In my favourite place

Jõudnud tulipunaste huulte vahel sigaretti kimudes surnuaia väravate taha, kustutas Phoebs oma pooliku koni ning viskas selle eemal seisvasse roostetavasse prügikasti ning sammus seejärel väravateni, millest neiu peagi sisse astus. Hakkas juba hämarduma, kuid nii oligi parem. Süngem. Phoebele meeldis nii. Must nahktagi seljas, tumedad haaknõelte ja kettidega kaunistatud kitsad teksad ja tanksaapad jalas kõndis tüdruk ühe suvalise hauani, millel oli valge pink ja selle kõrval musta värvi metallist, justkui pitsilise ilmega rist, ja võttis pingil istet. Olles seal juba mõnda aega istunud, tundis neidis, kuidas rahu teda seesmiselt täidab ning jahe tuuleiil tema kahvatut nägu silitab ja tumedad laines juuksed õrnalt lehvima paneb. Phoebe sinised silmad vaatasid pingsalt kaugustesse.

OT: Kinni

Matthew tahtis enne NY-sse minekut vanaisa ja vanaema haual käia, et sinna küünlad viia. Jõudnud juba platsi lähedusse märkas mees, et paari meetri kaugusel istus üks neiu pingil. "Õhtust," sõnas mees ja kummardus hauakivi juurde ning pani 2 küünalt laternatesse ja süütas need välgumihkliga, mida ta kasutas üsna vähe, kuna ei olnud suitsetaja.

Phoebe pilk läks mehele, kes teda tervitas. Võis tunduda, et tüdruk vaatab teda üsna kurjalt...nagu ta tavaliselt ikka võõraid vaatab. ,,Õhtust," pomises ta tasakesi vastu ja surus oma külmetama hakanud käed nahktagi taskutesse. Kurat, oleks vist ikka kindad pidanud võtma. Ta silmitses veel mõnda aega surnuaeda tulnud meest ning mõistis siis, et tegu on kohaliku kuulsusega. Nojah, tore. Ta polnud kunagi selline, kes mõnda kuulsust nähes täiega pöördesse läheks...las nad siis olla, mis tal sellest. Aurora pööras pilgu jällegi mehelt ära.

Laternatele kaaned vaikselt tagasi pannud, istus ta pingile, mis asus vanavanemate hauaplatsil. Matthew hoidis silmi leekidel, mis õrnalt võbisesid, kuid hakkasid siis aina kindlamalt põlema, kuni olid lõpuks ilusaks pisarakujulisteks leekideks vorminud. Hämaras oli küünlaid väga hea vaadata, justkui rahustas.

Küünlaleekide võbelus ei jäänud ka Phoebele märkamatuks ning ta pööras oma pilgu taas neile. See oli tõesti ilus ja tegi tüdrukul südame siiski soojaks, kuigi enne võis ta ehk tõesti liiga külm tunduda. Tema tulipunaseks värvitud huuled kaardusid õrnaks naeratuseks ning nendesse sinistesse silmadesse ilmus soe pilk. Neiu ajas end püsti ja sättis end mehe kõrvale istuma. ,,Ma...vabandan kui ehk natuke ebaviisakas tundusin," pöördus ta Matthew poole.

Matthew kuulis järksu häält enda kõrvalt, mis pani mehe korraks võpatama. Ta oli nii enda mõtteisse süvenenud, et unustas ümbruse täiesti. "Pole hullu," vastas Matt õrna naeratusega. Tüdruk tundus selline salapärane isik, kes kondabki õhtuti mööda surnuaedu ja suudab liikuda vaikselt kui spioon.

Seda juhtus tihti, et Phoebe täiesti kogemata kedagi ehmatab. Sellega oli neidis juba harjunud. Kuulsuse kohta ei tundunudki see mees eriti ülbe ega ennasttäis, pigem jättis endast väga kena mulje. ,,See on nii ilus, kui pimenevas surnuaias küünlad põlevad," lausus tüdruk, ehkki talle meeldis ka süngus ja pimedus. ,,Tekitab kuidagi sooja tunde."