Big or small, lies are lies

Roxy oli kõhuli enda voodis ning kordas veel inglise keele sõnu üle, mis tal järgmiseks päevaks selged pidid olema. Kuigi tüdruk oli enam kui kindel, et ei kasuta neid pool rida pikki sõnu mitte kunagi. Ta isegi ei mäleta neid ilmselt nädala lõpuks. Tüdruku kõrval lebas tema Apple'i sülearvuti, mille peale oli nii palju kleepse pandud, et ega see firma logo sealt kaane pealt välja ei paistnudki. Maxine oli ennist arvutis enda ajaloo arutluse ära lõpetanud ja selle siis õpetajale ära saatnud. Tal oli see niigi üks päev üle tähtaja läinud, sest ta oli selle endale valele nädalale päevikus kirjutanud. Hale vabandus, aga õpetaja andis armu. Lubas isegi, et ei võta hinnet alla. Pugemine pole küll näitsiku lemmiktegevus, aga mõnikord lihtsalt teisiti ei saa ju.

Roxy oli just enda inglise keele õpiku kinni pannud kui tema arvuti ühe piiksatuse kuuldavale tõi. See sai tähendada vaid üht - uus GC! Sellise meeldetuletuse iga uue posti korral oli näitsik saanud kohe kui kooli sotsiaalvõrgustikuga liitunud oli. Alguses ta ei teinud sellest väga välja, aga nüüd viskab ta ikka pilgu peale. Rääkigu inimesed mida tahavad, aga mõnikord on seda kõmu päris huvitav lugeda. Seda muidugi nii kaua kuni sa enda nime sealt ridade vahelt ei leia. See kord ei läinud tüdrukul aga nii õnnelikult. Tegelikult ei olnud seal leiduv uudis otseselt tema kohta, aga see puudutas teda valusalt. Veel valusamalt tabas teda teadmine, et Reyna oli talle valetanud.

Löönud arvuti kaane kinni, krabas tüdruk voodilt enda kampsuni ning kapi servalt tulemasina koos pool tühja suitsupakiga. Ta vaatas kahtleval ilmel enda mobiili, kuid otsustas selle siis viimaks siiski tuppa jätta. Xin jalutas trepist alla otse esikusse, kus ta endale ketsid jala otsa tõmbas ja siis uksest välja astus. Potsatanud sinna samma ukse ette trepile istuma, tõmbas tüdruk kampsuni tihedamalt ümber enda kere ning süütas suitsu. Ta asetas tulemasina ja suitsupaki enda kõrvale, pilk suunatud kaugusesse.

Täiesti tavaline tööpäev nagu iga teine, mil ta kliente teenindas, oma vigureid tegi ja niisama ilus oli. Raha peab teenima ja sestap vedas ta end ka nädalavahetusel Hell's Gate'i - pealegi meeldis tema bossile, kui ta regulaarselt käis, sest, let's face it, ta tõi kliente juurde. Ühe pausi ajal oli ta aga tagaruumi läinud, et meili kontrollida, kui tema arvuti teatas - Gossip Cornerisse on ilmunud uus postitus. Viimane oli olnud väga meeleolukas, seega avas neiu selle. Well, fuck. Esimene reaktsioon, mille osaks tagaruumi astunud kaastöötaja sai, oli "Käi vittu, värdjas!" Mida kuradit seal kirjutati? Mingit suudlust ei olnud! Jah, mingi huulenärimine oli, aga mitte suudlus! Kurat, ta oli sealsamas, ta peaks teadma! Nende baaris oli reegel, et vihasena tööle tulla pole mõtet, sest see mõjub klientuurile halvasti, nii et pikemata pakkis Rey oma kraami kokku ja tuli tulema. Vähe sellest, et see tekst nii vale mulje jättis, oli selleks ajaks ilmselt Xin sedasama paska lugenud - ja neil alles oli probleem, et ta petvat oma naist!

Tõestuse, et Roxie oli tõepoolest GC-d lugenud, sai neidis, kui McRaede maja nägemisulatusse jõudis, nagu ka suitsetav figuur maja trepil. Xin... Reyna kiirendas sammu, kuid võttis sealsamas hoo jälle maha. Mida ta ütleb? Kuidas ta seda põhjendab? Kui see pole bluff ja neil on fotod, siis kuidas ta end välja keerutab, kui need fotod avaldatakse? Ta ei saanud öelda, et nii polnud, nagu veerus kirjeldatud, sest kõrvaltvaataja jaoks oli asi täpselt selline ja üldiselt ei kottinud kedagi, mida osapooled rääkisid. Nate tema teooriat ei toetaks, sest tüüp mõtleks ainult oma hargivahega ja keeraks raudselt veel hullema sita kokku. Aeglaselt hakkas neiu maja poole kõndima, jõudes endaga lõpuks kokkuleppele, et ei ütle alguseks midagi. Polnud vaja tema "ma ju ei" juttu, see teeks asja ainult hullemaks.

Puhunud juba ei tea mitmenda suitsujoa enda suust välja, märkas Roxy eemal tuttavat kuju - Reyna. Kas ta ei pidanud veel tööl olema? Näitsik tahtis juba enda kella kontrollima hakata, kui talle meenus, et jättis mobiili tuppa. Ja noh, mis vahet sel kellal praegu on. Anon pidi kohe-kohe tema ette jõudma ja tal ei olnud õrna aimugi, mida teha. Näitsikut ignoreerida tundus lapsik ja kisamiseks ei olnud tal lihtsalt tuju, sest ta oli lihtsalt sügavalt pettunud ja haavunud. Kõik oli ju siiani nii ilus olnud ja nüüd kõik see. Kustutanud enda lühikeseks põlenud suitsu ära, viskas ta selle trepi ääres olevasse vanasse tuhatoosi, mis oligi seal selleks, et tüdrukud enda konisi maha ei loobiks, kui nad väljas suitsul käivad. Xin tõusis püsti ning surus tulemasina ja suitsupaki enda pükste taskusse. Lükanud enda juuksed üle pea ainult selleks, et need hetk hiljem tagasi vajuksid, hingas Maxine sügavalt välja. "Sa oled täna eriti vara kodus," lausus näitsik, kui oli jõudnud otsusele, et käitub nii nagu midagi ei oleks juhtunud. Ta tahtis näha, kas Reyna võtab selle jutuks, mis GCs oli, või käitub ta endiselt nii nagu midagi ei oleks juhtunud.

Reyna silmis segunesid süütunne, kurbus ja anuvus, millele lisandus segadus. Oota, Xin polnudki GC-d lugenud? Aga... Ta oli üsna kindel, et tema naine oli sel ajal kodus, läpakas töös, nii et märguanne, mis kõigile tuli, jõudis temani... Ja kui Xin ei olnudki veel kirjutatut lugenud... Ta saaks small talki ajada ja seda teemat vältida, või ta saaks kõik ausalt ära rääkida. Ühel või teisel moel saaks Xin haiget. "Tööl oli nõme," pomises neiu, hääl murdumas. Ta ei nutnud üldse. Mille pärast nutta, ta polnud sellest kunagi aru saanud. Nõrgad nutavad. Ja praegu kipitasid tema silmad, nagu oleks keegi talle pipragaasi näkku lasknud. Huul värises. Sitt tunne oli. Ta nõudis teistelt korda ja täpsust ja oli nüüd ise omaenda põhimõtete vastu eksinud. Rängalt. "Musi..." luksatas ta ja hammustas huulde, lootes, et valu pisarad tagasi hoiab. Ei aidanud. "Palun anna mulle andeks, et ma sulle kõike ei rääkinud..." Seal ta seisis, pisarad meiginiresid tekitamas, pea vappuvate õlgade vahele tõmmatud. See GC veerg oli olnud valgustav - kui valesti ta oli käitunud. "Ma ei tea, mida ma mõtlesin..."

Xin kergitas enda kulme, et nagu tööl on nõme ja siis tuled lihtsalt ära? Vot seda oleks ta tahtnud küsida, aga kui ta nägi, kuidas Reyna tema silme all murduma hakkas, pressis ta pigem enda huuled kokku ja ei öelnud midagi. Osa temast tahtis neidu lohutada, aga teine osa temast oli lihtsalt vihane. "Sa valetasid mulle," sõnas Maxine tuhmilt, "ma ei teagi, kumb mind rohkem vihale ajab, kas see, et sa mulle näkku valetasid või see, et ma sind nii sinisilmselt uskusin." Xin raputas enda pead ning vältis Reynale otsa vaatamist. "Sa ei mõelnudki," nähvas Roxanne.

"Mul on kahju!" tegi Reyna tahtmatult kõvemat häält, nuuksatades samaaegselt. "Ma tahtsin teda ainult natuke õrritada, aga ma ei arvanud, et ta midagi tegema hakkab..." Haledaim vabandus, millega lagedale tulla, aga paremat tal polnud. Olgu, vale puha - tal oli. Ta teadis suurepäraselt, et Nate hakkab midagi tegema. "Ma ei tea, miks ma lihtsalt ära ei tulnud... Palun anna mulle andeks..." Oma vesiste silmadega üles vaadates nägi neiu, et Xin ei vaata tema poolegi. "Ma olin loll, ma ei tahtnud sulle haiget teha..."

"Nathaniel Snow ja ei hakka midagi tegama?" naeris tüdruk külmalt, "palun, Reyna, me mõlemad teame, et ta läheks voodisse kõigega, mis elab." Roxanne astus mõned sammud ukse poole ning toetas end siis vastu seda, pilk näitsikule liikumas. "Sulle ilmselt meeldis see. Miks sa muidu lahkuda ei tahtnud," sõnas Roxy üsna ükskõiksel häälel, kuigi see ei olnud üldse nii ükskõik tema jaoks. "Sa ei tahtnud, aga ometi sa tegid seda," sõnas näitsik, vaadates Anonit. Ta ju nägi, et ta kahetses. Ta ju lausa nuttis, mis oli vägagi harv nähtus. Tegelikult oli tegu ju väidetavalt vaid ühe suudlusega. Aga miks oli Roxanne'il siis nii raske andestada? Võibolla oli asi selles, et tegemist oli poisiga...

"See ei meeldinud mulle, mida sa mõtled!" pahvatas Reyna läbi pisarate. "Ma jälestasin seda, et ta mind puudutas!" Vabanduseks, miks ta ära ei läinud, vaid sinna jäi, oleks alkohol väga nõrk, sest alkoholiga vabandab oma lolle tegevusi iga teine idioot. Tema ei olnud idioot. Vähemalt nii oli ta siiani arvanud... Neiu äigas käega üle näo, mis oli ülimalt halb idee, sest see ajas tema meigi veel rohkem laiali. "Sa tead ju, et ma armastan sind..." nuuksatas Rey õnnetult.

"Ometi sa ei lahkunud kohe, vaid istusid tal süles ja lasid tal end suudelda," kähvas Xin vastu, hääl kergelt murdumas. Uskumatu, et asjad nii kaugele on läinud. "Ma tõesti arvasin, et sa arnastad mind," lausus tüdruk, "nüüd ei ole ma selles enam nii kindel." Ta vaatas tüdukule otsa ning ta tõesti oleks tahtnud Reyna musta näo kohta paar nalja visata ja olla täiesti tavaline tema, aga täna see nii ei käinud. Ta oli tõsiselt haavunud. Aga siiski elavad nad ühes majas ja kuidagi tuleb see asi ära klaardia, sest Reynal ei ole ju nagu nii kuskile minna ja Xin ei lasekski teda kuskile.

Nii et Xin ei heldi. Kohe üldse ei heldi. Ükskõik mida ta ka ei ütleks, Xin ei heldi. Reyna nuuksatas teravalt, püüdes nuttu pidama saada ja normaalset hingamist taastada, ning hetkeks see isegi toimis, sest ta ei vappunud enam nii hullusti nagu enne. "Armastan..." suutis ta välja öelda, hingates siis sügavalt sisse ja välja. Salvrätti pole, aga keda see huvitab. Näeb välja nagu mingi hernehirmutis - fuck everything. "Aga ma siis..." viipas neiu ebamääraselt oma selja taha, "...lähen. Kuhugi." Kuhu - ei tea. Töö juurde tagasi? Kuhugi parki? Dunno. Raske oli siin Xinile otsa vaadata ja tunda end nii süüdi, et sure maha.

Päris raske oli tüdrukul niisama seista ja mitte enda muskat kallistama minna. Valus oli Anonit sellises olekus näha, aga veel valusam oli see, mis ta teinud oli. Maxine üritas endale mõttes korrutada, et inimesed ei ole täiuslikud, nad teevad vigu. Ta peaks neiule vastu tulema. Kas või natukenegi. "Ära ole loll, kuhu sa ikka siin praegu lähed niimoodi," sõnas Roxy, lükates end ukse vastast lahti ning jalutades Reyna juurde, "su kodu on siin nii et tule. Mul hakkabki juba vaikselt külm." Ta asetas enda käe ümber Reyna õlgade ning juhatas ta trepist ülesse ja otse sooja majja. See ei tähendanud, et ta talle andestanud oli, aga ta lihtsalt leidis, et nad ei tohiks täna niimoodi lahku minna. Kes teab, mis siis veel juhtuma hakkab. Sidunud ketsid lahti, tõmbas tüdruku need endalt jalast ära. "Süüa?" küsis ta Reynalt, jalutades ise juba köögi poole.

Kodu mainimise peale nuuksatas Reyna uuesti. Mingil maavälisel põhjusel, millele ta seletust leida ei suutnud, meenus talle tema enda õnnetu perekond, mis ta niisama lihtsalt oma ridadest välja arvas. Varem polnud ta selle peale mõelnud, isegi mitte vihastanud, et kuidas nii ometi saab, aga praegu tundus see väga aktuaalsena. Äianud taas käega üle näo, lasi neiu end majja juhatada, kus ta hetkeks seinalt tuge otsis, et teravate hingetõmmetega maha rahuneda üritada, ja tiris oma kontsadega saapad jalast. "Ma sõin lõunal," pomises ta Xinile järgi minnes, et end köögiuksele jõudes vastu uksepiita toetada. Tundus, nagu annaks muska järgi, aga see oleks nii ebamuskalik, et ta ei tahtnud niisugust ilmaimet uskuda. Hoopis väsinud oli ta. Nutmine võttis rohkem läbi kui üks korralik jalgpallipoolaeg, pealegi polnud ta seda peent emotsiooni kaua aega harrastanud, ta oli täitsa vormis väljas... "Ma lähen magama," tuli Rey poolt ebamäärane repliik, ta pöördus ja komberdas trepist üles, et end magamistuppa vedada ja sealsamas täies riides pikali visata. Nüüd oli muserdav tunne, kui enam nuttu ei olnud.

"Mm," andis Xin ebamäärase mõminaga tüdrukule teada, et oli tema sõnu kuulnud. Tüdruk ise võttis külmikust ühe juustuviilu, keeras selle rulli ning pistis siis paari ampsuga suhu. Seejärel võttis ta klaasi ning valas sinna natuke külmikus leiduvat banaanimahla, mis kuulus tüdruku lemmikute hulka. Ta keeras end näoga Anoni poole ning silmitses teda, kuni too teatas, et magama läheb. Xin saatis muskat enda valvsa pilguga, tühjendades samal ajal klaasi. Kui klaas viimaks tühjaks sai, asetas ta selle kapile ning jalutas samuti üles, kuid magamistoa asemel liikus ta vannituppa, kust otsis meigieemaldi ja mõned vatid. "Sa peaksid ennast enne korda tegema, kui sa voodisse lähed - sa teed padja mustaks, sest sa näed hetkel nii võrratult kena välja," sõnas Xin ning tema üks suunurk isegi kerkis pisut. Ta jalutas voodi juurde ning istus sellele, valades pudelist natuke meigi eemaldit vatile. "Kui sa nii vara magama lähed, siis sa magad muideks pool päeva maha," märkis Roxy justkui muuseas.

Jah, tema nägu tegi panda kadedaks. Aga vähe kottis see teda praegu. "Suva, pesen pärast padjapüüri ära," pomises Reyna tekiserva endale rohkem kurgu alla tõmmates. Ta tundis, kuidas voodi vajus - järelikult oli Xin selle servale istunud - ja haistis tuttavat lõhna, aga vahet polnud. On ta missugune kriimsilm tahes, keda huvitas. Olukorda ei muuda see kohe kuidagi. "Ongi parem, ei saa rohkem midagi korraldada," tuli neidiselt summutatud vastus, kuna ta oli kokkunutserdatud tekiserva suu ette sättinud. See oli nagu kaisuloom, mis tal kunagi olnud oli.

"Reyna, ma ei võta sind sellisena enda kõrvale voodisse. Sa näed hullem välja kui mõni panda," sõnas Roxy, "ole nüüd, tõuse natukene ma teen su näo puhtaks." Kuna ta teadis, et Reyna ei liiguta ennast nagu nii, siis hakkas ta hoopis muska tekki sakutama, asetades enne meigieemaldi ja vatid öökappi asendavale puidust servale voodi kõrval. "Anooon," vingus Maxine ning loobus teki tõmbamisest. Selle asmel astus ta voodisse ning hakkas seal hüppama. Payback time. Roxy ei ole lihtsalt hullemaks võimeline ilmselt.