I'm just doing my job..

Alati on koolis probleemseid lapsi, kes vajavad koduvälist nõustamist. Seega Tree Hill pole üldsegi nii erinev teistest koolidest, kus Robert on praktiseerinud paar nädalat siin ja paar nädalat seal. Kuigi samas peab tunnistama, et siin on psühholoogi juures käimine palju tavalisem asi ning seda ei häbeneta nii palju kui suurtes linnakoolides mujal USA's. Selline avatus mehele meeldis, muutes tema töö lihtsamaks. Neid arvamismänge, mida ta pidi ülikooli praktika ajal New Yorkis mängima, hakkasid talle täitsa närvidele käima lõpus. Milleks tulla psühholoogi juurde, kui absoluutselt pole mingit huvi siinkäimise vastu. Arusaamatu.

Jõudnud täna tavalisemast hiljem kooli, jõudis Robert endale õpetajate toast tuua tassi kohvi, välja otsida tänase päeva materjalid, kui esimene kohtumine oli kohe ukse taga. Nagu ta alati öelnud, siis psühholoogi kabineti uks on alati lahti ning tavaliselt pole vaja koputadagi, et sisse tulla ja rääkida. Selleks Robbie siin siiski oli, et kuulata ja aidata.

OT: Will

outfit

Kuulata oli siin palju. Kooli psühholoog oli Williami jaoks üks väheseid inimesi, kellele ta oma natukenegi isiklikumaid asju rääkis ja kes neid kohe suure kella külge ei pannud. Pealegi aitas härra Harting tal mingilgi määral hakkama saada, kui eelmisel aastal see õnnetu vahejuhtum aset leidnud oli. Ka sel aastal oli tema ajakavas iganädalane regulaarne visiit psühholoogi juurde isegi siis, kui tal mingit tõsist muret ei olnud - nooruk ise nägi selles võimalust kord nädalas kellegagi suhelda, kes teda hästi tunneb ja iga väiksema asja pärast ära ei pööra (tema ema läks sellesse kategooriasse; naisega oli peaaegu võimatu suhelda, kui teemaks oli midagi kurvemat või tõsisemat).

Sel konkreetsel hommikul oli Willi sammus ennenägematu reipus - ema oli täna ootamatult helges tujus olnud ja see muutis ka tema enda tuju paremaks. Tuttava kabinetiukse juurde jõudnud, koputas noormees harjumuspäraselt ja avas ukse, et kabinetti astuda. "Tere hommikust!" tervitas ta psühholoogi, et seejärel juba tuttavale kohale diivanil istuda ja kotil jalgade juurde vajuda lasta. "Mind võeti Raveniks!" teatas ta enne, kui psühholoogile isegi võimaluse kõneleda andis.

Robert võttis valge kohvikruusi enda suult, asetades selle lauale ja sirvides Williami kausta, kuni korraga oli uksel juba koputus ning noormees sadas sisse. Otsekohe jäi psühholoogile silma noormehe lõbus olek, mis oli väga tore vaheldus tema igapäevasele vaiksele ja kohati vägagi masendavale olekule. Nagu oleks keegi kardinad akna eest valla tõmmanud ja suvise päikese sisse lasknud. "Hommikust, Will," tervitas Robert poissi vastu, sulgedes poisi kaustiku ning asetades selle lauaservale teiste peale. "See on väga hea uudis. Kuna sulle siis roheline tuli anti?" tundis Robert tõesti huvi enda patsiendi vastu. Teda on siiski nii õpetatud, et iga patsient on just kui su parim sõber, kelle heaolu eest tuleb hoolt kanda ja kelle probleemide ning muredega kursis olla. Vastasel juhul ei oska sa ju kedagi lihtsalt aidata.

"Eelmisel nädalavahetusel," seletas William. "Ma sattusin Sayeriga kokku - te teate, kes Sayer on, eks - ja rääkisime, ja ta kutsus mu korvpalli mängima, ja härra Morales juhtus mööda minema ning nägi, kuidas me mängisime. Ta tuli meie juurde ja ütles, et kui seda mängu katsetena võtta, olen ma vastu võetud." Ta rääkis natuke kiiremini kui tavaliselt, ikka selleks, et hea uudis võimalikult ruttu edastatud saaks. "Niiviisi aasta alguse katsete väliselt kedagi meeskonda võtta... Ja kui ma emale sellest rääkisin, tundus ta üle pika aja õnnelik!" Mis oli talle meeletult oluline, et ema näolt see peksa saanud kutsika ilme pühkida. "Iseasi muidugi, kuidas mu tiimikaaslased sellisesse privilegeerimisse suhtuvad." Tal on ju niigi vääraka maine küljes, kui talle veel mingi eliidi kombel vastu tullakse...

Williami sõnade peale noogutas Robert kergelt ning juhul kui poiss küsis temalt, et kas ta ikka Sayerit teab, noogutas psühholoog topelt. Vaikides kuulas ta rahulikult noormehe ära, noogutades aeg-ajalt ning tehes suulisi tunnustavaid märkusi. Tahes-tahtmata meenus Robertile ka enda nooruspõlv ja aeg, mil ta oli kooli ujumisvõistkonna esindusnägu ja kõige edukam võistlustel üle riigi. Temast pidi kunagi saama professionaalne ujuja, aga enne kui ta jõudis kooligi lõpetada, sai ta pinge ja stressi tulemusel südameataki võistluste ajal ning peale seda pole ta enam kordagi basseini sattunud. Alateadlikult hoiab ta sellest eemale, sest endiselt süüdistab ta kõiges seda vedelat ainet lahtises karbis ning kõige rohkem siiski ennast. "Ravensid on üldjuhul vägagi kokkuhoidvad, seega ma ei usu, et see midagi muudab. Alguses võibolla nad võivad küll midagi öelda, kuid see ei tõesta, milline mängija sa oled. Peale esimest võistlust või suuremat treeningut, kui nad on oma silmaga näinud, et sa väärid seda kohta, siis võtavad nad su kiirelt omaks. Eks kõik endised ja praegused mängijad on selliselt pulgalt alustanud," lausus mees vaikselt.

"Siit ka põhjus enda kallal töötamiseks..." mõtiskles William valjult. Härra Hartingu juuresolekul ei pidanud ta sellist monoloogi mikski. "Kusjuures," meenus noormehele, "ma jätsin täna suitsu tegemata lihtsalt sellepärast, et Sayer mind selle osas hoiatas." See võis tunduda labase ja tühisena, aga tema jaoks oli see eneseületus. Jõuetute kopsudega ei suuda ta eales treeningute ajal teistega sammu pidada ja ta polnud nii paadunud korsten ka, et oleks üle mõistuse raske vastu panna soovile üks sigaret ette panna... Siiani polnud põhjust, miks maha jätta. Nüüd oli. Siis aga vajus Will hetkeks mõttesse. "Kas mul oleks tark tegu isaga ühendust võtta?" küsis ta psühholoogi poole vaadates. Teadupärast oli isa olnud see roosa mullike, kes teda praktiliselt sünnist saati kõiges halvustas, mida võib mees arvata sellest, et ta kõige kiuste ikkagi midagi saavutas? "Või peaksin ma ootama näiteks mõne mänguni, et oleks tõestus ette näidata?"

Roberti suule ilmus õrn naeratus ja ta noogutas kiitvalt, kui Will mainis, et ta jättis täna suitsu tegemata. See oli väikene samm, kuid just need pisikesed sammukesed viivad meid suurte eesmärkide poole. Vaevalt keegi alustab hiiglaslike hüpetega. Kuigi psühholoog ei saanud otseselt seda keelata Williami jaoks, polnud talle suitsetamine just meelepärane. Ise pani mees suitsu väga harva ette. Kunagi oli talgi läinud pakk päevas, kuid miski pole ületamatu ning nii sai ta sellest pahest jagu. Vaja on ainult eesmärki, põhjust, miks valida teine tee. "Üks asi on, mida ma mõtlen ja teeksin, teine asi on, mida sa mõtled ja teed. Sa tunned teda paremini kui mina, mida ta ütleks või käituks? Ning mida sa ootad temalt?" esitas Robert kaks küsimust vastu. Kui tema oleks isa, siis ilmselgelt toetaks ta enda poega kõiges, kuid mitte alati pole kõik isad sündinud isadeks.

Hea küsimus. Teisele arvas ta end vastust teadvat, aga esimesele... "Ma ei tea, mida ta ütleks või kuidas käituks..." vastas William endise mõtlikkusega. "Ma pole temast mitu aastat midagi kuulnud, ta ei helista enam emale, et teda sõimata, ja kirju ei kirjuta ta ammugi... Ma ei tea, mis temast saanud on." Võib-olla on sündinud ime ja isa ei arva enam, et ta on hälve, mida poleks pidanud olema, võib-olla on ta kahe käega selle poolt, et pojake, peaaegu meheeas ja tubli nagu kobras, lõpuks ometi end kätte on võtnud. Aga võib-olla ei salli mees seda mõtet silmaotsastki, et ta oma kalli isa õpetustele vastu on astunud. Sellisel inimesel tuleks sel juhul vanema õigused hoopis ära võtta, kuid kuna ta üsna pea niigi neist kütkeist lahti murrab, pole väga hullu... "Mida ma temalt ootan?" kordas William pigem endale kui psühholoogile. "Ma ootan, et ta oma põhimõtetest lahti ütleks ja leiaks, et ma olen siiski väärtuslik inimolend, mitte kõnts, millest üle astuda. Ma ootan, et ta toetaks mind korvpalli osas, sest ema ta niikuinii ei toeta." Lootust, et neist veel kunagi ühtne perekond saab, ta enam ei hellitanud - see perekond ei toiminud, tema vanemate suhe ei toiminud ja polnud mõtet viitsütikuga pommiga ühe katuse all elada, oodates iga hetk, et see pomm plahvatab ja kõik jälle nässu läheb.

Robert noogutas kergelt. "Võib-olla on käes aeg, mil sa pead ohjad enda kätte võtma ning näitama enda isale, et ta on kõik need aastad eksinud. Võta toru, helista talle ning ütle talle täpselt seda sama, mida sa ütlesid mulle. Juhul kui ta ei taha sind kuulata, siis pane ta kuulama, kuid sõnadega, mitte käte ega jalgadega. Seda lahenduskäiku kasutavad ainult ahvid ja intelligentsi vaesed inimesed," lausus mees eluliselt ja entusiastlikult. Perekond, mis kunagi on lagunenud korra, ei saa kunagi uuesti tervikuks, kuid see ei tähenda, et nad pole enam perekond põhimõtete, vere ja emotsioonide kaudu. Nad ei pruugi elada ühes majas, kuid ilmselgelt huvitab mõlemat poolt, mis teisest saanud on, kuigi nad võivad seda kahekäeliselt eitada. Inimesel pole kunagi hilja muutuda, ise asi on, kas ta suudab ka reaalselt ennast muuta.

Juba tekkis järgmine küsimus. "Aga kuidas ma võiksin emale serveerida, et tahan isa numbrit?" küsis William. "Ta pöörab ära, kui ma isa mainin. Iga kord. Viimane kord virutas ta mulle pannilabidaga." Ja sellest jäi järele ilus triip, sest labida serv oli sakiliseks kulunud. Robert ju teadis, et tema ema andis kätele ja lahtistele objektidele vaba voli, kui endast tõeliselt välja läks nii, et oma poega enam ära ei tundnud. Ja tema tubli poeg kannatas kõik vapralt ära. See polnud mingi tahtlik koduvägivald. Kui ema talle teadlikult kallale tuleks, oleks hoopis teine lugu. "Pealegi ma ei taha teda endast välja ajada, aga ei oska seda kuidagi öelda nii, et see talle haiget ei tee."