Midaaaa...?

Olivia tahtis Kalephiga peale tundi rääkida, aga kõik olid nii aeglased klassist lahkuma ja seetõttu otsustas tüdruk enda kapi juures käia ja üleliigsed õpikud sinna jätta ning järgmise päeva asjad käekotti panna. Viimase kaustiku kotti libistanud, läks ta teisele korrusele, vähemalt huvijuhi kabinet oli normaalselt plaanil kirjas. Uksele koputanud, astus Olivia sisse. "Ega te kellelegi rääkinud ei ole?" oli tüdruku esimene küsimus, hääl kergelt värisemas. Ta ei tahtnud, et inimesed saaksid ta minevikust teada ja Siennast saaks tšikk-kelle-kasuisa-lasi-ta-ema-maha.

Tunni lõppedes oli Kaleph kenasti oodanud, kuni õpilased klassist lahkusid (nii vähese hulga inimeste kohta liikusid nad küll aeglasemalt kui tõbine tigu), vaatas kõik üle ja lahkus ka ise ruumist, et uks lukustada. Esimene tund siin koolis oli vähemalt tema jaoks edukalt möödunud, ta teadis juba, mida paremini teha, mida jälle teha, aga kõik see oli vaja ka üles kirjutada, et kindlalt meeles püsiks, sestap suundus mees kohe oma kabineti poole, et selleni jõudes uks lukust lahti keerata, sisse astuda ja oma asjad lauale panna. Kõigepealt tahtis ta ühte tassi kohvi. Vesi kannu ja keema... Koputus uksele pani ta pilku tõstma. Miss Lockwood. Hetke seedis huvijuht tüdruku sõnu, vajutas veekannu nupu alla ja kõndis laua juurde, pilk õpilasel. Muidugi, tal oli samas koolis praktika, kus käis Olivia, ja juhuse tahtel oli ta tüdruku peres juhtunust esimeste seas teada saanud. "Muidugi mitte," sõnas mees, ilme tõsine. "See pole minu isiklik asi, mida teistega jagada." Aga muidugi, mõne pedagoogi usaldamine on ju keeruline. "Miks selline küsimus?" Ta viipas mugava tugitooli poole oma laua vastas, et Olivia istuks.

Olivia kuulas huvijuhi vastust, hea. Tüdruk istus toolile ja tõstis käekoti õlalt sülle. "Ma ei taha, et keegi siin sellest teada saab. Eelmises gümnaasiumis käitusid kõik minuga nagu pidalitõbisega," rääkis Liv. Ta ei tahtnud ilmselt iialgi enam Inglismaale minna, isegi mitte ema hauale. Kõik mälestused olid lõpuks ikkagi halvad. See oli ikka nii koomiline, et kaks britti, kes on USA väikelinnas, tunnevad üksteist.

Kaleph istus oma tugitooli ja pööras märkmiku, mille ennist lauale pannud oli, enda poole. Veekannu pahinast ei teinud ta välja, vaid hoidis oma silmi tüdrukul. "Miss Lockwood, ma leian, et inimese, eriti õpilase privaatsust ei tohi rikkuda. Samuti leian ma, et kui inimene tahab oma probleeme teistega jagada, teeb ta seda ise ja see pole kellegi teise ülesanne. Sa võid mind usaldada - ma ei räägi sellest mitte kellelegi, kuni pole saanud sinu luba," lausus mees rahustaval häälel, ilme mahenemas. Ta ei suutnud väga kaua tõsine olla, vägisi kippus naeratus huultele. Justkui märguandeks plõksatas veekann, andes teada, et vesi on keenud ja nüüd võib rõõmsamat juttu ajada, ning mees tõmbas lauasahtli lahti, et vaadata, kas ja kui palju tal veel tee- ja kohvipulbrit on. "Soovid sa ehk tassi kohvi või teed?" pakkus ta sõbralikult - tema põhimõte seisnes õpilaste samavääriliselt kohtlemises, pealegi oleks imelik kellegi nina all oma kuuma jooki luristada. Sama hästi võiks nälgiva kodutu ees viiekäigulist õhtusööki ragistada.

"Atiäh, ma lihtsalt tahtsin kindel olla," lausus Olivia. Ta ei olnud siiani enda paranoiast üle saanud ja hirm ei olnud ainult selle ees, et Kevin otsib ta üles vaid ka kõiki teisitikohtlemise ees. Ta ei tahtnud olla see must lammas, seetõttu panigi tüdruk esimese asjana end kisakoori kirja, kuigi selline hääle ära karjumine polnud just tema teema, aga oli vaja tekitada sõpru ja olla lõpuks ometi üks õpilastest. "Ei, aitäh," raputas Sienna pead. Kohvi ta eriti ei joonud ja teed ainult ühte kindlat sorti, mida müüdi õnneks ka USA-s.

Olgu siis nii. Võtnud sahtlist kiirkohvi paki, tõusis Kaleph oma kohalt ja kõndis veekannu juurde, et sealtsamast riiulilt tass võtta, kohvipuru tassi ja vesi sellele peale kallata. Lusikaga jooki seganud, naasis ta laua taha. Olivia oli endiselt seal. "Soovisid sa veel midagi?" küsis mees tassi lauale pannes, et tugitooli istuda. Tõsi, siin ruumis on tõesti mõnus ja kui tal vajadus tekiks, saaks siin ka magada, aga tal oli vaja tööd teha ja üks õpilane, kes niisama istub ning ringi vahib, segaks õige pisut.

Olivia jälgis ainukese tuttava liigutusi. "Ma ei ole sellele koolile veel...Pihta saanud. Üldse tundub USA koolisüsteem mulle veel veider," tõdes Liv. "Kuidas siin jõule tähistatakse? Ja kas tänupüha on ka koolis mingi suur teema?" küsis Sienna küsimused, mis olid tekkinud põhiliselt USA filme vaadates. Tema koolis oli jõulupidu pigem nii, et kõigepealt tegi iga klass midagi ja siis alles tuli ball.

Kaleph tõstis tassi, et sellest kohvi rüübata, ning muigas, kui kuulis, mis Olivial mureks. Tal oli täpselt samasugune segadus olnud, kui Ameerikasse tuli - kõik täitsa pea peale pööratud, saa nüüd aru, kas üks pluss üks on kaks või hoopis kolm ja pool. "Koolis tähistame jõule balliga, millele eelnevad seltskonnatantsukursused," vastas mees, kui oli tassi käest pannud. "Ja tänupühi tähistab igaüks oma kodus, siis on vaba päev. Üldiselt koolis mingit suuremat tähistamist pole."

"Olgu," noogutas Sienna pead. Seltskonnatantsu oli ta Inglismaal õppinud, mingi põhi oli all, aga kindlasti olid siin mõned asjad teisiti. "Jah, kodus," raputas Olivia pead. Koju inimtühja korterisse, kust laest krohvi alla sajab, lõbus. "Aga Halloween?" küsis neiu edasi. Äkki ta muutus juba mehele tüütuseks, kes aina päris ja päris? Kaleph sai alati ju öelda, et peab nüüd midagi muud tegema, aga Liv teadis, et ta oli selleks liiga viisakas.

Kaleph sai selle eest paika, et õpilaste pärimistele vastata, nii et kui talle see ka tüütu oli, pidi ta selle nii või teisiti välja kannatama. Praegu aga polnud tal selle vastu midagi, et Olivia kooli ja üleüldise eluolu kohta küsimusi esitas - tema juures ei käinud just palju õpilasi, kel mingi mure oleks. "Nii palju, kui mina aru saanud olen," sõnas mees tugitoolis tahapoole nõjatudes, "toimuvad halloweeniüritused pigem väljaspool kooli, näiteks TRICis, aga koolis siiani midagi küll pole... Muidugi..." Kergelt kulmu kibrutanud, naaldus ta ettepoole, et oma pastakas võtta, märkmik lahti lüüa, natuke lehti lapata ja midagi kiiresti üles kirjutada. Mõte kirjas, tõstis huvijuht taas pilgu, naeratades vabandavalt. "Idee. Jookseb minema, kui üles ei kirjuta," selgitas ta.

"Selge," sõnas Livia. Et siis litsakas kostüüm kapist välja ja pittu....Not. Ta ei saanud aru, miks peab riietuma Halloweenil nagu viimane hoor, alati sai natuke rohkem materjali kasutada, et rinnad ja kõht ära peita. "Kas sügisel on veel midagi tulemas? Või üldse sellel poolaastal?" küsis tüdruk edasi. Ta ei kujutanud ette, kas siin mingi kooli traditsioon ka oli mõne ürituse näol.

Nüüd kus Olivia selle kohta küsis, tundus Kalephile, et sügissemester on tõesti tühi ja vajaks mingit sisustamist. Et õpilastel oleks, mida oodata. "Nii palju kui mina tean, on ainult halloween ja jõulud," vastas mees märkmikku lapates. "Aga seda annab parandada." Sest ta on huvijuht ja vähemalt iseendale lubanud, et hakkab seda kooli reformima, et kõigil siin meeldivam viibida oleks.

"Ei ei, ma lihtsalt uurisin, et mis, kuidas ja nii edasi," tekkis tüdrukule tunne nagu ta rõhutas kooliürituste vähesusele, sest seda ta teha ei tahtnud. "Üks küsimus veel, siis ma sind enam ei tüüta," lausus Olivia õrna naeratusega. "Kas tüdrukutele ongi ainult kisakoor? Korvpall ainult poiste pärusmaa?" uuris naine. Ta mängis vanavanemate juures pidevalt korvpalli, kuna see oli üks ainsaid lõbustusi.

Kaleph võttis kohvitassist veel ühe lonksu. "Ma eeldan, et mu õpilased teietavad mind," mainis ta nii muuseas. Selle jättis ta lisamata, et õpetajatega ei suhelda nagu omasugustega, sest "omasugused" ja "teiesugused" kõlasid nagu sõimusõnad. "Üldiselt on nii jah, et tüdrukud on kisakooris ja poisid korvpallitiimis," vastas mees. "Mina olen õpetajate jutust aru saanud, et poiste kisakooris käimine pole lahe, ja korvpall ongi aegade algusest ainult poiste teema olnud." Muidugi võiks avada tüdrukute võistkonna, kuigi see ei pruugiks piisavalt mängijaid saada... Asjaolu leevendas fakt, et kui poiste võistkonnal on linnapea ja veel mitme äri toetused peal, siis on suur variant, et ka tüdrukute võistkonda toetataks.

"Vabandust," sõnas neiu ja viis pilgu huvijuhist eemale. For 2 friggin seconds she felt good. but fuck that. "Okei, jään siis kisakoori juurde," noogutas Livia ja tõusis. Tal polnud seal rohkem midagi teha, nüüd oli vaja minna kisakoori ja siis tööle. Äkki jõudis täna veel koju ka. "Aitäh info eest ja head aega," lausus Sienna kiirelt ja lahkus, et minna riideid vahetama.