Jammin' alone

Oli ilus päikeseline sügispäev, kui Helena leidis, et täna võiks minna Eastside'ist ka kaugemale. Ta tundis end inspireerituna juba looduse kuldsest sügisesest ilust ja seda enam tõmbas teda välja. Sellegipoolest mõtles Helena, et ei lähe päris üksi, vaid võtab kaasa ka oma kitarri, et kuskil muusikat teha. Lihtsalt enda pärast, mitte raha saamise mõttes kuskilt keset tänavat. Pannud end riidesse ning kamminud ära oma pikad tumeblondid lainesse keeratud õlgadele langevad juuksed, asuski Helena oma kitarriga teele. Neidis peatus Tree Hilli pargis, mis oli samuti sügiseselt kuldne ning istudes pingile, võttis ta välja oma kitarri ja hakkas sellelt pähe tulnud meloodiat mängima, lauldes sellele juurde ka sõnu, mis neidis just kirjutanud oli. See paistis sobivat.

Outfit:

SPOILER: Click to show

pineables.com/wordpress/wp-content/uploads/2012/09/comfy-and-cute-gray-fall-outfits.jpg

OT: Colin.

Colin oli täna pargis käinud, et ühele koolitüdrukule mõned pildid klõpsata. Sessioon iseenesest oli päris lahe olnud ja mees jäi asjaga rahule, aga näitsik oli talle natuke liiga ilmselt külge löönud ja see Colinile eriti ei istunud. Asi lõppes sellega, et tüdruk teda endaga välja kutsus. Õnneks oskas noormees viisakalt tüdrukule ära öelda. Hetkel oli mehe peaeesmärgiks siiski enda stuudio avamine ja oma elu peale saamine. Tal ei olnudki naiste jaoks aega. Ja olgem ausad - see tüdruk ei olnud isegi tema maitse. Saanud viimaks näitsikust lahti, kõndis mees niisama läbi pargi, et tagasi koju minna. Jalutades mööda teerada, kuulis ta peagi eemal ühte ilusat lauluhäält. Mees muigas ning jalutas edasi, leides peagi ka hääle omaniku. Ta jäi seisma, ning toetas end vastu puud, mis oli pingi kõrval, jäädes tüdrukut kuulama. Näitsikul ei tundunud selle vastu midagi olevat.

SPOILER: Click to show

Helena mängis veel tükk aega ning laulis samas sinna juurde ja selle lõpetanud, jäi tüdruk vägagi rahule. Ta naeratas oma armsat naeratust ja ta teadis ainult seda, et uus laul on sündinud. Ta sai sellega hakkama ja oli nii õnnelik selle üle, kuni märkas, et talle on kuulajaid tulnud. Või vähemalt üks. "Eee...härra?" pöördus ta pisut kohmetudes, näost, pisut punane, mehe poole.

Laul oli ilus ja täitsa meeldis mehele, aga ta ei suutnud seda ühegi lauljaga kokku panna. Võibolla mõni vähem tuntud artist? "Oijah, ära mind küll härratama hakka," naeris noormees, "ma olen Colin ja sa laulad hästi. Kelle lugu see oli?" Ta lükkas end puu vastast lahti ning seisis tüdruku ette nii paar meetrit eemale, surudes enda käed teksade taskusse. Näitsik tundus natuke ehmunud, aga see ei olnud tõesti mehe eesmärgiks.

Helena hakkas ka naerma, kui sai aru, mida ta just öelnud oli. Härra kohta paistis see mees tõesti üsnagi noor. "See oli minu enda lugu," vastas Helena. ,,Helena on mu nimi." Ta ei olnud just kõige tuntum laulja, aga neidis kirjutas laule ja mängis kitarri. Tõsi, ta oli käinud mitmetel lauluvõistlustel ja need isegi võitnud, aga kuulsust pole tulnud. Hetkel on ta veel kooli Glee klubis, mida näitsik vägagi naudib, eriti veel sellise mõnusa seltskonna pärast.

"Oh," sõnas mees, "sellisel juhul oled sa üks hea muusik." Loodetavasti ei tule välja, et tegemist on mingi noore kohaliku artistiga, keda kõik tunnevad. See oleks piinlik. Või siis mitte, sest Colin on siiski linnas elanud vaid mõned nädalad. "Tead, oleks sul siin üks purgike, siis ei oleks mul isegi kahju sulle mõnda dollarit anda," sõnas mees täiesti siiralt. "Mängid veel midagi?" uuris Colin, istudes nüüd Helena kõrvale pingile. Kaua ta ikka seisab.

"Ma tänan," lausus Helena naeratades, kui Colin talle komplimendi tegi. Ta ei ole noor kohalik artist erinevalt oma sõbrannast Annabelist, kes nagu välja tuleb, on nüüd noor kohalik baleriin. "Tasa," ütles ta mehele. "Ma ei taha mingit raha selle eest, mul on seda juba piisavalt. Ma mängin, sest olen inspireeritud ning tahan oma loomingut jagada, selle endast välja lasta," rääkis näitsik. Tüdruk naeratas ja vaatas hetkeks mehe sinistesse silmadesse, kuid haaras uuesti kitarri kätte. "Muidugi," vastas ta. "On ehk mõni soovilugu?"

Pärast tüdruku esimest lauset või mees juba oletada, et näitsik on sealt teisel poolt jõge, aga kindel ei saanud ta siiski olla. "Selge. Sellisel juhul piirdun ma paari kiidusõnaga ja plaksutamisega kui vajalik," muigas mees. Ta võis natuke enda aega siin pingi peal ju kulutada. Ega tal koju nüüd nii kiire ka ei ole. Pealegi hea muusika vastu ei ole Colinil kunagi midagi. "Ei, sa võid mind parem üllatada," leidis noormes.

"Sellest mulle täiesti piisab, teadmisest, et keegi mu loomingut ka naudib," lausus Helena naeratades ning hakkas kitarril teistsugusemat viisi mängima. Jälle üks tema lauludest, mille tüdruk juba suvel oli loonud. See laul oli tundelisem ja ilusa meloodiaga ning Helena hakkaski seda laulma.

Sellised need õiged kunstnikud ongi. Põhiline on see, et keegi nende tööd naudiks. Ega kunsti ei saagi teha, kui sa ainult rahale mõtled, sest sellisel juhul oleks Colin hetkel New Yorgis ja pildistaks piits peenikesi modelle, saades palgaks umbes neli korda suurema summa kui ta hetkel Spring Street Gallerys saab. Colin kuulas uut meloodiat, mis kõlama hakkas ning viis enda pilgu sügisvärvides pargile ja seal liikuvale rahvale. Nii oli mõnus kuulata ja siduda loodust muusikaga.

See laul ei kestnud ka eriti kaua ning peagi Helena lõpetas, kuigi jäi kitarri käes hoidma. Äkki tuleb nii välja, et ta annab Colinile seal samas pargis väikse erakontserdi, kui mees juba enne palus tal veel midagi laulda. Neiu naeratas ja pööras oma sinakat tooni silmad taas Colini omadele. "Mis sa arvad?" küsis ta noormehe silmi puurides.

Colin oli neidise ja kitarri häält kuulates enda mõtetega juba hoopis kuskile mujale triivinud. Ta ärkas nendest mõtetest alles siis, kui muusika korraga vaikis. "Hea. Oleks võinud pikem olla," muigas noormees, keerates enda näo Helena poole. Kas ta oli siin nüüd nagu mingit moodi hindaja või kritiseerija? Ega muusikast ei tea Colin kuigi paljut. Ta oskab ainult enda arvamuse põhjal öelda, kas laul on hea või ei ole. Ja see ei pruugi isegi teiste arvamusega ühtida.

Helena hakkas naerma. "Hea naljavend oled ikka," lausus ta lõbusalt. Kõik tema laulud kestsid vähemalt 3 minutit ja see oli tüdruku arvates täiesti normaalne pikkus. "Aga Colin, ehk räägid endast rohkem?" uuris neidis. Mees tundus siiani kuidagi salapärane ja samas nägi Helena teda ka esimest korda. Arvatavasti oli temagi uus nagu see gootitüdruk koolis.

"Ee...mitte väga," sõnas mees muiates. Ainuke, kes tema naljadest aru sai, oli tema õde. Aga isegi tema ei saanud neist kõigist aru. Ja tema oli mehega kogu elu koos elanud. Seega on Colin lihtsalt väga veidra huumoriga. Järgnev küsimus tuli aga mehele küll üllatusena. Endast? Tema? "Ma tulin Tree Hilli alles mõned nädalad tagasi koos enda õe ja emaga. Ma lõpetasin kevadel ülikooli fotograafia alal ja nüüd loodan siin enda stuudio luua. Enne kui ma sind siin kohtasin tulingi ma just ühelt tellimustöölt. Ma ei tea, mis sind veel huvitab," kehitas mees õlgu.

"Ma miskipärast aimasin, et sa oled uus, kuna ma pole sind varem näinud," ütles Helena. "Aga fotograaf - see on juba väga huvitav. Tegeled ka mingil määral kunstiga...mul on sõbranna, kes ka väikest viisi fotograafiaga tegeleb, aga temal on ballett ikka põhiline." Tegelikult polnud Helena juba Annabeli väga pikka aega pildistamas näinud. Sõbranna ainult treenib ja teeb proove, tõtt-öelda on tüdrukud teineteisest kaugenema hakanud. Või nii tundus vähemalt Helenale endale. "Aga tore on ka uusi inimesi siin näha," lausus Helena naeratades.