Typical waiting...

Iga kolme kuu tagant käis Vanessa haiglas, et enda kopse kontrollida. Viimasel ajal ei olnud tal mitte mingisuguseid kaebusi, aga siiski ei saanud ta seda kontrolli tegemata jätta. Kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Tegu oli laupäeva pärastlõunaga kui Nessa Tree Hilli haiglasse astus ja siis erinevaid proove andis ja hingamisharjutusi täitis. Kõik see võttis aega kuskil tunnikese võibolla rohkem, võibolla vähem. Kuna naine sai tulemused alati samal päeval teada, siis veetis ta tavaliselt nii pool tundi kuni tunnikese haigla kohvikus, kus oli tegelikult päris mõnus istuda, et siis tulemusi kuulda. Vanessa võttis endale ühe laua, mis asus akna all, kust paistis soe sügispäike sisse. Tema ees laual oli aga üks tavaline praad - kaste, salat, kartulid ja kaks šnitslit. Korralik lõuna. Ja joogiks oli naine seekord võtnud ühe mineraalvee. Ness kandis muidu ühte lillelist suvekleiti, musti sukke ja põlvini saapaid. Ja kogu selle riietuse muutis eriti soojaks ja mugavaks üks pikk soe hall kampsun. See, et Vanessa juuksed lahti olid, ei olnud vist eriline uudis. Tema tumepruunid silmad, mida ääristasid õrn ripsmetušš ja silmapliiats, olid suunatud kohvikus olevale plasmatelerile, kust jooksid enamasti erinevad haiglaseriaalid või meditsiiniteemalised dokumentaalsaated. Hetkel käis seal aga Dr. House ja naine jälgis seda parja huviga, lastes samal ajal heal maitsta.

Outfit

Robert pidi see vastu jääma haiglasse koguni üheks ööks. Ta saabus siia eile peale tööd ning pole kordagi veel koju selle aja jooksul pääsenud. Kuigi mehe süda näitas viimased paar kuud ainult positiivseid märke, leidsid arstid sellepoolest paar vägagi ebameeldivat avastust. Robbiel oli nimelt eelmine kuu olnud kolm pisikest infarkti, mida mees polnud isegi tähelepannud, kuid võis tunda kerget pööritust, nõrkust ning pistet südames. Ometigi ei osanud psühholoog midagi nii hullu karta. Küllap sellepärast otsustati jätta ta igaks juhuks siia ka ööseks, et jätkata hommikul põhjalikumate testidega. Kella kümnest oli mehel olnud koormustest, mis lõppes kõigest mõned minutid tagasi ära. Küllap sellepärast olid Roberti juuksed niisked ja ta oli väga näljane. Seljas oli muidu psühholoogil hallid dressid, mille alt paistis valge maika ning jalas valged botased. Ta oleks pigem teel jõusaali või sealt teel koju, kui haiglas.
Tellinud endale sööklast ühe korralikuma prae, mille kõrval oli tavalisemast rohkem salatit, silmitses Rob pikalt laudu, ennem kui kergel muigel tuttava poole kõndis. "Ma loodan, et võin järgnevad kümme minutit sind segada," asetas mees kandiku lauale, rohelised silmad Vanessat silmitsemas.

Vanessa silmad olid suunatud telerile, kuid kui ta kuulis ühte tuttavat häält, pööras ta enda tumepruunid silmad mehele ning automaatselt ilmus tema näole soe ja sõbralik naeratus. Ta ei olnudki Robertiga eriti palju suhelnud pärast seda, kui naine talle teatas, et on nüüd kihlatud. Nende kunagisest väga lähedasest sõprusest olid alles vaid riismed ja see oli tegelikult valus. See näris naist iga päev. Eriti häiris teda teadmine, et tema tulevane abikaasa ei salli Raobertit silmaotsaski. Ja seega tundis Nessa end pidevalt justkui kahe tule vahel, üritades neid natukenegi teineteisega leppima panna. Robert vähemalt üritas ja ta käitus tõesti mehelikult ja oli olukorrast üle, aga Scott... temaga oli hoopis keerulisem. Ja kõige hullem on see, et Vanessa ei tea siiani päris täpselt, mis tema tulevasel abikaasal Roberti vastu on, sest seal on ilmselgelt midagi enamat kui see, et Robert ja Vanessa millalgi lühemat aega käisid. "Aga muidugi. Mul ei ole mitte midagi selle vastu, et teleka seltskond mõne tõelise inimese oma vastu vahetada," lausus naine ning viipas ka käega enda vastas olevale vabale toolile. "Ma ütleksin, et sind on hea näha, aga haigla ei ole vist väga see koht, kus seda öelda," muigas naine, "mida sa teed siin üldse? Südamega midagi? Ma loodan, et kõik on ikka korras." Võtnud klaasi enda sõrmede vahele, võttis ta sealt mõned lonksud, vaadates mehele otsa.

"Seda on tore kuulda," naeratas Robert õrnalt naisele, jäädes tema vastu istuma selle pisikese ümmarguse laua taha. Mehe rohekad silmad jälgisid tähelepanelikult naist. Oli näha, et ta oli hetkel õnnelik. Loodetavasti ei lõpeta ta uuesti murtud südamega, nagu eelmine kord. Inimesed nagu Scott ei muutu just tihti. Kord kui nad on saanud enda võidu maitse suhu, arvavad nad igavesti, et juhivad seda maailma nagu mingid jumalad. Robert teadis juba piisavalt selliseid inimesi, et enda sõnu mitte kahelda.
"Sind ka, isegi siin, seega ma loodan, et sul on tavaline rutiinne ülevaatus?" küsis psühholoog igaks juhuks üle.
"Uuringutel. Ma tunnen ennast hästi, aga mu südamearst on mures. Tema sõnul on mul viimase kuu jooksul olnud mitu pisemat südameatakki, mis on moodustanud päris mitu väikest trombi. Juhul kui neid pole võimalik ilma noata eemaldada, siis pean ma minema opile," lausus Robbie ausalt välja, nagu asi on. Pole vaja valetada, sest Vanessa teab teda nüüdseks juba piisavalt hästi, et need valed läbi näha.

"Jah, täiesti tavaline ülevaatus. Ootan tulemusi," lausus naine, "ja kuna nad mul hommikust süüa ei lubanud, siis läheb hetkel mulle sisse isegi see haiglakohviku toit." Vanessa vaatas kergelt naeratades Robertile otsa. Samal ajal kui Robert enda südamest rääkis, tühjendas naine taldrikut, kuid hoidis siiski enda sügavpruune silmi enda vastas istuval mehel. "Ma vaatan, et sul ei anna see süda ikka kuidagi rahu," raputas Nessa enda pead. "Aga need väikesed trombid peaks ju mingi organismi süstitava lahusemoodi värgiga ära saama. Vähemalt nii palju, kui ma kuulnud olen," sõnas naine, tõstes hetk hiljem klaasi suule.