Get'cha head in the game

OT: hõivatud
Teema toimub peale GC avaldamist.

Sellest saati, kui ta Ravenite sekka arvati, oli Will hakanud vahetunde, eriti neid, mis pikemad, kasutama, et võimlas palli põrgatada ja korviviskeid harjutada. Teine variant oleks lihtsalt tühja passida, mitte midagi teha, aga ta leidis, et kui talle on selline võimalus antud, peab ta selle jaoks pingutama. Pealegi ei aidanud kaks-kolm trenni tal hüppeliselt paremaks saada, nii et iga vaba hetk tuli ära kasutada. Ta oli hakanud isegi kodu lähedal kossuplatsil korvi viskamas käima, kuigi seal polnud eriti meeldiv keskkond.

Ka sel pikal vahetunnil veetis noormees aega võimlas. Hea oli end liigutada ja meenutada kõike, mida ta oli näinud teisi korvpallureid tegemas. Jalad oli vaja liikuvamaks saada ja jõudu teha, nagu Sayer soovitanud oli. Seisatanud joone taha, hingas Will sügavalt sisse ja saatis ühe kolmepunktise teele. Bullseye.

Nathaniel igavles ühel pikal vahetunnil ning otsustas veidi palli põrgatada. Sellise lihtsa mõttekäigu tulemusena avastaski noormees end võimla saali juures, kuid mehele tuli totaalse üllatusena see, et saal oli juba kelelgi poolt hõivatud. Veelgi suurema üllatusena tuli aga see, kes seal mängis. Nathaniel vaatas noormehe tehnikat ning kui kolmepunktivise korvi läks, nõjatus Nate parasjagu vastu saali seina ning plaksutas Williamile. "Algaja kohta pole paha," lausus noormees ning Nathanieli näol mängles kerge muie. Tal polnud õrna aimugi, kas oli tark otsus Williamiga rääkida sama moodi nagu kunagi varem või ta peaks olema siiski ettevaatlikum? Nate oli veendunud selles, et ta ei kavatsegi kohelda Will'i nagu noormehel poleks midagi viga. Ta pidas Will'i piisavalt tugevaks, et tahtmise korral tuleb ta sellest seisundist (parema sõna puudumisel) välja.

Pall põrkas eemale, kui Williami tähelepanu kõrvale juhiti ja ta pallile järele ei läinud, vaid saabunut tunnistas. Nate. Jah. Viivuks meenus noormehele, kui hästi nad kunagi läbi saanud olid, kuni ta kõik oma senised sõbrad lihtsalt oma elust välja lülitas, nagu tegi praktiliselt kogu maailmaga. No jah, nüüd oli aeg taas enda kestast välja tulla, ehk kunagiste sõpradega suhted taastada... aga kõigepealt tahtis ta oma ema aidata, et ei korduks seda, mis oli kestnud ajast, mil nende isa neile suure sita kokku keeras. "Ma ei ole enam nii väga algaja," sõnas Will vastuseks, kui läbi võimla kõndis, et pall ära tuua ja seda põrgatades kolmepunktijooneni liikuda. "Aga aitäh." Hetke mõelnud, saatis noormees palli tiimikaaslase poole. Näidaku siis, mida meister teeb.

Kuulnud endise sõbra argumenti, et ta pole enam nii väga algaja, muigas Nathaniel. "Algaja või mitte, sama tõsine oled sa endiselt nagu viimased jumal teab mitu aastat," lausus noormees, nõjatudes ise endiselt vastu seina. "Sa pead korvpallist rõõmu tundma, vaid siis saad sa selles tõsiselt hea olla," lisas Nathaniel, püüdes samal ajal palli kinni. Noormees põrgatas korvpalli, liikudes sellega rohkem saali keskele. Paar kiiremat jooksusammu kolme punkti viskejooneni ning pall lendas korvi poole. Ja pall lendas ilusti sisse. Nathaniel läks pallile järgi ning viskas palli seejärel korvi alt uuesti sisse. Palli kinni püüdnud, saatis noormees selle Williami poole. "Kuidas sul läheb?" küsis Nathaniel seejärel küsimuse, viies pilgu oma endisele väga heale sõbrale. Mehe hääletoonist oli aru saada, et see ei olnud viisakusest küsitud küsimus, vaid Nate tõesti tundis selle vastu huvi.

Tjah, ses osas oli Nate'il õigus. Mida ei naudi, seda hästi ei tee. Samas, mida teadis tema millegi hästi tegemisest, kui ta milleski isegi areneda ei tahtnud, teades, et isa teda ei tunnusta? Isa ei olnud enam nende seltsis. Püüdnud palli kinni, põrgatas William seda paar korda ja kaalus siis käes. Nad polnud Nate'iga teab mis ajast rääkinud ja ta sai aru, et ei tunne kutti enam. Kes oli Nathaniel Snow? Suhtlus on võti, tema aga suhtles eikellegagi, kui, siis iseendaga, kuigi sedagi ainult selleks, et endale meenutada, milline rämps ta on. Nüüd, kus ta oli üks Ravenitest, ei olnud tal muud valikut kui teistega suhtlema hakata, sest meeskonnasport seisnes koostöös, ja selle tõttu oli ta ka Nate'iga mõned sõnad vahetanud, saamata sealt õieti midagi teada. "Ma arvan, et natuke paremini," vastas noormees palli silmitsedes lõpuks. "Raveniks saamine rõõmustas ema ja ta on viimasel ajal helgem olnud." Mis tähendas seda, et nende korteri muidu ängist raske õhk oli kergemaks muutunud, võimaldades temalgi positiivsem olla. Põrgatanud palli paar korda, saatis nooruk selle korvi poole teele, kust see Nate'i suunas tagasi põrkas.

Nathaniel kuulas Williamit ning noogutas. "Siis on tore," lausus noormees ning püüdis kinni palli, mis tema poole lendas. Noormees põrgatas seda paar korda ja viskas uuesti ilusti sisse. Nate'ile meenus, kuidas ta oli kunagi Williamiga korvpalli pidevalt mänginud ning vabavisete duellid olid nende vahel pidevad. "Ja kuidas naistega lood?" küsis noormees oma endiselt sõbralt, saates uuesti palli korvi poole teele, kuid mis kahjuks mööda läks. Ohjahh.. Naised. Nendega oli alati ikka üks paras häda ja viletsus. Eriti veel viimasel ajal. Nathaniel läks pallile järgi ning viskas selle seejärel Willile.

Naistega? "Ma ei tea, kuidas peaksid lood olema?" küsis Will palli kinni püüdes. No midagi sellist oli, et talle hakkas Annie kohutavalt meeldima ja neiu ei vastanud tema tunnetele, nii et ta väristas oma põlve üksi ja lootis lootusetut. "Ei olegi mingeid lugusid, ma pole ju eriline härra Populaarne," ütles ta palli põrgatama ja edasi liikuma hakates, et korvi juurde jõudes sammuga pealevise sooritada. Sees - ja ta sai palli sealtsamast kätte, et see taas Nate'i poole läkitada. Jah, inimesed jagunesid praegu tema jaoks kaheks - need, kes teadsid tema vägiteost, ja need, kes ei teadnud või ei tahtnud teada. Annie oli üks nendest vähestest, kes teise jaotuse alla kuulusid.

Nathaniel jälgis, kuidas William palliga ümber käib ning samal ajal kuulas noormeest. "Mingi crush ju ikka kellessegi on?" küsis Nate, viies pilgu hetkeks oma uuele tiimikaaslasele. Nüüd tuli loota, et Willi crushiks ei olnud keegi neist, keda GC-s smas lõigus Nate'iga oli nimetatud.
Nathaniel ei osanud enam noormehega millestki väga rääkida, olgugi et nad olid kunagi ülihead sõbrad olnud. Aeg lööb sõprade vahele kiilu ning see siin polnud mingi erand. Nathaniel isegi ei teadnud, kui kaua ta suudab hetkelist olukorda kannatada. Olukorda, kus ta peab Williamiga nii tihti läbi käima. Mitte enda hea sõbra Williamiga, vaid selle uue, täiesti võhivõõra noormehega. Olugi, et Nathanielile ei meeldinud seda tunnistada, oli see emotsionaalselt mehele siiski raske.

"Võib-olla," kehitas William õlgu, jälgides, kuidas Nate palli põrgatab. "Aga see on suhteliselt ühepoolne, vähemalt mulle tundub nii." Üritada ju võib, aga kui teine pool vedu ei võta... Või siis ei saanud ta ise piisavalt hästi hakkama. No jah, see on suht hale. Viimase GC põhjal - ka tema luges seda veergu ajast, mil teda ja tema ema seal mainiti - polnud Nate'il küll probleemi, et keegi teda ei tahaks.

Nathanieli pilk oli noormehel ning hetke pärast lõpetas Nate palli põrgatamise. See ei ole ju normaalne, et William on isegi naistest rääkides nii tagasihoidlik ja ausalt öeldes tuim. Sellel hetkel tõenäoliselt viskas see Nathanielil kopa ette. Ta tahtis tagasi seda inimest, keda ta varasemalt kohati isegi oma vennaks julges pidada. Nathaniel kõndis Williamini ning mõni meeter enne noormehe juurde jõudmist, lennutas Nate korvpalli vastu Williami rinnakut. "No kurat! Sa ei saa olla nii tuim! Kus on see William, keda ma kunagi tundsin?" küsis Nathaniel vihaselt, peaaegu et karjudes, lükates oma endise sõbra vastu saali seina. "Snap the fuck out of it!" ütles noormees vihaselt ning sekund hiljem sai William ilusa lõuahaagi osaliseks. No kurat! Nate oli tõesti üritanud, kuid siiani vaid heaga. Kui see nüüd ka ei tööta, siis pole mehel vähimatki aimu, mida teha.

Ajad olid siis ju teised, kui nad sõbrad olid. Sellised ajad, kui polnud probleeme peres ja üldse mingit põhjust teistest eralduda. Mitte et see oleks mingi vabandus, mis Nate'ile korda läheks. Korvpalliga rindu saamine polnud midagi, mis Williamile meeldiks, sest see lõi hinge kinni, palli püüdmine ei aidanud löögi pehmendamisele teps mitte kaasa - mitte et sellest üldse tolku oleks olnud, sest hetk hiljem lükati ta vastu seina, et silmapilgu jooksul talle ka nätakas näkku valada. Kurat küll, see oli valus! "Eks sa püüa ise kõige selle pasaga hakkama saada!" pahvatas noormees ärritunult, tõugates Nate'i. Oleks vale öelda, et see oli samasugune raevupuhang kui see, mis ta psühholoogi ukse taha kupatas, aga vihaseks ta sai, nii et ise ka imestas, kust need ehtsad emotsioonid järsku tulid. "Kool on perses, kodu on perses, pere on perses, ühes kohas tekitad faking tunde, et kõik saab korda, ja teises kohas situtakse see rõõmsalt ära!" Siinkohal mõtles ta psühholoogi juures käies tekkivat petlikku ideed, et on parem küll, ja koju minnes on sama transvaal käimas... "Ma üritan! Ma tõesti üritan, aga no ma ei suuda särada nagu sina!" Torge GC-s kirjutatu suunas.

Nate oli tegelikkuses isegi rahul Williami sellise reaktsiooniga. Vähemalt mees reageeris, mitte ei jäänud selles osas tuimaks. Nathaniel kuulas oma endist sõpra ning William sai paremhaagi osaliseks. "Lõpeta see suhtumine, et sa oled ainus fucking inimene, kellel on kõik perses," karjus Nathaniel Willile. "Kool perses - MINUL KA! Pere on perses - MINUL KA! Mu õde suri MINU pärast, mu vanemad peaaegu et ei suhtlegi minuga pärast seda!" karjus Nate vihaselt, vaadates terve see aeg Williamile otsa. Ja nüüd on William ainus inimene, kes teab, miks Nate'i vanemad kogu aeg "ärireisidel" on. "ÜRITAD? ÜRITUS ON LUHTUNUD KATSE! JUST DO IT!" jätkas Nathaniel sama moodi. Mees hingas sügavalt välja ja astus sammu Williamist eemale. "Seega ei, sa pole sugugi ainus, kelle elu perses on. Ja ega GC-s kirjutatu ei tee elu sugugi lihtsamaks," lausus noormees, saades viimaks oma hääle uuesti kontrolli alla.

Jälle! Kurat küll! Ta sai juba esimese litaka ajal aru, mida talle veel valada! Williamil tekkis sügavalt soov Nate'ile omalt poolt üks paremsirge kirja panna. Lihtsalt, et oleks aus. Aga ta ei teinud seda. Mingil määral oli see tema jaoks tagasiminek eelmisesse aastasse, sest siis oli ta tõesti kätele vaba voli andnud. Pealegi oli ta teise hoobi tulemusel vist põske hammustanud, sest suhu oli sugenenud veremaitse. Pisut raskemalt hingates - sest karjumine võttis viisakalt võhmale - põrnitses noormees Nate'i, kui see omakorda kõvemat häält tegi. "Ja mida sa välja pakud?" nõudis ta, kui oli neelatanud, et soolakat maitset ära saada. "Et paremaks läheks? Ah?" Tema leidis, et asjade rahulikult võtmine on hea ja õige, sest siis saab ta ise kohaneda, siis saab tema ema kohaneda (äkilised muutused ärritasid naist rohkem) ja nad saavad oma elud taas tellishaaval üles ehitada. Ilmselgelt oli see Nate'i jaoks vale. "Sa tead väga hästi, mis minu ja mu emaga juhtus, seega ma olen üks kuradi suur kõrv!"

Kui William küsis, mida Nathaniel ise välja pakub, oli noormees sunnitud vaikima. Ta ei teadnud seda. Ta ei olnud nii kaugele ette mõelnud.. "Ma ei tea! Koli sellest fucking korterist välja! Pane oma ema kuhugi raviasutusse, kus ta võiks lõpuks terveks saada! Lihtsalt tee midagigi!" käis Nathaniel erinevaid variante välja. "Või siis lihtsalt ära lase sellel kõigel end nii hullult mõjutada! Keda huvitab, mida teised arvavad või mõtlevad!" lausus Nathaniel häält tõstes, pilk kindlalt noormehel püsimas. Mees vaikis veidi, pilk hetkekski Willilt lahkumata. "Ole uuesti see sama William, keda ma peaaegu et oma vennaks võisin kunagi pidada," lausus noormees vaikselt.

Jah... Hea öelda - koli välja. Kuhu nad lähevad? Nende maja, kus nad enne oma peredraamat elasid, seisab küll praegu tühjana, sest isa tegi sealt mingi aeg sääred, aga nad ei jõuaks seda uuesti osta, pealegi tuletaks see emale meelde, mis juhtus, ja igasugune meenutus nüüd, kus asjad hakkasid nagu paremaks minema, on kõige vähem vajalik. Pane ema raviasutusse. Jälle - pole raha. Mõte on hea, ema saaks sealt tuge, mida tema pakkuda ei suuda, ja ehk oma vana mina tagasi, aga neil lihtsalt pole selle jaoks raha, kui ta just kõike kuu peale ei saada ja end juhuslikesse tööotsadesse ei mata või mõne miljonärist Kanada onu võrra ei rikastu. "Mind siiski natuke huvitab, mida teised arvavad..." ütles noormees pigem endale kui Nate'ile. Mingi upsakas loner olla pole ka mõtet, see on omamoodi halb. "Aga ma püüan," lubas ta.