One Night.

''Ja sina jonnisid, endale meeldib küll tegelikult.'' Noris Scott vaikselt oma kihlatut, kui tolle silmis seda rahu viimaks tabanud oli, mida ta paar viimast päeva sealt otsinud oli. ''Soovid võin ma hakata rohkem selliseid õhtuseid jalutuskäike sinuga ette võtma.'' Kinnitas mees energilise peanoogutusega, mille tõttu ta Nessa ümbert korraks isegi lahti pidi laskma. ''Kallis, mis sa arvad.'' Alustas ta juttu, kuid vaikis seejärel.Kinnitas silmad maha, ning turtsatas endamisi. ''Kui me juba selle kuupäeva paika paneks?'' Ei suutnud ta siiski kuss püsida. Vähemalt mitte pikalt. ''Ma saaksin kuuks ajaks puhkusele küll jääda. Saaksime rohkem koos olla, kui need õhtud vaid.'' Üritas Scotler endast mitte niiväga meeleheitel vanameest meenutada.

"Meeldib jah," tunnistas naine endiselt pisut jonnakalt, endal suul soe ja lõbus naeratus. Ei saanud ju ometi mehele tunnistada, et tal õigus oli. Eksju? Vanessa üks käsi oli kindlalt ümber mehe ning ta toetas end vastu teda. Nii oli tõesti mõnus jalutada, vaatamata nendele sügisõhtudele, kus temperatuur mõnikord ikka juba päris madalale vajus. Aga nii üksteise kaisus olles, ei pannud seda külma ja tuult eriti tähelegi. Pealegi kandis Van mugavaid heledaid teksasi, musti madalaid saapaid ja seljas oli tal üks mõnus soe Scoti pusa, mille ta üsna pea ära omastas, kui nad kokku kolisid. Tõstnud enda tumepruunid silmad Scotile, muigas naine kergelt. "Minugi poolest," lausus Vanessa mahedalt, "aga oled sa kindel, et sa endale kuu aega puhkust saad lubada, kui hooaeg just algas?" küsis Nessa natuke umbusklikult. "Ja isegi kui sina puhkuse võtad, on minul ju ikka töö," pidi naine enda tulevasele abikaasale meelde tuletama. Ta ei saanud lihtsalt ära jalutada ja enda tüdrukuid omapead jätta.

Scott muheles vaid lõbusalt, kui sisse hingamise järel oma näolihased pingule tõmbas. ''Kuule, need on minu Scott Jeffersoni I G A V E S E seitsme pulmad. Loomulikult ma saan seda endale lubada.'' Kinnitas ta oma ego veelgi kõrgemale liigutades. ''Leiame sulle asendaja, ma otsin ta ise jumal teab kustkohast välja, kui vaja.'' Kinnitas ta oma naisukesele kiirelt seda kõike, kui ta põsele musi surus.

"Nii et ainult sinu pulmad, jah?" kergitas naine lustakalt enda kulme ning vaatas mehele pead raputades otsa. Eks see oli siin praegu rohkem niisama tähenärimine. "Mul ei oleks midagi selle vastu, kui sa rohkem kodus oleksid, aga nii need asjad ei käi - ma ei saa kuuks ajaks töölt ära tulla isegi siis kui sa ise tüdrukutele maailma kõige parema minu asendaja leiad," lausus Vanessa, saades ise samal ajal ühe põsemusi osaliseks, mis külma põse hetkega soojemaks muutis. Vaadanud mehele natuke aega otsa, viis ta enda pilgu ookeanile. "Ma võin ju hotellis töötamisest kuuks ajaks loobuda. Küll isa ise ka hakkama saab ja kui vaja siis võin ma arvutiga töötada. Siis pean ma lihtsalt iga päev paariks tunniks kooli minema, et trenni anda. Mis sa sellest arvad, mu igavene Seitse?" pööras Nessa enda pea tagasi mehele, suul õrn muie.

Scotler kergitas vaid oma kulmusid. ''Meie pulmad, kuid meeskonnas mängin jah mina.'' Teatas ta rõõmsalt, kui siis naise pilgu osaliseks sai. ''Ja mesinädalad veedame hiljem?'' Uuris ta kulm kortsu uuesti kiskumas. Mees tahtis naise jaoks tõesti rohkem kodus olla ja temaga koos aega veeta. ''Teil on iga päev trennid? Hulluks tahad tüdrukuid ajada? Las semmivad poistega ka vahest.'' Pomises ta vaikselt justkui mokaotsast, kui siis silmad taevasse viis. ''Ehk kohtavad ka oma number seitset, nagu sinagi omalajal.'' Muheles mees õrnalt, ning jäi siis uuesti Nessa silmi imetlema.

"Seda küll. Kavatsed terve enda tiimi ka meie pulma kutsuda?" küsis naine lõbusalt. Tegelikult ega Vanessa neist väga paljusi ei tundnudki. Rick muidugi ja võibolla mõned inimesed, keda ta on mingitel üritustel või pärast mänge kohanud. Ei tea, kas ta peaks pärast abiellumist mehe meeskonnaga ka natuke rohkem läbi käima? "Oleneb millal me abiellume. Võibolla saab nii, et mesinädalad tulevad kohe otsa. Kuhu sa üldse minna tahaksid?" tundis naine siirast huvi, vaadates mehele ootavalt ja küsivalt otsa. "Ei ole iga päev. Nädalavahetused on ikka vabad," muigas Nessa ning lükkas meest mänguliselt endast eemale, kui too ütles, et tüdrukud peaksid vahel poistega semmima. "Eks osad neist juba ole oma seitsmed ülesse leidnud," sõnas naine. Kuigi ta on kõigest treener, on tal enda tüdrukute üle siiski üsna hea ülevaade. Ta on neile justkui teine ema.

Scotler kuulas hoolikalt, kuid seda tema näoilmest väga aru ei võinudki saada. ''Ilmselt küll.'' Seletas ta rahulikult. Kas ta oleks pidanud? Jah, need mehed olid siiski tema teine perekond. ''Mina tahan olla sinu kõrval, seega vahet pole kuhu me lähme. Agaa, sul kindlasti on mõni koht kuhu sa minna sooviksid?'' Kergitas mees küsivalt oma kulmusid, kui noorte käed uuesti põimis. ''Ja sina kutsud oma kisakoori?'' Vangutas mees vaikselt pead.

Nessa naeratas mehele, kui too nende käed põimis ning suunas seejärel enda silmad kaugusesse. "Kusjuures mul ei ole mingit unelmate reisisihtkohta, kuhu ma tingimata minna sooviksin. Aga äkki kuskile Lõuna- või Ladina-Ameerikasse....või hoopis kuskile Okeaania saarestikku? Ütleme nii, et ma ei tahaks minna kuskile väga khm...mainstream kohta. Ükskõik, kuhu me ka ei läheks, võiks seal saada nii peesitada, lõbutseda kui ka seigelda ja matkata," avaldas naine enda mõtteid. See oli lihtsalt tema ettekujutus, millised võiksid nende mesinädalad välja näha. Aga Vanessa ootas siiski ka Scoti pakkumisi. "Ilmselt," noogutas naine, kehitades samal ajal enda õlgu. Kuna mees tahtis suuri pulmi teha, siis tuleb ilmselt ka palju külalisi.