Movie Night Out

"Okei, saab tehtud," vastas noormees noogutusega. "Noh, ma ei usu, et nüüd kõike näed, aga enamust kindlasti. Eastside saab küll nähtud," arvas mees. Elamurajoon jääb ehk nägemata, aga muu peaks ilusti nähtaval olema.

"Noh, eks me näe," ohka tüdruk ning vaatas parema meelega ülesse taeva poole kui alla maa poole. "Sul ei ole ühtegi sellist hirmu nagu minul kõrguse vastu?" uuris Jill lihtsalt huvi pärast. Öeldakse ju, et igal inimesel on oma nõrkus. Jilli oma oli ilmselgelt kõrgus.

"Vist mitte," vastas mees õlgu kehitades. Ta tõesti ei kartnud midagi, nooremana küll, aga nüüd tundus kõik talutav. "Ühtegi foobiat mul küll pole," oli Seth kindel. Süstaldest oli paar aastat tagasi üle saanud, nüüd ei jäänudki ühtegi üle.

"Huvitav," sõnas Jill, "ma olen alati arvanud, et iga inimene kardab midagi," muigas tüdruk, "i guess i was wrong." Mida kõrgemale nad jõudsid, seda kiiremini hakkas näitsiku süda taguma, kuid ta üritas seda kontrolli all hoida. Natukene veel ja nad on tipus ja siis hakkavad nad juba alla tulema.

"Noh, mul ei tule pähe küll ühtegi asja, mida ma kardaks," vastas Seth. "Kuidas on praegu, jube?" uuris Joshua. Ta nägi naise silmadest närvilisust. Mõne aja pärast olid nad tipus ja noortele avanes imeline vaade. "Näed, polegi midagi karta," ütles mees naeratusega.

"Mhm, natuke," noogutas Jill, hoides endiselt kätega metallist torust kinni. See andis justkui kindlustunnet, et ta sealt kuskile ei kuku. Jõudnud tippu, hingas tüdruk sügavalt sisse-välja, vaadates kõike seda, kuhu tema silm ulatus. "Vauu," sosistas tüdruk vaikselt, "see on nii ilus," lausus ta õrnalt naeratades. "Ma ei suuda uskuda, et ma siin olen," lausus Jill ning vaatas Sethile säravalt otsa, "i did it! Aitäh." Sellel ei lasnud ta muidugi end häirida, et kogu tema siskond tõmbus kergelt krampi igakord kui ratas natuke tuules liikus.

Seth lasi silmadel üle Tree Hilli joosta. Linn oli justkui peopesal. "Näed, polnudki nii hull," naeratas mees. Ratas hakkas vaikselt laskuma, kuid peatus siis krigina saatel. Joshua viis pilgu alla, seal paistis kõik korras olevat. "Ma olen kindel, et kohe liigub see edasi," ütles noormees ja vaatas uuesti alla. Hakati hõikuma, et läheb paar minutit. Nojah, selle elab ilusti üle.

Jill imetles vaadet ning ta leidis endiselt, et armastab seda väikest linna, mis talle siit ülevalt tõesti justkui peopessa ära mahtus. Näitsik võpatas kergelt kui ratas seisma jäi. Okey, see nüüd küll tore ei ole. "Parem oleks," sõnas näitsik, nihkudes istmes taha poole ning sulgedes enda silmad.

"Me jõuame ilusti varsti jälle maa peale," lubas Seth ja pani julgustuseks Jillile käe ümber. "Näed, sa ei pudene kuhugi," lisas Joshua ja kuulis järjekordset pikka kriipivat heli, mida tekitas metall. Käis tugev jõnksatus ning vaateratas hakkas aeglaselt jälle edasi sõitma.

Kuna tüdruku silmad olid kinni, siis tuli noormehe käsi, mis ümber tema läks, korraliku üllatusena nii et näitsik võpatas. See oli natuke veider, aga kui ta oleks midagi öelnud, siis oleks nende vahele tekkinud see awkwardness ja seda näitsik ei tahtnud. Ta avas aeglaselt enda silmad ning vaatas Sethile otsa. "Sa peaksid seda mu kehale ütlema, mis täielikult krampi tajab minna," muigas Jill ja siis käis see jõnksatus, mis tüdruku hetkeks kiljatama pani, kuid siis hakkas näitsik ise enda kiljatuse peale naerma, "sorry," suutis ta läbi naeru öelda.

"Näed, kõik on korras,"kordas Seth ja mõne aja pärast olid nad juba vaaterattalt maas. "Mida sa järgmisena tahad teha?" küsis noormees, kuid oli üsna kindel, et Jill tahab koju minna. Ta oli vaateratta peal nii pinges, et...Jah. Seth üritas enda mõtteid kanepist ja muust sellisest eemal hoida.

Jill seisis vaateratta juures ning mõõtis silmadega selle kõrgust, olles üsna imestunud, et ta selle ära oli teinud. Aga see vaade oli seda väärt. Uskumatu, et ta on eluaeg Tree Hillis elanud, aga mitte kunagi ei ole ta vaateratta peal käinud. "Ma ei tea...," kehitas näitsik alguses enda õlgu, "samas....kui me juba kõrgusi vallutame.....siis praegu on pime ja keegi ei näe ja sild on ilmselt inimestest tühi...," seletas tüdruk, vaadates Sethile otsa.

Sethi silmad lõid justkui põlema ja näole kerkis kaval muie. "Saame ametlikult Tree Hilli elanikeks?" küsis mees üle. Teda hämmastas, et Jill midagi sellist välja pakkus, kutt oleks oodanud seda pigem Ravenilt, aga Jill...Ilmselt oli tal olemas peidetud külg, mis end ikka aeg-ajalt näitas.

"Mhm," noogutas tüdruk entusiastlikul ja kergelt õhinal naeratusel. Peab selle ruttu ära tegema enne kui näitsik ümber mõtleb või kartma lööb. Seda võib juhtuda. "Ma võin enda papsile öelda, et me käisime rannas ja tegime veesõda või midagi sellist," kehitas Jill õlgu. Vahel lööb tõesti temas välja ka see teine külg, mis ei ole nii korralik midagi nagu kõik arvavad.

"Okei," sõnas kutt naeratusega ja võttis nahktagi juba pealt. Saapad oleks ka tark ilmselt sillale jätta, rohkem vist strippi teha ei maksaks sellise süütukese juures. Seth oli kindel, et vesi on külm, kuna jõgi on lai ja see koht, kust nad hüppavad, ei ole väga ujumiseks mõeldud. Sügavust peaks ka olema, niisiis külm vesi, siit me tuleme!