi minna.

Ot: Läbi