Our own going-back-to-college party

Kell lähenes üheksale kui Sierra enda sugulaste maja ukse ees seisis ja uksekella vajutas. Tüdruk kandis tavalisi musti teksasi ja pikemat roosat särki. Jalaotsas olid tal mustad plätud. Tema punased juuksed olid seljataha ühte lohakasse punupatsi punutud. Tal oli käes kilekott paari filmi ja natukese hea ja paremaga. Kuna ta pidi esimesel septembril enda paar asja võtma ja Bostonisse, Massachusettsisse lendama, et seal Berklee muusikakolledžisse minna, siis tahtis ta enne seda enda kalli sugulasega natuke aega veeta. Ka Steff pidi ju peagi jälle ülikooli minema, aga õnneks või kahjuks käis tema ju Wilmingtoni ülikoolis, mis tähendas seda, et ta sai iga kell koju tulla. Sierra peab, aga leppima vaid harvade külaskäikudega.

Uksele tuli vastu Yvette, kes sai kohe Sierra käest ühe sooja kallistuse ja šokolaaditahvli sõrmede vahele. Näitsik pidi ikkagi hea täditütar olema ja endale natuke häid punkte koguma. Vahetanud tüdrukuga mõned sõnad, jättis ta enda plätud esikusse ja jalutas majas edas. Enda tädi leidis ta elutoast diivanil istumas ja mingite paberitega tegelemas. Ta rääkis ka Gridiga natuke, andes teada, et kavatseb nüüd Steffi juurde sisse sadada ja enne hommikut ta ei lahku. Ingridil ei olnud selle vastu muidugi midagi ja seega sai ta seljatagant ühe kallistuse. Ja siis viisid Sierra sammud ta trepist ülesse. Kuna poisi toauks oli natuke irvakil, siis koputamise asemel lausus ta lihtsalt 'knock-knock' ja astus ruumi sisse. "Heey, Steff," sõnas ta sooja naeratusega ning lükkas ukse enda selja taga kinni. "Sul ei ole ju midagi selle vastu, kui ma sulle terve õhtu/öö natuke seltskonda pakun, ega ju?" vaatas tüdruk poisile küsivalt otsa, "ma tõin meile mõned filmid ja natuke õgimist," lisas Melody, asetades kilekoti poisi voodi servale.

Stefan luges parasjagu raamatut, mis astronoomiast rääkis. Tema jaoks vägagi põnev lugemine. Kui ta ukse juures häält kuulis, pani noormees raamatule järjehoidja vahele ning sulges raamatu. Ta keeras end tooliga koos ukse suunda. "Tsau," tervitas Steff onutütart. Et siis neiu plaanib talle hommikuni seltsi pakkuda. "Sa tõid süüa, loomulikult pole mul midagi selle vastu," muigas Stefan. Toit on alati teretulnud. "Mis filmid sa tõid?" uuris poiss kohe järele. Olgu need parem midagi naljakat või mingid õudukad, vastasel juhul tuleb Stefanil uni peale.

"Seda ma arvasingi," muigas Sierra ning istus voodiservale, hoides enda silmi noormehel. "Ma tõin...The Woman in Black, The Switch, Gone, The Last Excorcism ja The Hangover 2," loetles tüdruk filme enda sõrmedel ning jäi siis Stefanile otsa vaatama. Valikut tal on. "Kuna mina tõin filmid, siis sina valid, mida me vaatame," pakkus Melody. Ta oli kõigega nõus. Kuigi õudukatega oli Sierra enamasti see, kes võis õudsas kohas kiljatada, võpatada või silmad kinni katta. Aga võis juhtuda ka, et ta hakkab filmi kommenteerima ja siis muudab ta kogu õuduka hoopis komöödiaks.

Kuna Steff pole kunagi eriline filmivaataja olnud, siis olid tal kõik nimetatud filmid nägemata. Kinos ta eriti ei käinud ja selle asemel, et õhtuti filme vaadata, ta luges. Muul ajal oli tal muid tegemisi. Okei, Hangover oli nõme, vaevalt see teinegi parem on. The Woman in Black kõlab nagu mingi prostitutsioon või matused, kumbki pole päris see. Misasi see The Switch on? Mis ta veel nimetas? Ah, las ta jääda. "The Switch siis," kehitas Stefan õlgu. Kui see ei sobi, saavad nad selle kinni panna ja uue vaatamisele võtta.

Eks Sierra oli natuke sellega harjunud, et Stefan ei ole eriti filmidest teadlik ja ta eelistab pigem lugemist. Aga ilmselt ei oleks see õhtu eriti huvitav või lõbus, kui nad lihtsalt istuks noormehe voodile ning loeksid koos raamatuid. Mis puutus filmi The Woman in Black, siis tegu on õudukaga, kus mängib ei keegi muu kui Daniel Radcliffe. Pidi päris scary olema. "Nagu ise otsustad," noogutas Melody rõõmsalt, sest temal polnud nimetatud filmidest ühegi vastu midagi. "Vaatame arvutist või telekast?" uuris neidis, otsides samal ajal õige DVD kotist ülesse. "Muideks, sa võid mulle rääkida, kuidas rebasena kõrgkoolis hakkama saada," muigas tüdruk.

"Sõltub sellest, kus sa vaadata tahad," muigas Stefan. Tema toas pole telekat. "Aga ma arvan, et lähme elutuppa," lausus Steff,"suurem ekraan ja mugavam ase." Vastu diivani seljatuge on ikka etem selga toetada, kui vastu seina, mis noormehe voodi taga on. "Mul peaks popcorni ja krõpsu ka olema, kui Yvette ära pole söönud," ütles Steff. Ta tõusis püsti, lasi Sierra enne toast välja ning suundus siis kööki, kust ta tõepoolest leidis popcorni ja krõpsu. Lisaks avastas ta, et külmikus on coca-colat ka. Win! "Aa, rebasena kõrgkoolis, sa küsisid," tuli Stefanile meelde,"suhtle inimeste, mitte nohikutega, olles ise nohik, aga niimoodi välja ei paista," rääkis Steff nagu oleks tegu kõige lihtsama asjaga maailmas. "Põhimõtteliselt võta vabalt seal, aga ära unusta, miks sa sinna läksid," lisas noormees. Stefan ise käib nii kursakaaslaste kui muude ühikakaaslastega päris tihti pidu panemas, samas ei jää tal pidutsemise pärast ükski kodutöö esitamata või loengust puudumata. Lõbus peab olema, aga ta läks ülikooli siiski selleks, et tähtedeni jõuda, mitte maa-alustes urgastes kolada. "Aga rutiin tuleb ruttu sisse ja siis oskad juba ise aega planeerida," oli Stefan kindel. "Kuhu ja mida sa õppima lähed?" tundis poiss huvi.

Sierra noogutas noormehe pakkumise peale ning haaras enda koti kaasa, liikudes Stefani järel alumisele korrusele. "Noh, eks ma tõin ka natuke head ja paremat," mainis tüdruk. Kui nad trepist alla jõudsid, siis läks tüdruk kohe elutuppa. Tädi oli juba kuskile kadunud. Ju siis sai tema saade läbi või midagi. Sättinud end mugavalt diivanile, tõstis Melody kotist välja kaks pakki Oreosi, kilekoti viinamarjadega ja paki kummikomme. Noh ja kui krõps ja popcorn ka veel juurde lisada, siis on neil sööki terveks õhtuks rohkem kui küll. "Väga huvitav nõuanne," noogutas Sierra muiates. Noh, eks ta võib seda ju katsetada. "Ma lähen Berklee muusikakolledžisse jaaaa ma olen üsna kindel, et ma olen seda sulle juba maininud," sõnas tüdruk, vaadates Steffile lõbusalt naeratades otsa.

"Toit kulub alati ära," muigas Steff. Kui Stefan oli platsis, siis polnud rämpstoitu kunagi liiga palju. Stefan vedas kogu kraami elutuppa laua peale ja naases siis kööki, et paar kaussi võtta. Kausi seest ikka parem krõpsu võtta, sest krõpsupaki krõbin on üks nõmedamaid helisid üldse. "Ahjaa, mainisid küll jaa," muigas Stefan. Tüüpiline tema puhul. Ta teadis, et Sierra läheb midagi muusikaga seoses õppima, aga ta ei teadnud kuhu. Nii on kõikide tema sõprade kohta - ta teab, mida nad õpivad, aga ta ei mäleta kus. Steff pani popcornipakid korraga mikrolaineahju. Mahuvad ära küll. Seejärel istus ta köögilauale, sest toolid on liiga madalad. "Kuidas sul muidu läheb?" uuris Stefan,"Jasoniga kõik korras ja...mis ta teeb üldse nüüd? Ta ju lõpetas ka keskkooli ära." Kohalikus ajaleheski kirjutati, et Jason oli lennu edukaim lõpetaja.

"Muidu läheb päris hästi. Natuke võibolla põengi selle ülikooli pärast, aga noh, eks ma sain Inglismaal üksinda hakkama, saan ka seal kaugel ülikoolis," lausus tüdruk. Ta ei hakanud seda lisamagi, et ta veel tunneb Jasonist puudust ja natuke kurb on kõiki enda häid sõpru siia maha jätta. Ta võtaks nad kõik heameelega endaga kaasa. "Viimati kui ma teda nägin oli temaga küll kõik korras," sõnas Sierra, "aga jah, ta läks nüüd Ameerika Õhujõudude Akadeemiasse. Neil on seal natuke karmim kord kui tavaülikoolis. Seega ma ei ole temaga rääkida saanud," lausus tüdruk, vaadates enda sugulasele otsa. Alguses ei meeldinud see koolivalik tüdrukule kohe üldse, aga nüüdseks on ta selle mõttega vaikselt harjuma hakanud.

"Kindlasti saad," oli Stefan kindel. Sierra on alati iseseisev olnud ja igal pool kõigega hakkama saanud, saab nüüd ka. Ei tohiks Sierra jaoks küll ülikool midagi kaelamurdvat olla. "Õhujõudude Akadeemiasse?" küsis Steff üle. Kuulis ta nüüd õigesti? "Täiesti segane vend," muigas Stefan,"miks ta selle tee valis?" Sõtta tahab minna? Popcorn mikrolaineahjus praksus kenasti. Järelikult võib neid pakke veel seal hoida.

"Tore, et keegi minus kindel on," muigas tüdruk. Noh, eks ta vanemad olid ka ikka toetavad, aga neidis ise natuke põdes, aga ilmselt läheb see mõne päevaga mööda loodetavasti, kui ta kohale jõuab ja kooli sisse elab. "Stefan," lausus Melody etteheitvalt, "ta ei ole segane...võibolla natukene, aga tal olid võibolla omad põhjused. Ja mis selles halba on, et ta piloodiks tahab saada. Mis vahet sel on, kas ta on õhujõududes või kuskil suvalises lennufirmas. Kui see on tema valik, siis ma toetan seda," lausus tüdruk, vaadates samal ajal kindlalt enda sugulasele otsa. Poiss ei pidanudki temast aru saama. Nad ei olnud ju Jasoniga eriti tuttavad. Või olid?

"Selles suhtes muidugi vahet pole jaa - kodus on nagunii harva ja hukkumise protsent on ka suht sama," lausus Stefan, hääles ilmselge vihje sellele, et ta teab, kuidas asi Sierra jaoks olema hakkab. Stefani isa oli siiski piloot. Midagi halba polegi ette heita, peale selle, et mees oma töögraafiku nii täis lasi panna, et kodusolemiseks väga aega ei jätkunudki. Iga kord, kui ta isa kodust ära läks, oli Steff mures, et kas ta ikka elusalt koju jõuab - ühe korra ei jõudnud, aga pärast seda polnud enam võimalust ka. Piloote muidugi peab olema, aga Stefan ei taha, et Sierra peaks seda valu üle elama, mida Stefan pidi. Peab siiamaani - tal ei saa enam kunagi isa olema.

Kuulda neid sõnu kellegi suust, mida sa ise juba pikemat aega peas oled veeratanud, ei tee asja sugugi paremaks. Pigem oli neid natuke rusuv valjuhäälselt kuulda. "Ma teesklen, et sa just ei öelnud seda," lausus Sierra, sulgedes hetkeks enda silmad. Ta raputas enda pead ja vaatas siis jälle enda sugulasele otsa. Imelik, et alles nüüd tuli neidisele see pähe, et Stefani isa oli ju piloot ja ta teab siiski lenduri elust nii mõndagi. Samuti on ta läbi elanud seda kaotusvalu. "Räägime, millestki muust....ma ei taha sellele mõelda. Vähemalt mitte praegu," sõnas Melody.

Plõksumais sai valmis, niiet noored liikusid nüüd elutoa poole. "Ilmselgelt aeg filmi vaatama hakata," lausus Steff, pidades silmas seda, et kui nad sel teemal veel räägivad, siis on Sierra tuju täiesti kadunud ja Stefan ei ole võimeline teda lohutama ega tema tuju parandama, sest tema ei suuda leida midagi positiivset selles, et Jason piloodiks tahab saada, sest - nagu juba öeldud - ta ei taha oma sugulasele sama valu, mida tema tundis, sest see on igavene. Stefan pani DVD mängijasse ning sättis end mugavalt diivanile. Mõned nupuvajutused telekapuldil ja telekas hakkas valitud film jooksma.

Sierra lihtsalt naeratas kiirelt poisile ning jalutas elutuppa. Sellel ajal kui Stefan DVD mängijasse pani, sättis näitsik end juba diivanile sisse. Ja juba mõne minuti pärast said nad filmi vaadata. Kuna tegu oli romantilise komöödiaga, siis võis aeg-ajalt kuulda tüdruku poolt mõningaid turtsatusi või naeru. Toit, mis kõik lauale oli asetatud, hakkas nüüd hoogsasti vähenema. Sierra küll ei teadnud, mida tema sugulane asjast arvab, aga temale see film täitsa sobis. See ei olnud mingi hullult hea, aga see ei olnud ka mingi saast.