Spelluke

Too eelmine kord, kui Jack ja Milena kohtusid, lõppes umbes nii, et mootorratta sõidust ei tulnud mitte midagi välja, sest Milena pidi oma peavalusse peaaegu maha surema ja kuna tal oli pere poolt juba päris palju vastamata kõnesid, siis tuli üks ta vennakestest ja korjas ta peale. Ja kodus sai Milena ikka korraliku peapesu, but fuck that.

Niisama hoiatamisega seekord ei piirdutud ja igast telefonid ja läpakad ja muud pudi-padi elektroonika võeti lihtsalt karistuseks mingiks ajaks ära. Selline 'kuni meie katuse all elad, allud meile' suhtumine. Õige kah, tegelikult. Janoh, siis Milena ealski päris pikalt ilma mingisugusegi võimalusega välismaailmaga ühendust võtta, sest this time oli ta grounded for good. Well, vähemalt sai ta raamatuid lugeda and shitloads of them ja vahepeal sneak's vedade arvutisse. Kaks-kolm nädalat elas nii, because she's Milena. Selline mõnus vaheldus. Oli küll plaan kuskile reisima minna, aga seal kodus koopainimese moodi elada tundus lõbusam.

Ja siis vahepeal oli Milenal sünnipäev, nii poold kuud tagasi. Midagi erilist ei toimunud. Ei mingit pidu, egamidagi. Perega oli mignine väiksem koosistumine ja mingine kingikene. Oma elektroonika sai ta ka tagasi. HURRAY!!

Ja kuna emme ja issi on awesome'd, sai Milena kahenädalase reisipaketi Rootsi. Kahe-aastase reisi ajal ta sinna ei jõudnud ju.

Ning just mõni tund tagasi jõudis Milena taas tagasi kodumaile. Vaevu oli ta jõudnud oma väikese pagasi oma tuppa visata, kui ta juba majast juba taas läinud oli, olles kohvrist väikese kingipaki kaasa haaranud.

Milena polnud Jack' in a month or so näinud, because fuck you, kuigi see oli kurb fakt ja Milena oleks juba ammu Jack' juurde läinud, kui tal seda badass koduaresti poleks olnud. Ja reisipakett oli ka nagu ainult talle mõeldud.. and then again.. well.. üksinda reisimine oli talle alati meeldinud.

Kuna oli päevane aeg, siis Millie eeldas, et ta Ratman pole kodus, vaid tööl, mistõttu ta ka töökotta suundus. Ja kuna Jack' esimese hooga kuskilt silma ei paistnud, siis rääkis ta esimese ettejuhtuva inimesi öeldes talle, et ta Jack Ross' otsib ja kui too kompu tüüp talle siis lubas, et ta mehele teatab, jäi Milena sinna passima.

Juuksed olid Milenal sirged. OH WOW. Ja seljas sellised mõnusad vägagi Milenalikud riided. Teksad ja mingid kenad hipster-kontsad ja mingine pikkade varrukade särk ja selle peal kena poolmantel.

Jacki polnud sellepärast garaažis esmapilgul näha, sest kõigest paar minutit tagasi oli mees teinud väikese pausi, istudes taga puhkeruumis, mille klaasist suured aknad avanesid küll tööruumidele, kuid keegi ei osanud kunagi sealt sisse vaadata ja sealt otsida inimest, keda nad taga ajasid. Seega oli Rathbone vägagi kaitstud. Seda loomulikult hetkeni, mil kell oli nii kaugel, et tema kümne minutiline puhkepaus sai läbi ning ta pidi uuesti müra keskele astuma. Külma veega pudelit suul hoides, võttis ta sellest mitu suurt sõõmu, visates tühja pudeli nurka ülejäänud taara juurde ning läks tagasi musta vanema Fordi mudeli juurde, mille mootorit ta hetkel parandama pidi.
Loomulikult ei saanud ta õiesti töösse süvenedagi, kui korraga anti talle teada, et talle on külaline tulnud. Tõlgendades kiirelt pilgu, millega sõnumitooja tuli, oli tegu naisega. Seega kaks võimalust, kas Jill või Milena, sest neid kahte Jack hetkel ainsate naistena Tree Hillis kõige paremini teab. Kuid rohkem kahtlustas ta kahtlusalust number kaks. Mutrivõtme tagasi masina juures olevasse tööriista kasti visanud, pühkis ta enda õlised näpud siniste tunkede sisse ning kõndis avatud ukse juurde. Märganud juba eemalt seda blondi juuksepahmakat, ilmus Rossi suule lõbus muie. "Kadunud laps on tagasi meie keskele ilmunud," tervitas ta Milenat lõbusalt. Muidu oli siis Jackil seljas valge õliplekiline ja tolmust hall valge maika, sinised tunked, mille ülemine osa rippus puusadest all pool ja jalas mustad ketsid.

Milena oli tolle väikese paki, mis ei olnud tegelikult nii väikene, vahepeal enda kõrvale maha asetanud, sest käes seda lõpmatuseni ta küll hoida ei viitsinud. Lazy person. Ja sel ajal, kui ta Jack' ootas, toppis ta endale ette ühe tobi. Oligi juba nii kuu aega ilma olnud. Pikk periood, tho.

Nähes Jack', ilmus Millie näole lai naeratus ja olenemata sellest, et tal mustad riided seljas olid, sai mees Milena'lt ühe pika-pika-pika kalli. Tobit põles sel ajal niisama. "Mis kadunud? Sa ei kujuta ette kui hullu peapesu ma kodus sain. Telefon ja asjad võeti ära ja koduarest. Being 20 didn't change anything. Äkki see, et aastake juurde kukkus vahepeal, tõi natuke mõistust ka kaasa. Ja ma tulin just Rootsist tegelikult.. tõin sulle ka sealt üht-teist. Ja sa oled mulle endiselt mootorrattaga sõidu võlgu." rääkis neidis särava naeratuse saatel. Ja ei olnud ta ära unustanud seda, mida Jack viimane kord lubas. Ta oli küll korralikult täis, aga seda ta mäletas selgemast selgemalt.

Tegelikult Milena't huvitas, kas Jack üldse mäletas seda, millal Millie sünnipäev oli vahepeal. Ta küll mainis seda, et ta aasta vanem on, butwell.. eks näis. Ja kuna Jack on awesome sõber, siis pakkus Milena seda ka oma Ratman'le. "But you missed me, right?" ei saanud ta uurimata jätta.

Jack kallistas pikalt ja kõvasti Milenat vastu, kinkides tema pealaele ka õrna suudluse. Ning järgmine hetk hakkas tüdruk juba rääkima koduarestist, Rootsist ja millest veel. Mehel oli täitsa raskusi kogu teksti jälgimisega. Tähtsamad märksõnad suutis tema lärmist väsinud kõrv aga tabada ja ta muigas õrnalt. "Ma mäletan küll. 13. september. Ma saatsin sulle pika sõnumi ja isegi kaardi, aga ilmselt jõudis see kas valesse postkasti või lihtsalt su vanemad vennad peitsid selle ära. Poleks esimene kord," lausus Jack lõbusalt, sasides viivuks enda kergelt tolmuse ja musta käega neidise sirgeid kiharaid. "Eks ma püüan täna selle vea parandada, sest ta on mul nagu nii praegu siin," andis ta teada ja sütitas kindlasti ka neidises lootuse täna mootorrattaga sõitma minna.
"Mis küsimus see on? Kas sa tead, kui igav on elu ilma väikese hullu Sommersita, kes on liiga energiline, et paigal püsida?" turtsatas Ross. Loomulikult tundis ta tüdrukust puudust, juba esiteks sellepärast, et tal polnud õrna aimugi, kus neidis on ja kas ta üldse veel eluski on.

Tolle musi peale krimpsutas Milena kergelt nina. Tal polnud nende muside vastu küll mitte midagi, see oli Jack'st väga armas, aga see et mees seda koguaeg tegi, pani Millie arvama, et Jack crush'b endiselt Milenat. Just like Milena loves forever and always Jack.

"Kus mu kink siis on, kui sa mäletasid? 21 või mitte, aga kinki tahan ma ikkagi. Ja mis puutub sellesse kaarti, siis vist mingi kaart mul oli, jah. Keegi nagu mainis kodus, et mulle olevat mingine kaart tulnud.. aga ma olin nii lühikest aega kodus, et mul ei olnud mahti seda vaadata. Niipea kui kohvrid said tuppa tassitud, tulin siia." rääkis neidis naeratuse saatel, suutmata jätta väikese lapse kombel kinki nõudmata. "Ja mu vennad peidavad minu eest sinu saadetud kaarte? what? Why would they do that?" ei uskunud Lena eriti oma kõrvu. Tema arust on neil küll koguaeg vägagi armastav ja ühtehoidev pere olnud..

Kui Jack Millie juukseid sasis, sai ta õrna lataka vastu käelaba. "ou, stop it! Sina ei pea neid juukseid pesema ja kammima. Ma sirgendasin neid nagu peaaegu tund aega." virises little Sommers.

Selle peale, et Jack peaaegu lubas ta täna mootorrattaga sõitma viia, venis Milena näole kohe eriti õnnelik naeratus. "Sa oled pool päeva tööl ju. Jack ei jaksa midagi pärast tööpäeva enam teha." krimpsutas ta pärast hetkelist rõõmuhetke nina. Sest see kõige tõenäolisemalt ka nii on. Autoremonditöökojas töötamine ei ole lust ja lillepidu. Ja mõte sellest, et Jack talle siin praegu haledalt tünga tegi, viis Millie suunurgad kohe nii alla, kui vähegi võimalik. Neidise suunurgad venisid rohkem allapoole, kui ülespoole.

"Shut it, ma olen praegu vägagi paigal," muigas ta, tobist uut pahvi tõmmates. "Sa tõesti ei taha?"uuris neidis igaksjuhuks üle, suitsu taas Jack' poole ulatades.

"Kas sa tõesti arvad, et ma toon midagi nii kallist ja hinnalist siia? Need tüübid on ohtlikumad kui sa ettegi oskad kujutada. Tood midagi uut, ilusat ja kallist ning hetkega on see kas kadunud, katki või sootuks ära söödud. Ma ei saanud ju ometi seda riski võtta ning pealegi, kust ma oleksin pidanud teadma, et sa mul täna Tree Hilli tagasi ilmud," laiutas Jack lõpetuseks käsi, kui ta Milena käest laksu vastu kätt sai, sest ta oli kergelt neidise juukseid sasinud. Sirgete juustega neidis oli kena, aga talle meeldis ikkagi enda lokilammas. "Ma ei tea. Nad on sinu vennad. Küllap leiavad, et ma olen halb eeskuju nende pisikesele õele," kehitas tüüp kergelt ühte õlga. Tal polnud tõesti õrna aimugi. "Tegelikult on mul täna vaba päev, aga kuna üks tüüp suutis siin endale auto jala peale kukutada ja istub kolmandat päeva kodus kipsis jalaga ning asendajat talle ei leitud, siis pidin ma täna enda vaba päeva selleks ohverdama," lausus Ross plikatirtsu silmitsedes. Seega võib ta kohe praegu ka siit uttu tõmmata, kui tal soov peaks tekkima. Keegi ei hoidnud teda täna kinni ning tööd nüüd nii palju ka pole, et teised kutid hakkama ei saaks.
"Erand kinnitab reeglit," muigas Rathbone lõbusalt ning võttis järgmine hetk Milena käest suitsu, tõmmates sealt paar pahmakat.

Milena silmad läksid kohe suureks kuuldes seda kingi juttu. Midagi väga hinnalist? Loodetavasti oli vaimne väärtus suurem, kui hind. Pole üldse tarvis Millie peale raha raisata. "Ee.. mul puudub hea vastus." lausus neidis oma shocked seisundis olles. Need muud laused libisesid nagu kõrvust mööda.. aga just see, et too kink midagi hinnalist on. WHAT DID YOU BUY FOR ME, JACK?! WHAT I S I T?!

Tolle halva eeskuju lause peale turtsatas neidis kohe südamest naerma. "Sina ja halb eeskuju mulle? Oh sweetie.. ma olen iseendale halb eeskuju." lausus Milena, õrna muige saatel, lause lõpus raskelt ohates. Nüüd oli üks neist hetkedest, kus ta ennast tõsiselt vihkas.

Tolle pika jutu peale, et Jack oma vabast ajast tööd teeb, lõi Milena nägu jälle särama. "What'cha waitin' for then? Mine vaheta oma riided ära ja lähme." käsutas Lena veidike meest, käed pükstetaskusse surudes. Jack can keep the cigaret. Oi kui hea tuju oli. Saab mingise badass kingi ja veel motikaga sõita ja Jack sai ära nähtud ja siis ta saab veel Jackile selle badass kingi anda.. ja elu on ilus. Saab ehk oma kahenädalasest reisist Rootsis ka rääkida, which was pretty fun.

Emotsionaalne väärtus oli sellel kindlasti ning peaks Milenale olema suurepärane sünnipäeva kingitus. Vaevalt suudaks keegi teine midagi sellist välja mõelda, kui tüdruku Ratman. Pealegi oli see hetkel vägagi teemas nende kahe vahel. Näinud üllatunud ilmet neidise näol, hakkas noormees endamisi lõbusalt naerma, sasides viivuks veel näitsiku sirgeid blonde kiharaid.
Milena lause peale, et tüdruk on endale halb eeskuju, turtsatas Ross lõbusalt, hakates kergelt koguni naerma. "Aga vaevalt sa sündisid sisse kodeeritud halva iseloomuga. Sinagi pidid selle kellegilt saama või üle võtma. Seega miks ei võiks see olla mina?" laiutas Rathbone mõtteliselt käsi, hoides enda silmi kindlalt neidisel. Peagi ilmus välja vana tuttav käsutav Lena ning endamisi naerma hakates, vangutas Jack pead, kõndides tagasi garaaži ja sealt taha töölistele mõeldud ruumi, kus oli eespool nimesiltidega kapid ja tagapool koguni mõned duššid. Kiirelt ennast puhtaks küürinud, tõmbas noormees puhta valge särgi selga, mille peale viskab ta hiljem musta nahktagi ning jalga tõmbas ta tumesinised kulutatud ja kergelt kärisenud teksad ja mustad kauboisaapad, millega oli mugav mootorrattaga sõita. Riiulilt veel enda päikeseprillid võtnud, mida kannavad igas Ameerika filmis pollarid, lõi Jack kapi klõpsuga kinni ning kõndis tagasi neidise juurde. Tee peal viipas mees kergelt töökaaslastele, andes teada, et tema tänaseks lõpetab. "Nii.. kuhu siis esimesena soovib preili Sommers minna?" küsis Jack muigel, kui jõi peagi Milena ette seisma, käed rinnal risti.

And he did it again. JAAaaaAAccCK!
"Aga ma keeran jutu teistpidi ja ütlen, et kui see 'halb' käitumine on sinult, siis peaks ma sulle äärmiselt tänulik olema, sest muidu oleksin ma jubdealt arg inimene. VÕi vähemalt näitaksin ma seda rohkem välja, kui praegu. Ja kui sa tahad on Milena suur eeskuju, lase käis. Minul pole selle vastu mitte midagi," kehitas Millie õlgu. Well, tõenäoliselt tema see I'M SO NOT DOING ANYTHING WHAT YOU WANT OR EXPECT ME TO DO käitumine tuligi Jack'lt. Ja siis jäi ta jälle üksi, kuna mees läks riideid vahetama.
Ja Lena lihtsalt seisis seal ja ootas, kuni Jack tagasi tuli. Tema küsimuse peale kehitas neidis õlgu. "Ma ei tea. Ma tõin sulle kingi ka.. näe.." sõnas ta, tolle not so small paki üles võttes ning Jack'le ulatades. Ja kuna mehele meeldisid sõidukid, siis oli seal ümber beebisinine ponidega paber. "Sa oled ainuke, kellele ma Rootsist kingi tõin. I'm so proud of myself. Aga praegu ma sul seda lahti teha ei luba.. niiet me peaksime siis äkki selle sulle korterisse toimetama? Ja siis võib igast muud vahvaid korraldada," pakkus Milena välja. TUndus hea idee, sest seda kaasas tassida oleks natuke väga niru.

"Kõlab põnevalt," muigas Jack lõbusalt Milena pika teksti peale, mis puudutas nii teda, tüdruku iseloomu kui ka põhiliselt kõike muud. Nad veetsid peaaegu terve lapsepõlve koos. Ross kolis siia siiski 15-aastase poisikesena ning on kõik need seitse aastat ilusti siin resideerunud. Mõned üksikud kuud on ta olnud mõne väiksema rikkumise tõttu kas vanglas või arestimajas. Vähemalt oli tal praegu enda töö ja korter alles, sest päris teiste kulul ei ole talle kunagi meeldinud elada. Enda teenitud leib on ikka palju parema maitsega.
"Oooo.. ma tänan. Miks siis mulle selline au osutus?" kergitas Rathbone muiates kulme, vaadates küsival pilgul Milenale otsa. See armas beebisinine ponidega paber oli hetkel kõige toredam asi selle kingituse juures. Kindlasti tuleb see alles hoida. See tähendab siiski seda, et enda ärevusest ja tuhinast kink kohe kiirelt avada, tuleb lahti saada ning alles siis käed selle külge panna. "Eks ma siis ootan mõned minutid," lisas ta muiates.

Milena naeratas õrnalt. Praktiliselt kohe pärast seda, kui Ratman siia kolinud oli, sai neist kahest paar. Ja koos olid nad üle kolme aasta. Hetkel, mil nad käima hakkasid oli Millie olnud 13, kohe-kohe neliteist saamas. Ja lahumineku ajal oli juba 17s sünnipäev ära olnud. Ja nii kaks aastat veel sellist harvema graafikuga suhtlemist ja siis läks Milena reisile. Ja siis kogu see 4-5 kuu pikkune lähiminevik. Ja töötegemisest ei teadnud Milena suurt midagi, kuigi ta siin-seal ühele ja teisele asjale oli ikka käe külge ka pannud.

"Sa oled küll see viimane inimene, kes mind tänama peab, Ratman. Ja.. umn.. ma mõtlesin, et kuna ma kaheks aastaks mitte midagi ütlemata ära kadusin.. ja samamoodi kadusin ma ka Rootsi.. ja mujalt maailmast ma sulle midagi väga ei toonud, mainly 'cuz I was still a little heartbroken.. siis ma mõtlesin, et ma teen seekord vastupidi ja olen kena sõber ja toon sulle Rootsist midagi. Riideid, alustuseks." rääkis Milena lõbusa ja siira naeratuse saatel, ainuüksi Jack' nägu vaadates. "Aga hakkame ehk liikuma? Kõigepealt on vaja su kink ära viia ja siis sa oled mulle mootorrattasõidu sees.. ja siis tuleb ilmselt mingine väike eine, sest ma keeldun laskmast sul seda imelise sisuga pakki üksi avada." jutustas neidis veel sinna otsa, surudes käed mantlitaskusse, näol talle väga iseloomulik naeratus.

Jack kuulas Milena põhjendust huviga ning mehe suule ilmus esimeseks vastuseks vaid õrn naeratus. Tore oli kuulda, et ta ka kellelgil kunagi meeles on olnud ning et ta polnudki nii tühi kuju maailmas, kui tüüp ennast peab. Awesome. "Sulle jääb endiselt minu riidekapi sisu ette?" turtsatas mees küsivalt, hakates kergelt endamisi naerma. Milena poolse käe ümber tüdruku kaela pannud, tõmbas ta viivuks neidise endale lähemale, kinkides Lena pealaele veel ühe musi, jättes seejärel enda käe lõdvalt ümber tema õlgade. Rossi riidekapp pole midagi nii tühi, lihtsalt ta eelistab teatud stiili, mida ta pidevalt kannab. Must ja valge on lihtsalt tema värvid ja sinna pole midagi parata. Paar üksikut värvilist hilpu seal ka on, aga neid pole väga palju ning ta ei kanna neid nii tihti kui võiks.
"Aga lähme.. oh sind küll.." vangutas Rathbone lõpus vaid kergelt pead, hakates Milenaga koos kõndima enda korteri poole, mis oli kõigest poole tunni jalutuskäigu kaugusel. Pole just väga kaugel, ega?

"Minuarust on mulle kõik need kuus-seitse aastat mis me üksteist teame, su riidekapi sisu ette jäänud. Mitte otseselt selle sisu, aga see kui üksluine see on. Tegelikult mind see väga ei häiri.. aga ma pean ju vastu nokkima kuidagi. Ise sa ajad mul juukseid koguaeg sassi." sai Jack järgmise niivõrdkuivõrd pika seletuse. Ja see väike žest ja musi olid täielikud teaser'd. Aga neidis ei teinud teist nägugi. Can't reveal that she's still into him. NO
NO NO NO NO NO NO NO NO NO NO NO NO NO NO NO NO NO NO NO NO NO NO NO NO NO NO
Ja see pooletunnine jalutuskäik on täitsa mõnus. Jack'ga polegi nii ammu jalutada saanud. Lena pole üldse nii ammu kellegagi jalutanud. Rootsi reis ei lähe absoluutselt arvesse. "Tead.. ma ei saanudki küsida eelmine kord. Ma ei teinud midagi, mida ma praegu mäletada ei tahaks, onju? Too kord, kui ma ennast Tric's maani täis jõin ja sa mulle mootorrattaga sõidutamist lubasid. Ma ei mäleta praktiliselt midagi tollest õhtust. Ainult seda, et ma kaklesin kellegagi ja siis olid wildly sina ja mingine mootorrattaga sõitmise jutt käis.."

"Mu riidekapp pole midagi nii üksluine. Lihtsalt sa armastad meil siin liiga palju värviküllasust, et kõik muu tundub sinu jaoks must-valge," muigas Jack ning just kiusu pärast, tõusis tema käsi, mis maandus uuesti Milena juustel, neid õrnalt sasides. See pole tüübi süü, et talle meeldib see. Pealegi on neidise juuksed mõnusalt pikad ja pehmed, mis tõttu nende sasimine on nii meeldiv.
Nende pooletunnine jalutuskäik oli tõesti mõnus ning ei tundnud sugugi nii pikk kui tavaliselt, kui Jack üksinda seda kõnnib õhtul pimedas. "Mmm.. tookord peale TRIC'si??" tegi Jack nägu, nagu ta püüaks läbi raskuste seda õhtut meelde tuletada. "Aaaa.. too õhtu.. mitte midagi ootamatut ega hullemat kui sinu tavaline ülemeelikus.. sa suudlesid mind, seda ma mäletan hästi; sõid kõik minu šokolaadivarud ära; ma pidin sind päris palju süles tassima, aitama sul riideid seljast võtta.. oehh.. mitte midagi, mida ma ei kahetse," muigas Rathbone kavalalt. Kuna ta teadis, et Milena ei mäleta palju sellest õhtust, oli tore teda natukene sellega kiusata, luuletades asju juurde, mis tegelikult ei juhtunud.

"Mis liiga palju värvi? Milena käib korralikult riides, piisavalt värvi, piisavalt seksikas. Mitte midagi liiga palju. Sina oled see, kes meil siin värvi kanda ei taha." sõnas Lena, Jack' kergelt küünarnukiga togides. Selle juuste sasimise kohta tõi ta kuuldavale sureva inimese oige.

Milena oli šokeeritud sellest jutust, mis Jack talle just rääkis. Ta jäi keset teed seisma, silmad suured, ja vahtis kuskile punkti kuskil kaugel, pöörates mõne aja pärast need suured silmad Jackile. "Ei suudelnud ma sind midagi." sõnas ta kindlalt, kõlades üsnagi kindlalt. Tegelikult tegi ta peas epic battle't. Et kas ta for real suudles Jack' ja ega too nüüd teatud järeldusele jõudnud pole. Või tegi Jack ikkagi nalja.. ja mees saab ikkagi suurele saladusele jälile.. või siis Jack on lihtsalt prankmaster.
Ja see jutt, et mees teda lahti riietada aitas, ei teinud olekut üldse paremaks. Kuigi, well, she kinda liked that idea.