Simple Dinner for Two

Yvonne muheles, kui tüki ingverit taas suhu pani. Ja idee on kasvama pandud. "Väga hästi läheb," vastas neiu reipalt, kui Daniela talt kooli kohta küsis. "Teil on superlahedad õpetajad, suurem osa minu õpetajatest on mingid kuivikud." Aine saab küll selgeks, aga tunnid on nii igavad, et pane pea lauale ja ärka järgmisel aastal. "Ja koolimaja on ka väga kena. Kohe kutsub õppima." Tõstnud tassi, rüüpas Ivy natuke teed.

Seda oli ainult hea kuulda, et tüdrukul hästi läheb ja talle koolis meeldib. Õpetajad meeldisid ka Danielale ja enamus uutest õpilastest just imestasid selle üle, et neil nii palju nooremaid õpetajaid on. Vanemaid on ainult paar kolm tükki ja need on ka päris muhedad. "Kui sa nii ütled," muigas tüdruk, "minu jaoks on kõik juba...kuidas öelda...rutiinne?" Dany asetas enda tassi tagasi laule ning võttis järgmise maki, mis peagi tema suhu reisis. "Ja kisakoor? Ma isiklikult ei tea sellest suurt midagi," tunnistas näitsik.

"Sa oled vist algusest peale siin koolis käinud, tak?" küsis Yvonne, lisades küsimuse lõppu oma harjumuse end ära unustades kinnituseks "tak" ehk poola keeles "jah" öelda. Üks väheseid sõnu, mida ta ikka ja jälle oma igapäevasesse kõnesse lükkas, olgu see mis keeles tahes. Tak siin ja tak seal, jee-jee. "Muidugi on rutiinne, kui päevast päeva ja aastast aastasse ühes ja samas kohas pool päeva mööda saata. Minu jaoks on mu kool ka väga rutiinne, aga järgmisel aastal saan uude klassi ja seal on kindlasti vaheldust," sõnas neiu. Uus klass, sest ta on ju vahetusaastal ja Ameerikas Poola süsteem ei töötanud, mis tähendas, et ta peab paratamatult kõiki kursusi kordama. But yolo, eks. See kogemus on kordusaastat väärt. "Kisakoor? Meil Poolas ei ole sellist asja, ainult võimlemisrühm... ja see on igav. Tõesti, ajusurma moodi igav. Siin on elu ja kõik see ergutamine ja tõsted ja asjad, aga Poolas... Tobe muusika - ei, omamoodi muusika, mitte tobe - ja üleüldse teistmoodi." Uus maki leidis tee Yvonne'i suhu ja ta tegi pausi, et suu tühjaks süüa. Ilmselgelt meeldis talle rääkida, kui ta juba kord hoogu sattus. "Me seal ei karjunud mingisuguseid värsikesi, vaid lihtsalt venitasime ja painutasime ja oligi kõik. Siin on see kultuur hoopis teine." Well, duh. "Aga peamine on, et ma end loomingulisel moel liigutada saan."

"Mhm," noogutas Daniela. Kui alguses oli see 'tak' lausete ja küsimuset lõpus neidisele harjumatu, siis nüüdseks tunduvad need talle loomulikud. Ei oleks vist eriline ime, kui ta varsti ise ka seda kasutama hakkaks. "Ameerikas on jah see kisakoor justkui keskkoolis lausa omamoodi kultuur. Ja tegelikult mitte ainult keskkoolis. Paljud hakkavad sellega tegelema professionaalsel tasemel. Te ei ole vist veel see aasta võistlustel käinud, aga need võistlused on väga suured tavaliselt," rääkis tüdruk. Ta pistis vahelduseks mõned ingveri tükid suhu. "Peale tantsimise on sul veel hobisi?" tundis Dany huvi. Eriti huvitas teda tegelikult see, kuidas tüdruk laulmisse suhtub.

See oleks ju äge, kui Danielale tema parasiitsõna külge jääks - ta teadis ühte endist klassiõde oma koolist, kes kõneldes "hästi" asemel "bra" ütles, mis täiesti juhuslikult rootsi keeles oli, ja ütles ainult sellepärast, et tema poiss-sõber oli rootslane. Multikultuur! "Võistlusi pole küll olnud, aasta alles algas ju," sõnas Yvonne mõtlikult. Aga kui need võistlused tulevad... Tema vanemad on kindlasti tema üle uhked. Vend ehk mitte nii väga, sest nende huvid on väga erinevat laadi, aga oma tubli õe üle võiks ikka uhke olla. "Mulle meeldib hirmsasti igasuguseid numbrimänge ja mõtlemist nõudvaid asju teha," vastas neiu küsimusele. "Sudokud ja ristsõnad ja kõiksugused asjad, mida välja mõeldakse." Ja ta käis ka hommikuti jooksmas, aga seda Daniela teadis. See oli ju ka hobi, mitte mingi raudpolt kohustus.

"Nagu ma ütlesin - ma ei ole sellega eriti kursis. Aga ma võin sulle kinnitada, et sa saad selle aasta jooksul kõvasti esineda ja võistelda," lausus tüdruk. Isegi tema oleks Yvonne'i üle uhke, kui tal kisakooris hästi läheks. Hetkel on ta siiski perekond ja perekonnas toetatakse üksteist. "Sudokud on tõesti mõnusad. Eriti hea on neid mõnel pikemal bussisõidul lahendada," arvas Daniela. Vähemalt tema tegi neid enamasti siis. "Kuidas sul lood muusikaga on? Laulad või mängid mõnda pilli ehk?" uuris Dany edasi, pistes peale küsimuse esitamist uue maki endale suhu.

Järgmine ingveritükk leidis oma tee Yvonne'i suhu. "Pilli ma ei mängi, pole kunagi osanud, kuigi ema mind mitmeid kordi klaveri- ja viiulitundidesse panna on püüdnud, aga viisi pean. Samas ma ei laula eriti. Pole kunagi seda vajadust olnud ja koori ma lihtsalt ei roninud." Katsetele pidid kõik minema, aga ta vingerdas koorijuhendaja haardest vabaks ja liitus võimlejatega. Pealegi tundus koorilaul tema jaoks... millegi sellisena, millega ta tegeleda ei tahaks. Asi polnud rühmavaimus - ta oli ju enne võimlejate ja nüüd ergutustüdrukute rühmas ja vägagi tegev -, vaid pigem kas või selles, et koorijuhendaja tema äraütlemise peale pahaseks oli saanud. Mine ja laula sellise eide käe all. Uut makit wasabi ja sojaga ette valmistades meenus neiule, et Daniela laulis ju selles glee-klubis, ja ta muigas kergelt. Ristküsitluse eest 5+.

"Kuidas sa saad viisi pidada ja samas mitte laulda?" küsis Daniela, "ma võiksin vist kogu aeg laulda." Võib vist öelda et muusika oli selle tüdruku elus väga kõrgel kohal. Talle meeldis ka näitlemine, aga see jäi natuke tahaplaanile hetkel. Võibolla kunagi võib ta seda poolt ka endas arendada. Ja siis muidugi fotograafia, aga seda Yvonne ilmselt juba teab, sest Danielale meeldib teda aeg-ajalt enda fotokaga natuke kiusata. Ja pealegi on neidisel peaaegu alati kaamera kaasas, kui nad kuskile välja lähevad. "Kui sa tahad, siis me võime kunagi koos proovida laulda," pakkus Daniela, kui tal see mõte korraga pähe tuli.

Yvonne turtsatas. "Kuidagi õnnestub," vastas ta, lõbustatud Daniela reaktsioonist. Muidugi, Daniela jaoks oli laulmine väga oluline, nagu tema enda jaoks oli tantsimine kõige-kõige. Ja Dani fotografeerimisele vastas ta alati särava naeratusega. "See... on huvitav mõte," arvas Ivy uut makit wasabiterakese ja sojakastmega garneerides. "Muide, kuidas teil selle glee-klubiga läheb?" päris ta, olles täiesti teadlik, et Dan sellise huviringiga liitunud oli. Muidugi, see oli nagu vabamate reeglitega koorilaul. Üks asi on duši all laulda, teine asi seda teha inimeste seas, kellele see samamoodi rõõmu valmistab.

"Ma loen seda 'jaaks' nii et ära imesta, kui ma sind mõni päev kitarriga kollitama tulen," muigas tüdruk, asetades enda pulgad alusele. Ta võttis hoopis tassi enda käte vahele ning hakkas seda tühjendama. Ega seda seal enam eriti palju ei olnud. "Noh...me alustasime tegelikult juba eelmise aasta lõpus, aga siis jõudis ta ainult paar kuuda kesta ja oli rohkem prooviks, et näha, kui palju oleks tahtjaid. Ja see aasta on siis see väike koosseis koos, kuigi meil ei ole uute liikmete vastu midagi, kes poole pealt tuleksid. Aga muidu täitsa sügisest me ei alustanud see aasta, sest õpsil oli mingi aja värk. Ei saanud kuidagi tundi teha, aga nüüd on ikka juba mõned nädalad kestnud ja see on super lahe. Mulle meeldib," seletas Daniela pikalt ja laialt.

Yvonne naeris. "Vaim on valmis," kinnitas ta, kui maki pulkade vahele võttis, et see suhu pista. Om nom nom. "Kas te esinete ka kunagi? Tahaks teid laulmas kuulda küll," arvas neiu, kui suu tühjaks söönud oli. Tema tee jahtub ära, seda oli nii vähe järel... Aga meh. Ootamatult kargas talle hea mõte pähe. "Tead, mida me võiksime teha? Sööme ära ja lähme mängime turiste!" tuli neiu oma ideega lagedale, silmad suured ja innukad. "Küsime kelleltki teed kuhu iganes, näiteks Hiltoni juurde, ja räägime, njagu mje oljeksimje vjega parusski!" Poole lause pealt süvenes Ivy aktsent oluliselt, nii et see lausa ebameeldivalt kõlada võis - mis häda, kui tal niigi kerge nurruv aktsent kõnes oli ja ta veel vene keele omapärasid tundis, mis selle keele aktsendiga rääkimist võimaldas. Aegajalt tuli midagi seesugust jaburat teha, muidu läheb elu igavaks.

"Peaksime küll. Õpetaja arvas, et võibolla millalgi jõuludel. Ja kui meil hästi läheb, siis saame võistlema ka minna," lausus Daniela rõõmsalt. See teema istus talle. Muusika läks alati peale. "Mida?" kergitas tüdruk enda kulme, saamata aru, mida see nüüd tähendab, et nad 'mängivad turiste'. "Sa oled hull, aga ma olen nõus, aga ma hoiatan, et see on siiski väike linn ja inimesed võivad mu ära tunda," lausus Dany viimaks, kui oli naermise lõpetanud, sest see idee tundus lihtsalt nii totter, aga samas ka justkui väike väljakutse tüdrukule, et ta enda mugavuspiirkonnast välja astuks.

Yvonne naeris, nähes Daniela reaktsiooni. "Ma tänan," vastas ta lõbusalt, kui neiu teda hulluks nimetas. "Ma võin rääkimise osa ise teha, sa ole lihtsalt julgestus," pakkus poolatar. Ta oli juba osati kartnud, et Dan laidab selle mõtte maha, ei sobivat neil midagi sellist teha, seega oli sõbranna nõusolek vaid innustuseks. Võtnud ühe ingveritüki, torkas Ivy selle suhu ja võttis kohe ka järgmise maki, et söömistempot kiirendada. Parem sööb ruttu ära, enne kui see idee hapuks läheb ja ta enam turisti mängima minna ei tahagi.

"Sul tuleb ilmselt see aktsent ja rääkimine paremini välja ka," noogutas Daniela takka. Muidugi kui ikka vaja, siis võib ta appi ka tulla. Siis räägib Yvonne poola keeles ja Daniela hispaania keeles ja lõpuks ei saa keegi enam mitte millestki aru. Pistnud mõned ingveri tükid suhu, võttis näitsik aluselt ka enda viimase maki, mis eriti magus oli. Viimane siiski. "Ma peaks küsima, et kas sa harrastad väga tihti selliseid.....veidraid tegevusi?" muigas Sandee.

Paras Paabeli torn võib sündida tõesti, aga see teeks asja ainult põnevamaks. Kui nad pole ka kaks vene turisti, saavad nad olla näiteks kaks euroopa turisti, kes Ameerikasse ja mõnda Tree Hilli naaberlinna tulnult omapead kõndima läksid ning hätta sattusid, oskamata soovitud sihtkohtadesse teed leida. Järjekordne ingveritükk ja temalgi viimane maki leidsid oma otsa. Daniela küsimust kuuldes hakkas neiu naerma. "Mitte nii tihti, kui võiks," vastas ta lõbusalt. "Sellised tobedused toovad ellu särtsu, aga mul pole olnud eriti põhjust midagi tobedat teha... kuni praeguseni." Ta ei kujutaks end ette mõne oma (nüüd endise) klassikaaslasega mööda Minski tänavaid kolamas osalt juba sellepärast, et seal oli raske vene turisti mängida ainult poola ja vene keele sarnasuse pärast.