Sunny lunch

Jill istus laua taha, kus ta oli lõunat söönud praktiliselt kõikidel nendel neljal aastal. Muidugi talvel sööb ta ikka sööklas, aga väljas olles, on tal välja kujunenud on koht. See on koolimajale lähemal, kuid jääb teiste laudadega võrreldes nurka. Nii et sul on kõikidele laudadele hea vaade. Näitsik asetas enda ette enda tänase lõuna, milleks oli kartul, paar krabipulka, tavaline valge kaste ja salatiks riivitud porgand. Üks kosutav söök. Joogiks oli neidis võtnud endale klaasi õunamahla. Üsna tüüpiline oleks, kui tema toidu kõrval oleks avatud ka mõni õpik, aga kuna tegemist oli kooli algusega, siis ei ole neile veel midagi eriti õppida antud. Michelle kandis halle kitsaid teksasi ja tumesinist tuunikat. Jalaotsas olid tal ilusad tumesinised baleriinad. Ja tema valged juuksed olid lahtiselt nagu enamasti.

OT: Seth

Seth otsis kohta, kus istuda. Üks laud oli hõivatud kisakooritüdrukute poolt, vormid seljas. Teine oli vallutatud vist skeiterite poolt, nende riided vähemasid meenutasid meinstriimi skeitereid. Lõpuks märkas Seth tuttavat blondiini, kelle juurde noormees end istuma sättis. "Head isu," lausus ta ja võttis lonksu sidruniveest. Ta viis pilgu enda toidule, milleks oli taimetoitlaste risoto. Mees oli selgeks saanud, et siin koolis olid taimetoitlaste toidud palju maitsvamad. Kutt kandis valget T-särki ja musti teksaseid, nahktagi oli pingil ta kõrval puhkamas.

Kuna neidise rohelised silmad liikusid pidevalt rahva seas ringi, siis märkas ta üsna pea Sethi. Nad olid veetnud kaks toredat päeva koos, aga sellega oli ka siiani nende sõprus piirdunud. Kuna poiss oli uues koolis, siis kujutas Michelle juba ette, et lõunalaua leidmine võib parajaks katsumuseks kujuneda, sest kõikidel on juba omad kohad olemas. "Aitäh ja sulle ka," lausus tüdruk sõbralikult, kui Seth temaga otsustas ühineda "noh, mis sa meie väikesest koolist siis siiani arvad?" võttis Michelle kohe jutuotsa ülesse. Niisama istuda oleks ka imelik. "Lõunalaudade juures koha leidmine on siin kindlasti üks kerge väljakutse," muigas Serah.

"Mm...See koht on nii tüüpiline suburbanlik kool. Inimesi on kolme tüüpi, hall mass, draama üleskerijad ja mõned üksikud normaalsed," lahterdas mees jõhkralt inimesi. Talle ei meeldinud sildistamine, aga muud ei jäänud üle. "Noh, sinu juures oli koht vaba ja ma olin kindel, et sa ei tõuka mind eemale," muigas Seth. Ta lonksas vett ja alustas söömisega.

"Ja kuhu mina siis kuulun?" tahtis tüdruk huviga teada. Kui Seth nii eduliselt inimesi lahterdama kukkus, siis tahtis neidis ikka teada, kust ta ennast leida võiks. Hall mass? Või normaalsed? Või on ta tüübi arvates hoopis draama üleskerija? Ilmselt mitte. See ei lähe temaga kokku. "Mnjah, üsna loogiline," muigas Michelle ning peitis hetkeks enda suu klaasi taha. Need krabipulgad olid parajalt tulised. "Okey, õpilased õpilasteks, aga kuidas sulle õpetajad meeldivad?" uuris Serah edasi. Huvitav oli uutelt õpilastelt selliseid asju uurida, sest nemad nägid seda kõike värske pilguga, mida sina juba ammu vana pilguga vaatasid.

"Sa oled see üks sõbralikest," vastas noormees naeratusega. Halli massi oli tohutult: tšikid, kes kõik järgisid viimaseid trende, et meenutada kaksikuid; mass, kes üritas koolist lihtsalt läbi ujuda; vaiksed õpilased akende juures, kes jälgisid pigem väljas toimuvat. "Normaalsed. Kehalise õpetaja üritas mind kossuproovi saada," rääkis Seth ja sõi edasi.

"Sellist valikuvarianti küll ei olnud, aga tore teada, mida sa minust mõtled," naeratas ka tüdruk ning sõi enda lõunasööki. Tal ei olnud siiski siin lõpmatult palju aega. Aga polnud ka nii kiire, et ta kiirustama peaksid. Halli massi on ilmselt igas koolis. Ja siis on need mõned vähesed, kes millegiga silma paistavad. Olgu selleks siis draama, sõbralikkus, usklikkus, erinev riietusstiil, lauluhääl või mõni muu talent. Valikuid on palju. Ja tegu on siiski keskkooliga. See on aeg, kus inimesed katsetavad ja üritavad leida seda õiget 'mina'. "Ja kuidas see tal õnnestus - lähed?" uuris Serah huvitatult. Tal küll ei olnud eriti sõpru kossutiimist, aga see ei tähendanud, et tal midagi nende vastu oleks.

"Noh, sõbralikud võrduvad normaalsetega," lisas Seth ja lonksas sidrunivett. "Ei, ma ei usu. Mulle ei ole iialgi sellised meeskonnaasjad sobinud," raputas noormees pead. Treyga kossu mängimisest mõned korrad nädalas piisas, ei olnud vaja mingit suurt kampa teismelisi, et mängu nautida. Põnevust sai ka one-on-one mängus tekitada.

Michelle naeris kergelt, kuid noogutas siis selle märgiks, et ta on Sethi väikese üldistusega nõus. Kui normaalne, siis normaalne. "Aga see oleks võibolla hea võimalus endale uusi sõpru saada ja tead küll - school spirit," muigas tüdruk lõbusalt. Kuigi see võis paljudele üllatus olla, siis käib Serah enamusi Ravenite mänge vaatamas. Mõnus lõõgastus päeva lõpus, sest need toimuvad tavaliselt õhtuti. Ise ta just spordis tugev ei ole, aga teistele kaasaelada on tore. "Vähemalt kui sa tiimiga liituksid, siis mul oleks vähemalt üks tuttav nägugi platsil, kellele kaasa elada," sõnas tüdruk ning langetas siis enda pilgu toidule, jätkates söömisega.

"Aga see svhool spirit tundubki mulle...Naeruväärne," vastas Seth. Ta oli pärit teistsugusest keskkonnast ja selline Beverly Hillsilik kool talle üldse ei sobinud. Noormees tundis end tõelise outsiderina nende happygolucky maailmas. "Kas sa siis teisi korvpallureid ei teagi?" uuris noormees. "Sa võid mulle niisama ka kaasa elada, kui ma Treyga kossu tagun," muigas mees.

"Okey, see kõlab naeruväärsena, aga tegelikult on see miski, mis ühendab Tree Hilli noori. See on see miski, mis laseb eastsideritel ja westsideritel omavahel läbi saada. See tekitab meis ühtekuuluvust. Sa peaksid neid samu õpilasi siin nägema mõne Ravensite mängu ajal. Seal ei ole hallimassi, draama üleskerijaid ega ka normaalseid. Seal on kõik võrdsed ja samad. Olgu see kas või paariks tunniks, aga siis oleme me kõik üks," seletas Jill, üritades enda tundeid selle koolivaimu suhtes Sethile teatavaks teha, aga talle tundus, et see ei tulnud kõige paremini välja. Tundus nagu oleksid kõige paremad sõnad tema peast kadunud. Ta lihtsalt ei suutnud paremat seletust kuuldavale tuua. "Ma teadsin paari, kes juba lõpetasid. No, ma tean neid muidugi nimepidi ja koridoris tunnen ikka ära...ütle kes ei tunneks...aga otseselt sõpru mul seal ei ole," ütles Jill ja pistis ühe kartulitüki suhu, juues kohe mahla peale, et see rutem alla loputada. "Kuule, see ei ole ju see," ei jäänud neidis rahule, kuigi idee poolest oli Sethi sõnades tõde sees. Ta ei pea selleks tiimiga liituma, et tüdruk talle kaasa elada saaks.

"Ma ei tea," raputas mees pead ja sõi edasi. Talle tundus see asi ikka veel...Mitte temalik. "Ei tea, kui palju rahvast üldse tiimi otsitakse," mõtles Seth valjult. Võib ju käia katsetel ja vaadata, millised kutid seal koos siis on. "Miks mitte, ma kutsun sind kunagi minu ja Trey mängu vaatama. Elad kaasa, karjud, teed plakati," muigas noormees. Okei, nõmedad ideed.

Jill vaatas Sethi ning raputas enda pead, kuid ei öelnud midagi, vaid jätkas enda söögiga. Seda seni kaua kuni poiss ühe justkui küsimuse-lause kuuldavale tõi. "Noh, kevadel läks tiimist ära....vähemalt viis inimest...ei kuus....või ma ei tea....seega ikka on," sõnas tüdruk, "ilmselt kui treener saab kokku vähemalt kaks viisikut, siis on kõik okey....aga alati on ka varu olemas," mõtiskles Michelle. Jah, ta teadis ka ikka sellest ühtteist. Tal oli siiski kaks vanemat venda ja isa, kellele meeldis ka korvpall. "Emn....mitte väga minulik, aga ma võin kunagi proovida....ainult et jätame selle plakati osa ära," muigas Serah. Chadiga kohtumine ja jutuajamine on teinud tüdruku palju avatumaks uutele ja võõrastele katsumustele ja võimalustele.