After the arresting

Koos Tree Hilli väiksema politseisalgaga Deedsi ja tema lihamäed vangikongi toimetanud, kes jäid ootama peagi saabuvat CIA abijõude, kelle tööks jäi nende edasitoimetamine juba föderaal vanglatesse, täitis Daniel nii kaua talle määratud paberitööd, mille täitmiseks kulus tal päris palju aega.
Kuulivesti koos operatsioonil kasutatud relvaga enda ülemuse kätte andnud, saades vastu täis salvega korralikult laetud käsipüstoli, mille mees enda tagi all olevasse kabuuri pani, andis Daniel ära ka korralikult ja põhjalikult täidetud protokolli ning nii pea, kui vangid olid minema viidud, lahkus Daniel majast.
Enda mootorratta oli ta lasknud politseijaoskonna ette tuua ning kui mees majast väljus, oli see ilusti ka seal alles. Lasknud puust uksel enda selja taga kinni vajuda, lonkis noormees paar astet trepist alla, kuni ta jäi seisma. Daniel märkas eemal tuttavat nägu, kellega poleks ta tahtnud küll momendil kokku põrgata, sest see oleks kõik ära rikkunud ning seekord põhjalikult.

OT: Lizandra

Lizzie oli täna tööl käinud ja oli teel kodu poole. Poolel teel sai ta aga kokku ühe tuttavaga, keda ta juba tükk aega näinud ei olnud ja seega seisid nad lihtsalt peaaegu poolteist tundi ühel Westside'i tänaval ja ajasid juttu. Mingil hetkel, kui Liz oli jälle teel korterisse, helistas näitsikule Jessica, kes teatas, et neil on küll selleks õhtuks söök olemas, aga homseks on kapid suht tühjad. Jes olevat õhtusöögiga ise hakkama saanud ehk siis ta soojendas ülesse tüdruku tehtud eilse õhtusöögi. Lizard lubas poest läbi käia ja siis koju tulla. Ja selle jaoks pidi ta tegema ikka korraliku ringi. Ja see ring viis ta mööda ka politsei jaoskonnast, kuhu kanti ta muidu just eriti tihti ei sattunud. Kuna tüdrukul oli alati harjumuseks tänavatel ringi vaadata, kui ta jalutab, siis märkas ta üsna pea Danielit jaoskonna trepist alla tulemas. Liz jäi seisma ning kortsutas enda kulme. Vaadanud mõlemale poole teed, jalutas ta üle tänava. "Millega sa siis seekord hakkama said?" küsis Liz ilma erilise sissejuhatuseta, jäädes kõnniteele seisma ja seega pidi ta mehele otsa vaatamiseks enda pea kergelt kuklasse ajama.

Outfit. Jope ilmselgelt eest kinni ikka...

Daniel laskus veel paar astet, jäädes seisma, kui Lizandra teda kõnetas. Loomulikult ei oodanud ta sooja vastuvõttu ega midagi sellist. Pigem arvas ta, et tüdruk kõnnib temast lihtsalt mööda ning ignoreerib 100%. "Mis mõttes? Miks peab inimene alati olema seotud millegi illegaalsega, kui ta astub välja politsei jaoskonnast?" kergitas Daniel kulme vastu. Ta laskus veel ühe astme võrra, kuni tema selja tagant lahti paiskunud uks pani mehe seisatama. "Carrighton, sulle on kõne," kostus noormehe kaasrelvavenna hääl ning üks pintsaklipslane astus välja. Endamisi tuhat ja üks vandesõna kuuldavale toonud, pööras Daniel enda tumedad silmad üle õla. "Suur tänu, Mike, ütle, et ma kohe tulen," andis mees need sõnad edasi I-am-so-gonna-kill-you-tooniga. Paremat ajastust ei osanud lihtsalt olla. Enda silmad tagasi Lizandrale pööranud, ületas Daniel kiirelt need üksikud astmed, mis nende vahel olid. "Ma võin seletada," sõnas ta vaikselt.

"Võibolla sellepärast, et inimesed ei tee tavaliselt hea meelega jaoskonda niisama külastusvisiite enda vabast ajast," lausus tüdruk, vaadates Danielile otsa. Kui keegi korraga mehe selja taga asuvast hoonest välja astus, ei pööranud näitsik sellele alguses eriti tähelepanud. See, et ta kedagi Carrightoni kõnetas ei puutunud ju temasse. Aga siis vaatas ta ringi ja nägi, et ainus inimene, kellega ta rääkida võis oli Daniela, aga ta oli juua Stone. Lizzie kortsutas enda kulme ja hakkas juba midagi küsima, aga Danieli vastus pani ta praktiliselt mitu sammu tagasi vaaruma. Tema silmis ja näos oli nii hirmu kui ka segadust. Kes oli see tüüp, kes siin tema ees seisis? Kes oli see inimene, kellele ta endast kõike oli rääkinud? Keda ta oli armastanud ja ilmselt armastab siiani? Kui alguses oli tüdruk mitu sammu taganenud, siis nüüd astus ta hoopis poisile vastu, "mis mängu sa mängid siin? Kes sa oled??!! Miks ta sind teise nimega kutsus?" Lizard asetas enda käed mehe rinnale ning lükkas teda endast eemale.

Lizandra esimeste sõnade peale ei öelnud Daniel midagi konkreetset, vaid mõmises midagi endamisi. Kohalikku jaoskonda polnud mees tegelikult juba aastaid sisse astunud - ei vabatahtlikult ega kinniseotud või peaks pigem ütlema kinni lukustatud kätega. Täna oli esimene kord üle mitme aasta.
Mike'le oleks Daniel momendil virutanud ühe hea obaduse, aga õnneks oli Lizard siin samas ning tüüp nii kaugel, et mees isegi ei vaevunud ennast selle nimel liigutama. Kui töökaaslane, kes tegelikult allub Danielile, tagasi sisse läks ning näitsik temast eemale astus, kavatses noormees tüdrukule juba järgneda, kuid järgmisel hetkel oli Lizzie põhimõtteliselt vastu tema rinda ning lükkas teda endast eemale. Kuna tõuge polnud mehe jaoks just väga tugev, astus ta umbes pool sammu tagasi, kuid jäi põhimõtteliselt enda endisele kohale, võttes õrnalt Lizandra käest kinni. "Kõik, mis ma olen enda kohta rääkinud ning kõik, mida ma olen sulle öelnud ja sinu vastu tundnud ja siiani tunnen, on tõesed, reaalsed ja neis pole kübetki valet," sõnas Daniel vaikselt.

Liz kuulas Danieli sõnu ning tõmbas siis enda käe mehe käest ära. "Miks see mees sind siis Carrightoniks kutsus?" küsis tüdruk, "sa oled mulle öelnud, et su nimi on Daniel Nathan S t o n e," rõhutas näitsik, "ja mis on sul üldse asja politseisse? Miks peaks keegi sulle siia helistama?" Voolasid küsimused tüdruku suust välja. Ta hakkkas närviliselt ühelt jalalt teisele tammuma ning libistas viimaks mõlemad käed enda heledatesse juustesse. "Sa valetad....," raputas nätisik enda pead, "räägi mulle kordki elus tõtt - kes kurat sa oled selline ja kus oled sa olnud kõik need korrad, kui sa mu maha oled jätnud?" Tüdruku hääl oli märgatavalt tõusnud ja tema hääl oli kergelt värisev. Ta oli segaduses. Ei, segaduses on veel vähe öelda. Kõik oli korraga nii sassis ja veel enam kokku langemas, kui see kõik juba enne oli.

"Carrighton on üks mu paljudest nimedest, nagu seda on ka Daniel Nathan Stone. Ma lubasin sulle vastuseid ja ma ka annan sulle neid, aga mitte praegu ja mitte siin," sõnas Daniel vaikselt, tumedad silmad libisemas momendiks Lizandralt tänavale ja majale enda selja taga. Ta märkas, et Mike seisab kolmanda korruse kõige läänepoolsema akna juures, rääkides telefoniga ja samal ajal jälgides läbi ribikardina all tänaval toimuvat. Ta hoidis Danielil silma peal ning noormees temal. Vaikselt ohanud, vastas Dan mõnele Lizzie küsimusele. "Täna õhtul toimus, nimelt mõned tunnid tagasi, laohoonete juures järjekordne narkogängi arreteerimine ning ma aitasin neil seda ellu viia. Ma ei saa sulle praegu täpselt öelda, kes ma olen või ei ole, kuid ma võin sulle seda öelda, et kõik, mida ma olen sulle endast rääkinud, pole 100% tõsi. Daniel Nathan Stone on üks minu varjudest," lausus Daniel vaikselt, hoides enda tumedaid silmi vankumatult tüdrukul.

Misasja? Paljudest nimedest? Kes on see tüüp, kellega Liz siin praegu räägib? "Siis kus ja kuna?!" sisises tüdruk ärritunult. Tal oli siiber nendest saladustest ja küsimustest, mida ta ei tohtinud küsida või küsimused, mida Daniel lihtsalt ignoreeris. Tal oli kõrini. Ta tahtis vastuseid. Ta ei kavatsenud enam seda mängu mängida. "Aitasid arreteerida?" lausus tüdruk, vaadates suurte silmadega Danielile otsa. Ta lasi enda käed külgedele rippu ning hingas sügavalt välja, seedides seda kõike, mida ta just kuulnud oli. "Sa oled lihtsalt vastik. Kõik ei ole 100% tõsi...," laiutas Lizzie enda käsi ning astus mõned sammud poisist eemale, "kuhu see siis minu jätab? Ma olin ka lihtsalt üks fake detail su elus, millest oli vaja lahti saada? Keda ei olnud enam vaja? Tead, ma isegi ei tea, kas sa oled praegu," lausus Lizard pettunult.