Window Shoping

"Jaa, seal olid toredad inimesed, mõnus kliima, ilus loodus. Ühesõnaga meeldis," vastas Matthew ja naeratas neiule. She seemed like a sweetheart. "Vau, päris palju. Kuidas sulle Tree Hill meeldima on hakanud?" tahtis Matt teada. See koht oli ta kodulinn ja ta jumaldas nii Eastside-i kui ka Westside-i.

Daniela kuulas meest ning meenutas samal ajal enda kodulinna Mehhikos. Aeg-ajalt tuli ikka igatsus peale. Õnneks käis tüdruk vähemalt korra aastas seal enda sõpru vaatamas, kellega ta siiani suhtles. "Tree Hill on väga armas koht elamiseks. Mulle meeldib ookean ja see rohelus, mis siin linnas on. Inimesed on ka kõik väga toredad ja sõbralikud...vähemalt enamus," rääkis tüdruk õnnelikul ilmel. Ta oligi enamus ajast üsna positiivne inimene.

"Jah, enamus," nõustus Matt muigega. Tegelikult ega ta ise ka kooliajal k õ i g e sõbralikum inimene polnud. Ta võis aeg-ajalt ikka väga spoiled-brati mulje jätta, aga nüüd sai Matt aru, kui lollakalt ta käitus. Õnneks polnud ta väga hull ka, lihtsalt mõni kommentaar and stuff. "Kas sa käid siin koolis?" uuris mees järgmisena.

"Jah, sügisel lähen viimasesse klassi," lausus tüdruk väikse tagasihoidliku noogutuse saatel, mida kaunistas üks õrn naeratus. Daniela viis enda pruunid silmad näitlejalt tänavale ning jõi enda kokteili, mida oli väga vähe alles jäänud.

Matt noogutas, ta arvaski, et tüdruk on umbes selles vanuses. Varsti hakkaski paistma hoone, kuhu noored suundusid. Mees avas tüdrukule ukse ja astus seejärel ka ise sisse. Seal liikus natuke rahvast, kuid mitte just väga palju.

Enne hoonesse sisenemist viskas tüdruk enda tühja kokteilitopsi prügikasti. Astunud avatud uksest sisse, jäi ta hetkeks seisma, et endale tilluke lendleht võtta, kus oli näituse kohta natuke juttu ka. Rahvast ei olnud just eriti palju, sest tegemist ei olnud siiski Spring Street Galeriiga, vaid lihtsa väikese tänava galeriiga. Daniela vaatas küsivalt mehele otsa ning jalutas siis esimeste piltide juurde. Näitus oli nii ülesse pandud, et alguses olid must-valged pildid, siis looduspildid ja alles lõpus värvilised pildid.

Matt võttis samuti ukse juurest lühitutvustuse näituse kohta. Mõned nimed tundusid isegi tuttavad, äkki Lena oli maininud või siis kaksikud. "Mida sa kunstidest harrastad?" kõlas mehe küsimus. Ta ise jumaldas muusikat, joonistada kahjuks ei osanud, polnud kätt. Käekirjast ei tasunud rääkima hakatagi, see oli tal üsna kohutav.

"Mulle meeldib muusika ja näitlemine ja fotograafia," lausus tüdruk. Esimesel kohal oli kindlasti muusika, siis näitlemine ja fotograafia oli rohkem nagu niisama hobi, mida tüdruk vahepeal harrastas. Dani jaoks oli natuke veider rahva sees koos Mattiga ringi jalutada, sest paratamatult inimesed vaatasid neid vahepeal imelike pilkudega. "Rääkides fotograafiast. Okey, ma ei nimetaks seda just fotograafiaks, aga paparatsod. Tree Hillis neid vist nagu eriti ei ole. Vähemalt ma pole näinud, aga mujal? Kuidas sa saad nii elada, et keegi vaatab iga su sammu? Kas see ära ei tüüta või?" tegi näitsik viimaks enda häälepaelad lahti, sest natuke imelik oli niisama vaikstel ringi jalutada.

"Siis me oleme üsna samal lehel," mainis mees naeratusega. Fotograafi temast suurt ei olnud, aga muusika ja näitlemine olid mehe tassike teed. "Ma pole siin jah neid näinud. Ikka tüütab, alguses muutis mind see isegi paranoiliseks tegelikult, aga olen juba harjunud. Ma käin tihti ööklubides ja üleüldse kuskil õhtustel üritustel, päikseprillid kaasas. Pärast nad lihtsalt pimestavad ja siis ei leia teed auto juurdegi. Ma oleksin ühel korral ääre pealt ühe paparatso auto ära mõlkinud, kes oli selle väga halvasti tee peale jätnud," rääkis Matthew.

"Sulle meeldib ka muusika? Sa laulad ka või mängid mõnda instrumenti?" uuris Daniela, et juttu edasi viia. Muusika talle meeldis. Seega võis ta sellest Matiga veel pikalt ja laialt rääkida kui vaja. "See hirmutab mind selle kuulsuse juures kõige rohkem. Mingid võõrad tüübid lihtsalt ajavad sind taga ja klõpsivad pilte. Okey, meetserahval ei ole see veel ilmselt nii hull, aga mõnel nooremal naiskuulsusel. Ma lihtsalt ei mõista neid. Kuigi eks iga inimene peab endale kuidagi elatist teenima," rääkis tüdruk. Kui ta ignoreeris fakti, et tegemist on kuulsa näitlejaga, siis sai ta Matiga täitsa vabalt rääkida, aga nii kui see meelde tuli, kaotas ta justkui järje.

"Kitarri oskan natuke," vastas mees. Ta oli seda tegelikult 7 aastat õppinud aga siis eeldatakse, et ta oskab seda jube hästi, kuigi oskused olid keskpärased. Aega harjutamiseks oli ka üpris vähe, 2 korda kuus maksimum. "Sellega harjub, paparatsod on üks väikseimaid miinuseid kuulsuse juures," lausus Matthew õrna muigega.

"Millist muusikat sa siis eelistad?" uuris Daniela mehe käest. Ilmselt leiaks ta sellele vastuse ka kuskilt internetist, aga hetkel oli tal võimalus seda otse Matthew käest küsida. Seega miks mitte juhust kasutada. "Mis siis sellest veel hullem on? Tihe graafik? Kisavad fännid, kes kõrvakuulmise ära viivad? Reisimine?" uuris näitsik. Ta tahaks väga näitlemise või muusikaga tegeleda, aga ta teeks seda hea meelega nii, et ta suudaks säilitada enda anonüümsuse. See ei ole aga kahjuks või õnneks võimalik.

"Mulle meeldivad akustilised kitarrilood, jazz, rock," loetles mees üles enda lemmikžanre. "Aga sina?" tahtis Matt sama neiu kohta teada. "Kõige tüütum on see, kuidas saadetakse hate-maili ja mõeldakse minust lugusid välja. Perekonnast on ka jama eemal olla, erii kui peres on nooremad õed-vennad," ohkas Matthew.

"Mul ei ole väga lemmikuid. Mu muusika kuulamine käib enamasti tujude järgi, aga muidu ma eelistan ka jazzi ja sellist natuke rahulikumat rocki," lausus Daniela. Põhimõtteliselt kuulas ta kõike. "Mis on siis sinu kohta see kõige hullem kuulujutt olnud?" küsis näitsik kerge muigega. Ilmselt pidi siit nüüd midagi head tulema. Loodetavasti.