Simple Dinner for Two

Yvonne oli Jimenezte juures viibinud juba kaks kuud ja viis päeva, sest oli ta ju kohale tulnud juba augusti alguses, et enne kooli natuke uude kultuuri sisse elada. Kuna reedene päev oli alati lühem ja tegu oli siiski koolinädala viimase päevaga, oli Daniela otsustanud tüdrukuga natukeseks välja minna. Pärast tunde kui Yvonne kisakooris käis, kulutas Sandee aega Tutor Centeris. Viimaks kokku saanud, külastasid tüdrukud alguses kaubanduskeskust ja muid poode. Kuigi ega Sandee eriti midagi ei ostnud. Kui jaks otsa sai, siis mindi kinno, kus nad vaatasid filmi Lola on vastu. Tegu oli ühe tavalise romantilise komöödiaga, mis ei olnud õnneks liialt lääge, vaid pigem naljakas. Film vaadatud, suundusid noored linnast välja ranna poole, et tänane õhtusöök Sunset sushis süüa. Tüdrukud olid täna nagunii üksinda kodus.

Daniela istus akna all oleva laua taga, mille ta juba eelmine päev kinni oli pannud, ning hoidis suurt teetassi enda kahe käe vahel, hoides enda pruune silmi Yvonne'il. Teel kinost restorani oli vahepeal sadama hakanud ja seega olid tüdrukud natuke märjad, aga see ei viinud meeleolu alla. Loodetavasti. Danielal ei olnud veel täitsa selge, kuna tüdrukul OCD välja lööb. Tegelikult oli üldse kogu see vahetusõpilase värk näitsikule uus, aga ta vanemad olid arvanud, et see võib huvitav kogemus olla. Ja siiani ei ole Danil selle kohta midagi halba öelda. Nende tellimus oli juba sisse antud ja seega ei olnud neil muud teha kui oodata. "Kuidas sulle siis film meeldis?" uuris Dany alustuseks, sest nad olid jõudnud vaid mõned sammud kinost välja astuda, kui sadama hakkas ja seega nad praktiliselt jooksid restorani. Ja jooksmise ajal ei ole just eriti lihtne rääkida, eriti kui sa ise veel kergelt naerad. Danielale vihm meeldis.

OT: Yvonne ilmselgelt

Nagu meeldis ka Yvonne'ile. Mis seal's ikka - natuke vett ja ongi kõik. Pealegi oli pangetäis jahedat vett pärast kohati liigagi sooja õhuga kinosaali tervitatav vaheldus. Kui nad söögikohta jõudsid, maandus ta laua taha ja nihutas harjumuspäraselt laual seisva kunstkirsioksakesega vaasi rohkem keset lauda, nii et see diagonaalide suhtes täpselt keskpaigas oli. Poleks ta seda liigutust teinud, tüütaks see teda ilmselt terve õhtupooliku. Nii kauaks, kuni söögi tellimiseks ja hiljem selle söömiseks läheb, saab hing igatahes rahu. Lükanud oma salkus niisked juuksed üle õla, pööras neiu silmad Danielale. "See oli väga lahe film," kiitis ta. "Läheks veel vaatama, kui viitsimist on. Peaasi et naerda saab," vastas Ivy särava naeratuse saatel. Tänane päev oli olnud samamoodi aktiivne nagu suurem osa eelmiseidki - tunnid, kisakoor, sellele lisaks väike šoping... Ühest poest oli ta endale soetanud väikese punase kiviga kullast sõrmuse, mida nüüd sõrmes keerutas. "Otsustades selle põhjal, kui mitu korda sina naersid, järeldan, et sulle meeldis ka," lisas neidis siis, naeratus muigeks muutumas.

Daniela jõi väikeste lonksude kaupa teed, kuulates samal ajal tüdruku sõnu, mis kiirelt lauseteks koondusid. Kuigi näitsiku hääles oli tuntav aktsent, rääkis ta inglise keelt päris hästi. Ega Dany isegi täitsa puhast inglise keelt ei rääkinud. Tema omas oli tunda hispaania aktsenti. "Me võime mõni päev kodus ka midagi filmika sarnast teha. Mul on filme küllaga," lausus tüdruk naeratades, "te käite Poolas tihti väljas...kinodes ja restoranides ja üldse shoppamas?" Enne Yvonne'i tulekut oli Daniela vaid põgusalt Internetist Poola kohta otsinud, aga nüüd tunneb ta tõsiselt selle vastu huvi ja pommitab tihti vaest tüdrukut küsimustega. "Meeldis," noogutas Dany kindlameelselt. See film oli täiesti tema maitse. Romantika ükskõik millises kujus läheb alati peale.

Jah, ka tal oli teetass, millest ta nüüd lonksu võttis. Roheline tee. Klassika. "See oleks super," kiitis neiu Dani filmiõhtuideed. Ta elas ju nende juures, mis viga. Küsimuse peale kehitas ta õlgu. "Aeg-ajalt. Restoranides nii väga ei käi, pigem kiirsöögikohtades, aga kinos küll. Poodlemine on ka selline kallis hobi, vaata, et kõik seda endale lubada ei saa." Ta turtsatas. Daniela teadis, et tema vanemad on üsna varakad. "Aga pidusid küll, seal käiakse pidevalt. Mina nii väga enam pidudele ei kipu - on tore jah, aga ei viitsi minna."

Daniela kuulas ja salvetas uue info ilusti kuskile enda ajusoppidesse. Seda oli tüdruk ka varem kuulnud, et Euroopas pidid asjad kallimad olema. Ju see siis oli tõsi. "Ma pole kunagi eriline pidutseja olnud. Mõnel üksikul olen käinud, aga siis olen ka varakult lahkunud. Pole väga minu asi," lausus Sandee vastuseks ning peitis hetkeks enda näo tassi taha, kui ta sellest ühe lonksu võttis. "Kui sa kunagi peaksid siin tahtma peole minna, siis hoia kooli peal kõrvad lahti ja ihtsalt ütle kindlasti enne kui sa kuskile lähed," sõnas Dany, sest tüdruk oli siiski nende vastutusel, "sest kõik peod ei kipu siin hästi lõppema." Leidus ju ka neid pidusid, mis lõppesid jaoskonnas.

Yvonne naeratas. "Ära muretse, kindlasti teatan." Ta polnud ometi mingisugune vastutustundetu prantsue poulet, kes ringi liperdab ja kell viis hommikul jommis peaga koju tuleb. Ta ei saanud oma ravimite pärast õieti juuagi - parim viis kainena püsida. Peod olid tema jaoks igavaks muutunud. Sama hästi võiks kuskil mujal mõne meeldivama inimesega aega veeta selle asemel, et vaadata, kuidas kari idioote end põrandale joob, et järgmisel päeval vinguda, milline pohmell neil on. "Sulle maitseb sushi?" küsis neidis jutujätkuks, kui sõrmedega läbi juuste tõmbas. "Ja see üleüldine aasia kultuur - meeldib? Ei meeldi?"

Dany noogutas tüdruku vastuse peale. Väga tore. Tüdruk oli enne Yvonne'i kohale tulekut tihti mõelnud sellele, milline on isiksus selle nime taga. Ta kujutas teda tihti ette - kord nii, kord naa. Aga tulemus on vägagi huvitav. "Võib vist öelda, et minu aasia kultuur põhinebki sellel, et mulle sushi maitseb," muigas Daniela, "aga muidu tundub aasia kultuur väga huvitav. Ma ei ole seda kunagi eriti põhjalikult uurinud. Aga sinna kanti reisile võiks küll kunagi minna." Rääkides reisimisest, meenus tüdrukule lõunane telefonikõne enda emaga, "ahjaa...enne kui ma ära unustan. Ema tahtis teada, kas sa vaheajal Tree Hillist välja ka tahaksid minna? Üks võimalus oleks siin samas North Carolinas ringi käia. Mõnda suuremat linna külastada. Aga muidu olen ma tavaliselt seda vaheaega selleks kasutanud, et Mehhikos käia ja enda vanu sõpru külastada." Valik oli muidugi Yvonne'i enda teha. Keegi talle midagi peale küll sundima ei hakka.

Oo! Yvonne noogutas innukalt. "Kui see tüliks pole, tahaksin küll Mehhikosse kaasa tulla," vastas ta õhinal. See oleks nii lahe! Ta polegi Mehhikos käinud, saaks pärast vanematele ja Henrykule rääkida, kus käis ja mida nägi. "North Carolina oleks ka äge, aga ma saaksin igal suvel seda avastada, kui Ameerikasse tulen." No okei, sel aastal lõpetab ta siin kooli ära, aga kodus peab ikka viimast klassi kordama, nii et ühe vaheaja vähemalt saab ta veel ema sõbranna juures veeta. Hetk hiljem toodi ka nende makid kohale. Automaatselt nihutas neiu kandilisi makide ja pulkade jaoks mõeldud aluseid, sest talle jäi silma, et need polnud lauaservaga paralleelselt. Ka pulgad sättis ta alusele korrektselt. Kole kiusatus oli ka Daniela serviis paika lükata, kuid, sulgenud silmad, hingas Ivy sügavalt sisse ja välja ning avas silmad taas, et sojakastet väikesesse kaussi kallata.

"See ei oleks kohe üldse tüliks. Ma olen kindel, et mu sõbrad oleksid väga rõõmsad, kui nad sinuga tutvuda saaksid," lausus Daniela lõbusalt. Oligi hea, et tal nüüd reisikaaslane oli. Muidu pidi alati üksinda ringi liikuma ja lennukis ei ole üksinda sugugi huvitav. Kui sa just muusikat ei kuula või raamatut ei loe. "Seda küll. Ja eks meil ole veel aega küll ja küll. Meil on veel talvevaheaeg, mis sisustada ja muidugi kevadvaheaeg," sõnas tüdruk positiivselt. Põhiline oli siiski see, et teha Yvonne'ile see aasta lõbusaks ja meeldejäävaks. Dany nihutas enda taldriku võimalikult korralikku asendisse, kui Yvonne enda oma sättis ja siis tema serviisi imeliku pilguga vaatas. "Head isu!" lausus Dany naeratades ning võttis pulgad kätte, pistes peagi esimese maki endale suhu. See oli hea. "Mmm...ma polegi juba ammu sushit söönud. Kuidas sulle meeldib üldse meie linna ainuke jaapani restoran?" uuris näitsik, lastes silmadel üle ruumi libiseda. Ega siin palju rahvast ei olnud, sest see oli siiski kallis koht.

Meeldejääv oli see aasta juba praegu, aga alati sai veel kõrgemale minna. Vähemalt polnud muret, et Dani pere tema eest ei hoolitseks. Kui lauanaaber oma nõusid liigutas, hingas Yvonne kergendatult. Jumal olgu tänatud inimeste eest, kes teiste probleeme märkasid ja neile vastu tulid. Võtnud pulgad, koputas neiu nendega vastu lauda, et need üksteise suhtes täpselt oleksid ja nendega süüa saaks, ning võttis natuke wasabit, et seda makile määrida ja kogu kupatus pulkade vahele haarata, kastmaks sushirulli sojakastmesse. Küsimus peale kallutas neidis pead. "Päris viisakas. Jaapani hõngu siin igatahes on," turtsatas ta vastuseks, mõeldes nii õhkkonda kui ka õrna viirukilõhna, mis õhus heljus. "Kuigi ma ei tea, missugune on see päris ehtne jaapani hõng, sest pole kunagi Jaapanis käinud. Tahaks, aga kõigepealt tuleb kooliga ühele poole saada." Ja siis reisima!

Tõesti,milline on see ehtne jaapani hõng? Ega seda enne ei tea, kui Jaapanis käinud ei ole. "Jamh," ohkas tüdruk, "maailmas on nii palju riike, kuhu tahaks jõuda..." Ainuüksi Ameerikas on juba nii palju kohti, mida Dany ei ole veel näinud, aga tahaks näha. Rääkimata veel Lõuna-Ameerikast ja Euroopast. "Oled sa juba palju reisinud enda elu jooksul?" uuris Daniela. Yvonne rääkis talle küll aeg-ajalt enda kodumaast, aga ta ei ole teisi riike nagu maininud.

Maki, mille Yvonne suhu pistis, oli koos mõõduka wasabikogusega imehea. Tegi õigesti, et krevetimaki tellis. Söönud suu tühjaks, võttis ta makialuse serva sätitud marineeritud ingveri kuhjast ühe tüki ja sõi ka selle ära. "Mingis mõttes ehk isegi olen," vastas neiu teetassi võttes. "Mu vanematele meeldib reisida - teada see pidev linnakeskkond, mõne aja möödudes viskab ikka üle, ja nemad olevat lapsepõlves veel maal ka elanud -, nii et kui ma talvel Ameerikasse ei põruta, lähme koos kuhugi. Eelmisel talvel käisime Šveitsis suusatamas, kord sai Türgis käidud... Isal on Peterburis ühed tuttavad, nii et oleme ka nende pool Venemaal käinud... Põhiliselt piirduvad minu reisimised Euroopaga ja selle lähinaabritega, sest Henrykule ei meeldi asiaadid ja ta keeldub kaasa tulemast, need reisid aga on kogu perele ühised ja ühte inimest oleks rumal välja jätta." Võtnud lonksu, pani Ivy tassi tagasi enda ette lauale. "Aga kui kool läbi saab, käin kindlasti Hiinas või Taiwanis ära. Üleüldse oleks tore kogu Aasia üle vaadata ja ehk Austraaliassegi sõuda." Raha on - mis probleemiks?

Daniela isa reisis küll palju igasugustel ärireisidel, aga ta ei võtnud sinna kunagi kedagi kaasa. Ja seega jäid nende peres reisimised enamasti ühe või kahe inimese ettevõtmiseks. Enamasti meeldis tüdrukule reisida koos enda vanema õega, sest temaga klappis ta perekonna kõige paremini. Nüüd on aga Diana kaugel New Yorgis ja õpib arstiks. "Šveitsi tahaksin ma isegi jõuda. Venemaa on mul ka tihti peast läbi käinud, aga ma ei tea....sa soovitaksid sinna minna?" uuris Dany ning võttis järgmise maki, mille peagi suhu pistis.

"Mm..." tegi Yvonne, keerutades tassi laual. "Kultuurilisest vaatepunktist kindlasti - Moskva ja Peterburi on imelised, kõik need Tsarskoje Selod ja Kremlid ja... Võimas. Aga inglise keel on seal küsitaval tasemel - ma ei saanud McDonald'sis juustuburgeritki küsida, sest nad ei saanud aru, mida ma tahtsin -, nii et vene keel või mõni muu slaavi keel tuleb kasuks. Ma sain poola keelega ka päris hästi hakkama - sellega on samamoodi nagu prantsuse ja hispaania keeltega, sarnased ja ühe keele kõneleja saab teise keele kõnelejast aru -, kuid inglise keel, jah..." Ta vedas näole viltuse ilme ning tõstis järgmisele makile wasabit, et rulli seejärel sojas solgutada ning kogu kupatus suhu pista. "Kui minna, siis ingliskeelse turistigrupiga, kuigi need tormavad kohtadest läbi ja õiget maiku ei saa." Toetanud pea käele, sõi neiu suu tühjaks. "Tead, mis. Kui sa kunagi Venemaale kipud ja tõlki vajad, siis võta minuga ühendust ja lähme koos," tegi ta pikemas perspektiivis ettepaneku. See oli muidugi eeldusel, et nad selle "kunagi" jooksul endiselt ühendust peavad, aga miskipärast oli Ivy kindel, et seda nad teevad. Sellised tutvused jäid tihtipeale püsima.

Daniela tegi väikese grimassi kui Yvonne lausus, et ta peaks mõnda slaavi keelt oskama. Hetkel on tüdrukul suus vaid hispaania ja inglise keel. Mingil vähesel määral ehk ka prantsuse keel. Aga nendega ei ole vist Venemaal suurt midagi teha. "Ma olen just selline inimene, kellele meeldiks ise ringi uidata ja pilte teha ja kas või kohalikke jälgida. See riigist või linnast läbi jooksmine mulle väga ei istu," lausus näitsik tüdruku jutu peale. "Tead," kallutas Dany enda pea ühele küljele, "see oleks päris hea idee," viibutas ta enda nimetissõrme ning jõi siis vahelduseks enda teed, mille ta täitsa ära oli unustanud. Ei saa ju lasta sellel ära jahtuda. "Ma ei olegi sinult veel jõudnud küsida, kuidas sul koolis läheb. Saad kõigega hakkama? Nüüd oled sa juba mõned kuud käinud ja oled vast sisse elanud. Oled ehk juba oma arvamuse saanud," viis Daniela jutu uuele teemale.