Weird, but it's good to be back..

Eile umbes kümne paiku õhtul oli Nicki ja Hope lennuk maandunud Columbias, South Carolina's ning koju jõudsid nad alles peale kolme tundi autosõitu, mis möödus küllaltki vaikselt. Noormehe pisikene õde magas terve tee ning Nick oli endamasti küll üleval, aga endiselt pole ta eriti jutukas enda onuga, kuigi ta on hakanud teda rohkem tolereerima, mõistes alles nüüd, kui palju mees nende pärast pidi ohverdama, võttes noored enda katuse alla. Ning me ei räägi ainult korteri vahetamisest maja vastu, vaid ka lisatöö hankimisest ja samas peab Robert hakkama saama ka enda ülikooliga, omandades hetkel doktorikraadi psühholoogias. Seega müts maha mehe ees.

Tõusis poiss alles peale kümmet. Hope nautis veel enda magusat und ning isegi Robert magas veel, sest erinevalt lastest oli ta veel üleval istunud, lõpetades enda doktoritööd. Nii palju kui Nick sellest teab, siis peaks see valmis olema - kaks kuud enne tähtaega, aga parem juba varem valmis teha kui higistada sellega viimased minutid. Kerge hommikusöögi võtnud, pani Dom selga mugavad jooksuriided ning võttis ette igahommikuse jooksu, mis seekord oli küll pigem lõunane. Nagu alati liikus ta ka täna mööda kõrvaltänavaid, jõudes jõeni ning joostes paralleelselt sellega mereni välja ja siis väikese ringiga tagasi. Seekord tegi ta aga jõe ääres promenaadil peatuse, toetades ennast vastu piiret ja silmitsedes vett. Mööduvaid inimesi, erinevaid hääli ja üldse kõike muud ei pannud ta nagu hetkel tähelegi.

To Jessica

Jessica jalutas enne Ceciliaga metsarajal, mis tema kodu juurest nende rannamajani viib. Kuigi metsarajal ei paistnu päike neile lagipähe ja üldse olid nad pigem varjus, oli koeral nii palav, et Jes otsustas koerale võimaluse vette minna. Ta läks mere äärde ja lasi koeral end vees jahutada. Seejärel jalutas ta mööda mereäärt edasi, kuni jõudis promenaadinid, mis mööda jõeäärt edasi läheb ja kaht linnaosa eraldava sillani välja viib. Tundus, et koeral enam piinavalt palav olla ei ole, seega otsustas neiu promenaadile jalutama minna. See oli aga ilmselt viga, sest sellise ilusa ilmaga oli palju inimesi promenaadil. Cec on siiski suur saksalambakoer ja inimesed kardavad teda. Nad ei tea, et Cecilia on väga sõbralik ja rahulik koer. Algul jalutas ta lahtise koeraga, aga saades aru, et niimoodi kardavad inimesed seda koera rohkem, pani ta koera rihma otsa. Jessie tõmbas kätega läbi oma juuste, vaadates pisut ringi. Ta kergitas kulmu, kui spordiriietes klassivenda nägi. Ta jalutas Nickini ja tervitas teda. sättides end piirdele istuma. Cecilia sättis end piirdele võimalikult lähedale lamama. "Sellise kuumaga käisid jooksmas?" tundis Jessie huvi.

Nicki tumedad silmad pöördusid jõelt Jessicale ning noormees naeratas õrnalt klassiõele. "Järelikult polnud õues piisavalt kuum, et mind keelata," turtsatas poiss kergelt. Pilgu saksalamba koerale langetanud, tõi ta kuuldavale peaaegu hääletu vile, mis pani koera istukile tõusma ning enda pruunide silmadega noormehele otsa vaatama. "Tere, iludus," sõnas ta vaikselt koerale, libistades enda käe lambakoera karva sisse, seda sasides. Nicki ema sõber tegeleb koertekoolitamisega, seega on üsna arusaadav, kust noormees mõned head nipid õppinud on.

"Jap, seni ei keela, kuni sa kuumarabandusega maas vedeled," muigas Jessie. Selline olukord poleks sugugi naljakas. Jes vaatas imestusega, kuidas Nick Cecilia peaaegu kuuldamatu vilega istuli sai. Cecilia pole mingis koertekoolis käinud, aga lihtsamad käsklused on tal selged. Sellest vileasjast polnud Jes teadlik, aga see polegi tema jaoks oluline, sest Cec istub ka siis, kui talle lihtsalt öelda, et ta seda teeks. Cecilia nuusutas korra Nicki kätt ning heitis siis pikali tagasi. Maadligi ikka jahedam olla.

Nick turtsatas lõbusalt ja lühidalt. "Sellisel juhul peab õues ikka väga palav ja lämbe olema," maigutas noormees suud, tõustes uuesti püsti ning pöörates enda rohekad silmad neidisele. Jessica oli tema nimi, kui ta ei eksi. Sayeri tüdruk? Vähemalt koos on nad tõesti pidevalt. Igastahes on Dom enda kuumataluvust treeninud vägagi hästi suvises Brooklynis, kus on tihti tunduvalt palavam kui hetkel siin Tree Hillis. Kõrged hooned, mis on vägagi tihedalt kokku pressitud, ei muuda asja paremaks. Aga need mängud olid seda väärt.

"Kui sa nii ütled," ei viitsinud Jes vaielda. Eks igaühe kuumataluvus ole erinev ka. Jessica on Kanada tüdruk ja vaatamata sellele, et seal külmemad talved olid, kui siin, on Jessie ikkagi täiesti külmavares. Aga kuuma ta ikkagi ei talu. Ta võib kuuma ilmaga jalutada, aga mitte kuuma käes veel omakorda trenni tehes end üles kütta. "Kuidas muidu läheb?" vahetas Jessica jututeemat.

Õnneks oli Nickil vägagi hea kuumataluvus - ta on harjunud nii ekstreemse kuuma kui ka ekstreemse külmaga. Seega ei suutnud miski teda üllatada ega panna imestama. Vähemalt mitte midagi sellist, mis on ilmaga seotud. "Hakkab vaikselt üles mäge minema. Ma jõudsin just eile hilisõhtul New Yorkist tagasi, seega on vaja nüüd natukene aega, et vaiksema ja väiksema kohakesega harjuda, aga üllataval kombel on täitsa meeldiv tagasi olla. Sul?" tundis Nick huvi ka tüdruku käekäigu kohta. Ta teadis, et tüdruku vend läheb augusti algul millalgi ära ning see pole just kerge tüdrukule.

"Tore kuulda," lausus Jessie siiralt. Hea, kui inimestel, keda mingil määral oluliseks pead, hästi läheb. Nick ei mängi Jessica elus küll olulist rolli, aga tegemist on siiski tema klassivennaga ja korvpallitiimi liikmega. Kisakooriliikmed ja korvpallurid on alati kokku hoidnud ja kuigi enamik neist üksteisega väga ei suhtle, siis üksteisele pöialt ikka hoitakse. "Enam-vähem," vastas Jessie ja seletas siis,"Jason läheb ära ja see muudab minu elu niivõrd palju, et Sayeri lahkumiseni elan ma tema juures ja siis kooli alguses kolin Lizandra juurde. Vahepealse aja veedan isa juures Ohios. Kui see tühjus mu sees välja jätta, siis läheb täitsa hästi, hetkel. Kool on kuidagi liiga lähedal juba, mul on matageeniust tundidesse enda kõrvale vaja." Ainult Jason, tüdruku vanemad ja Sayer teavad, miks Jessica residentsist välja kolida tahab. Kuigi tegelikult ei juhtunud mitte midagi, sest Jason jõudis enne reageerida, siis Jessie ikkagi kardab. Ja kui Jasonit enam pole lähedal, siis ei julge Jes enam seal elada.

Nick noogutas kergelt, kuulates vaikselt Jessica't. Kindlasti on raske, kui su vanem vend, kes on sind terve su elu kõige halva eest kaitsnud, aidanud igas hädas ja olnud su parimaks sõbraks, üks hetk on lihtsalt su kõrvalt kadunud, jättes su üksi siia maailma. See vajab harjumist, aga leppida on sellega raske, peaaegu isegi võimatu. "Selles osas võin ma sulle vastu tulla. Mata pole minu jaoks kunagi eriliseks probleemiks olnud. Seega juhul kui sa soovid, siis võin ma sind aidata sellega," kehitas Dom kergelt õlgu, jälgides neidist.