Window Shoping

Daniela oli teel töölt koju, kui ta Tree Hilli kullapoe akna juures seisma jäi ja ehteid silmitsema jäi. Hetkeks tundus kogu see stseen justkui osana Breakfast at Tiffany's filmist. Näitsiku ühes käes oli üks ilus glasuuritatud sõõrik ja teises käes Port City Java'st ostetud jäätisekokteili tops. Dany pilk jäi pidama ühel hõbedasel Charm Bracelet'il. Ta oli alati endale ühte sellist tahtnud, aga siiani ei ole ta selle ostmiseni jõudnud. Äkki teeb endale väikese enne kooli kingituse ja ostab ära? Kuigi Jimenezed elasid Eastside'il ja neil oli raha, ei olnud neil seda nii palju, et seda kõigele tühjale tähjale kulutata. Ja laste taskuraha ei olnud sugugi nii suur nagu arvata võis. Eks sellepärast Dany ka Port City Javas töötas.

Outfit

Mees käis kullapoes endale väga kalliks saanud käekella parandusse viimas. See tehtud, helistas talle mänedžer ja rääkis ühest auditionist, kuhu Matt oli väga oodatud. Mees sattus õhinasse, kuna talle võis osaks saada kurjami roll, mida mees oli ammu tahtnud proovida. Kuna Matthew tähelepanu oli väga häiritud, astus ta poest välja, keeras paremale ja põhimõtteliselt kõndis kellelegi otsa. "Vabandust," sõnas mees ja lõpetas kõne. "Väga-väga vabandust," kordas ta end. Vau, milline tüdruk.

Kui keegi ei kusagilt korraga Danielale otsa kõndis, vaarus tüdruk mitu sammu taha poole. Tänu jumalale, et ta kokteilil oli kaas ilusti peal ja viimane sõõriku tükk oli just hetk tagasi tema suhu läinud. Kuna tüdruk oli alati oma iseloomult vaikne ja tagasihoidlik olnud, siis ei hakanud ta kohe kindlasti mingit stseeni tegema ega kellegile turja kargama. Juhtub kõigil. Ta tegelikult seisiski ka nii nurga taga. Alles siis kui Dany oli veendnud, et tema armas hele suvekleit on puhas, tõstis ta enda sügavpruunid silmad ülesse, et vaadata otsa inimesele, kes talle just otsa oli jalutanud. Ja siis neelas ta praktiliselt enda keele alla. Ta põrkas kokku Matthew Sommersiga. Või õigemine Matthew põrkas kokku temaga. See oleks iga tüdruku unistus, et mõne kuulsusega kuskil kokku põrgata ja siis tuleb üks kena Tuhkatriinulugu. Okey, tuleme reaalsusesse tagasi. Matthew on tüdrukust seiste aastat vanem. Ta on üle USA kuulus näitleja. Ja tal on kohe kindlasti palju rohkem tegemist kui mingite koolitüdrukutega tegeleda. Sandee neelatas ning avas enda suu, kuid sealt ei tulnud suurt häält välja. "Pole hullu....ma jäin terveks," suutis ta viimaks öelda üsnagi muretul häälel, jäädes mehele lihtsalt otsa vaatama.

Mees vaatas, kuidas võõras alguses lihtsalt vaikis ja siis viis sõna enda ilusate huulte vahelt suutis välja öelda. Okei, Matthew aimas, milles võis asi olla, tema üsna kõrge ego ei aidanud ka asjale kaasa. Ta oli Tree Hillis tihtipeale tundnud endal pilke ja inimestest möödudes kuulnud sosistamist ja enda nime. Mõni julgem küsis ka autogrammi või pilti koos. "Kindel?" küsis mees. "Mida siis sa nii pingsalt siit väljapaekult jälgisid?" uuris Matt ja keras end vaateakna poole. Kihlasõrmused, käeketid, medaljonid...Ei tea, mida see noor tüdruk endale soovis?

"Mhm," noogutas tüdruk kindlalt ning võttis ühe käega enda teise käe randmest kinni, et natuke ise endast kindlust saada. Kui Matthew viimaks enda silmad tüdrukult hoopis poeaknale viis, hingas tüdruk kergendatult ning pööras end taas näoga vaateakna poole. "Charm Bracelet," viipas Dany käeketi poole, mida ta vaadanud oli. Tegelikult oli see üks odavamaid ja tagasihoidlikumaid asju sellel väljapanekul. Kuigi ta ei saanud väga aru, mida mees selle teadmisega peale peaks hakkama. Kas ta üritas lihtsalt viisakas olla ja enda kokkupõrget kuidagi kergendada?

Matthew naeratas, käekett oli lihtne, kuid ilus. C'mon, pole mõtet ajada sellist juttu, et mehed ei saa ehetest midagi aru ja neil on sellest ükskõik. Ei ole nii. "Mis oleks, kui ma teen sulle kuskil kohvikus midagi välja?" pakkus Matthew. Tüdruk tekitas mehes huvi ja kõik tema olek oli nii...Armas. Jah, see tundub veider, aga Matthew'le meeldisid sellised armsad tüdrukud, ta eelistas neid superseksikatele. Vaata, kui inimene saab vanemaks, siis välimus kulub, aga armus ei kao kunagi ära.

"Te ei pea mulle midagi välja tegema. Teil on kindlasti veel palju tegemist. Kui te ikka veel selle väikese kokkupõrke pärast muretsete, siis minuga on kõik korras," vuristas tüdruk kõik laused praktiliselt üks teise otsa, jäädes siis mehele otsa vaatama. Kas Matthew Sommers oli teda reaalselt kohvikusse kutsunud? Ja tema ütles ei?! Mida sa mõtled tüdruk? Ilmselt ei mõtlegi. "Pealegi ma just sõin paar saiakest ja mul on veel kokteilgi alles," lisas Daniela, kuid oleks tahtnud siis ise endale käega vastu pead virutada. Miks peaks meest huvitama, mida ta just söönud oli?

Riight, Matt nägi ise ka, et tüdrukul oli mingi tops käes. Stupid. "Mul on ausalt öeldes päev õhtuni vaba," tõdes mees. "Aga kui sul on kiire, siis...," jätkas mees õlakehitusega. Ta läks kohe alguses sina-peale üle, see oli kordades mõnusam ja tundus kuidagi nii normaalne. Teietamine oli rohkem isa tuttavate jaoks.

"Mul ei ole kiire. Ma just tulin töölt ja olin teel kodu poole," lausus Daniela ning tundis end natuke halvasti, et oli mehele kohe ära öelnud. Oleks võinud ju kohvikus ära käia rahulikult. Tüdruk vaatas mehele enda sügavpruunide silmadega otsa ning üritas leida peas moodust, kuidas mehele mõni uus pakkumine teha. "Kui te tingimata tahate midagi enda vabaajaga teha, siis me võime ühele fotonäitusele minna. See on siit mõne tänava kaugusel. Seal on põhiliselt kohalike noorte pildid," pakkus tüdruk, sest see oli esimene asi, mis talle pähe tuli.

"Kuidas oleks, kui me läheks mõlemad sina peale üle?" uuris Matthew naeratusega. "See oleks lahe, saakski näha, milliseid pilte nad teevad," lausus mees. Talle tundus, et tüdruk ei olnudki ikka huvitatud...Sad. "Matthew Sommers," tutvustas mees end neiule. Oleks tore saada teada ka selle pruunisilmse näitsiku nimi.

"Kui te...sa nii arvad," lausus tüdruk ning lubas mehele ühe naeratuse, mis tõi kenasti nähtavale tema põse lohukesed. Ilmselgelt jättis tüdruk mainimata, et sealt võib leida ka tema enda tehtud pilte ja temast tehtud pilte. Küll mees ise näeb, kui nad kohale jõuavad. "Daniela Sandra Jimenez Luna, aga sõpradele enamasti Dany," tutvustas tüdruk end enda täieliku nimega.

Mees vilistas, kui kuulis tervet nime. "Pikk ja tegelikult ilus nimi," lausus Matthew. Ta mobiil helises, kuid näinud, et tegu oli ühe so-called sõbrannaga, pani mees kõne kinni, telefoni taskusse ja pühendas kogu tähelepanu Danile.

"Ma olen pärit Mehhikost ja seal on sellised pikad nimed väga tavalised," lausus tüdruk. Nüüd võis ilmselt mees ka vastuse saada sellele, miks tüdruku inglise keel täitsa puhas pole ja sellel kerge hispaania aktsent on. Kui mehe mobiil helises, oletas tüdruk juba, kuidas see on mingi tähtis kõne, aga selle asemel vajutas Matt mobiili kinni. Kui nii siis nii. "Oled sa kunagi Mehhikos käinud?" uuris Dany, sest ta ei teadnud mida muud mehe käest küsida. Ta võiks ju ideeliselt kõike ka lihtsalt googeldada.

"Olen küll, paar korda," vastas mees. Ta oli seal võtetel käinud paar aastat tagasi ja koht oli täitsa südame külge kasvanud, seetõttu ta ka sinna tagasi läks. "Kui kaua sa seal elasid?" küsis Matthew. Praegu oli tüdruk ju siin, järelikult ta seal ei elanud, seda vähemalt kutt järeldas. Äkki oli Dany hoopis siin puhkusel? Ei, ta käis ju tööl.

"Meeldis sulle seal?" tundis neiu siirast huvi. Kuigi ta elas nüüd USAs, tundis ta ikka huvi selle vastu, mida inimesed tema kodumaast arvavad. Sest selleks on ja jääb siiski Mehhiko. "Kaksteist aastat," vastas Dany mehe küsimusele. Neidise praegusest elust on see suur osa, aga tulevikus, kui näitsik on kolmkümmend või nelikümmend, on need kaksteist aastat vaid tühine number.