Mitte midagi ei tule telekast!

Matt istus kodus ja kell oli nii 22 ümber. Väiksed olid kõik magama aetud ja kaksikud olid kellegi sünnipäeval. Mees pidi neile järgi minema ja seetõttu oligi veel üleval, ta kujutas ette, et poisid helistavad ilmselt 2-3 ajal, seetõttu pidi ta ärkvel püsima. Mees klõpsis kanaleid ja peatus hetkeks E channelil, kus oli üks punase vaiba üritus, kus ta ise oli ka käinud.

Kell oli mõni minut kümme läbi, kui Chad koju jõudis. Ta oli käinud paari sõbraga ajaviiteks Rivercourt'il korvpalli mängimas. Paari tunni pärast läkski seltskond laiali, kui igaühel muud asjatoimetused meelde tulid. Astunud kööki, tegi Chad esimese asjana lahti külmkapi ja koukis sealt välja võileivamaterjali ning kaks viimast õllepurki. Taldrikutäis võileibu valmis, kõndis mees elutuppa, et mõneks ajaks telekat vaatama minna. Tavaliselt tuli sellel kellaajal mitmeid päris häid filme. Avastanud Matti juba diivanil istumas ja mingit saadet vahtimas, sättis Chad ennast tema kõrvale. "On väga huvitav?" küsis ta pisut tögavalt ja avas kiire liigutusega enda õllepurgi. Teise ulatas ta vennale. "Säh, võta. Ega rohkem praegu ei saa."

"Täiega," sõnas Matt ja vahetas kanalit. Müüdimurdjad käisid küll. "Ma ei saa, varsti pean vist roolis istuma," vastas mees. "Võid ise põhja peale teha," lubas vend. Polnud vaja tekitada jälle mänedžerile peavalu. Õlles polnud nüüd nii palju alkoholi ja 4 tunniga lahtuks ilmselt ilusti ära, aga äkki helistavad kaksikud poole tunni pärast? Parem olla kindel.

Olenemata faktist, et Lena'l olid viimased päevad koduaresti, mis tähendas seda et no drinking ja tuduaeg on kella kümnest, oli just Milena see, kes kümme minutit kümme läbi koduuksest sisse sadas. Kogu oma hiilguses. Tegelikult tegi ta seda vaikselt ja plaanis reaalselt pärast nii tunniajast salajast jalutuskäiku väljas tuttu minna.. et siis silmas ta nii möödaminnes oma suuri vennasid elutoas. Buh-bye sleeptime. Oma rõõmsas ja täiesti kaines olekus sajas ta rõõmsalt vendade juurde, neile more or less surprise attack oma kallistamisega korraldades. Nähes võileivataldrikut, ilmus Millie näole kohe ekstraõnnelik naeratus, kui ta ennast vendade vahele istuma sättis, täpselt tema jaoks oli sinna paras vahe jäänud. "Tänan söögi eest. Kesse jumalik isik teadis, et ma süüa tahan?" uuris ta, olles esimese võileiva söömisega juba poole peal.

"Lena, ema ütles, et sa magasid juba üheksast saati...Ta nägi sind enda toas magamas," lausus vend kulmukortsutuse saatel. Ausõna, mõni jääbki vist tiinekaks ja ei saagi suureks. Matthew tõusis sõnakestki ütlemata diivanilt ja käis kiirelt köögis. Ta naases ühe jääkohviga ja istus tagasi enda kohale. Kogemata suutis ta natuke ka Lena sülle ajada, ups! Matthew muigas ja jäi ootama tüdruku reaktsiooni. Ta võttis ühe võileiva laualt ja hakkas seda hävitama. Nomnomnom.

Milena tegi Matt'le otsa vaadates võimalikult ingelikku näo pähe. "Tegelikult ma pikutasin teki all ja üritasin magama jääda ja natuke pärast seda, kui keegi mu uksel piilumas käis, jõudsin ma otsusele, et ma ei suuda magada ja ma tahaks paar tiiru linna peal teha ja suitsupakk vajab tühjendamist.. ja siis ma ootasin natuke ja siis vahetasin riided ja ronisin aknast välja, võimidagi. See puu mis meil seal on, on nagu jumala poolt pandud sinna. Ideaalne random väljahiilimisteks, kui mul tuju peaks tulema." seletas Millie vendadele, aga eelkõige Matt'le, miks ta praegu voodis ei tudu. Piisavalt valju häälega, et vennake ka kööki kuuleks, ent vanemaid ega kedagi teist ülakorrusel see ei häiriks. Saanud jääkohvi sülle, võpatas neids kohe märgatavalt. That was so not nice. Kogemata või mitte. Not nice. Ilma pikemalt ootamata sai Matt õrna koksu vastu lõuga. Säh sulle. Fudging revenge. Ja kuna ainuke asi, mis ära mökerdati olid püksid, siis olid need päris kiirelt jalast läinud. Need tugitoolile visanud, sättis Lena ennast leboasendisse ning võileivataldrik maandus tal kõhul. Nii oli palju mugavam süüa ju, ei pidanud koguaeg laua poole kummarduma. "Ja mida me telekast vaatame?" uuris ta vennakestelt, jõudes alles nüüd pilgu telekale viimiseni.

"Oh, väga hea. Jääbki mulle rohkem," ütles Chad, kui kuulis, et Matt peab veel lähiajal rooli istuma. Viinud pilgu telekale, hakkas C nüüd esimest purki tühjendama. Üldiselt käis tal see kiiresti ning seda jooki mahtus mehe kõhtu palju, aga vähemalt siiani polnud mingit kõhukest veel ette kasvama hakanud. Ilmselt tegi Chad ikka veel piisavalt palju trenni, et üleliigne rasv tekkimata jääks. Ei läinudki aga kaua aega, kui neile kahele juba järgmine seltsiline tekkis. Loomulikult Milena ja lisaks sellele, et ta lihtsalt ennast ilmutas, pidi ta kohe Chadi valmistatud võileibade kallale minema. Tüüpiline Millie. "Käpad! Kui süüa tahad, tee endale ise," ütles Chad rohkem õekese kiusamiseks kui ta seda tõsiselt mõtles, aga kahmas siis taldriku Millie sülest ära. Selle asemel, et tema küsimusele vastata, näitas Chad hoopis Milenale keelt. Nagu väike laps. Aga selline ta vahel oligi, kui muudest lollustest aega üle jääb.

"Sellepärast sa haisedki nagu mõni korsten," vastas Matthew. Lõhn oli tüdruku juustele päris hästi külge jäänud, selline pahmakas võttis kõik lõhnad kohe enda külge ka. "Rosie on näinud sind suitsetamas?" vahetas Matt teemat. Kui ta käis Tree Hillis, siis ei tulnud ta purjus peaga pidudelt koju ja ei toonud ka võõraid tüdrukuid siia. Hotellid olid ka õnneks olemas. Mees mäletas, kui Rosie sai ta rahakoti kätte ja hakkas seda revideerima, pisikesel oli vajadus kõik lati kakkuda ja tal tekkis küsimus, miks vend õhupalli kaasas kannab. Awkward!

Milena hakkas kätega vehkima, kui Chad ta taldriku ära võttis, üritades seda tagasi enda kätte saada aga kallis vennaraas lihtsalt pidi selle neidise käteulatusest kaugemal hoidma, eks. Ennast rahulikult tagasi istuma sättinud, lõi ta vennakest üsna tugevalt ribide alumisse ossa. "MAAAATTTTT!" virises neidis. "Venna ei anna süüa! Milena needs food! I haven't eaten all day again! I need food! Chad won't give me food. MAAAAAATTTT!! Help me~! vingus Lena äärmiselt oma vanusele mittesobilikul viisil. Childish as fuck. Matt must help him now. Viimane söögikord oli reaalselt vist eelmine hommik olnud. Viimane öö oli kõik korras, ta võib ta oma eelmist õhtut korrata. Like for real. Mitte nii tõsiselt, but still. Ja milline julm vend ei lase oma väikeõel süüa, ah? "Misasja sa solvad mind siin. Pole mu lõhnal viga midagi. Väike suitsuhais. Kannatad ära. Nii et ole šušš," vastas ta vennale. Ja need juuksed olid igatepidi nuhtlused. Juuste pärast ta üldse suitsetamisega vanematele vahele jäigi, but fuck that. Pärast pesu ja lõhnaõli pole enam midagi viha. Selle Rosie-küsimuse kohta raputas Millie pead. Kodus ei suitseta neidis kunagi.

"Mis sa vingud, Rosie magab," lausus kutt. Okei, ega sinad paberist ei olnud, aga Rosebud võis sellise asja peale üles ärgata. "Mine tee endale midagi süüa. Tead, et meil on kiirnuudleid ja sellist jama ka, eks?" rääkis Matthew rahulikult ja jõi enda jääkohvi edasi. Mis Lena vingub koguaeg. "Sa küll üksi ei saa elu sees elada," turtsatas Matthew järgmisena. "Hea, ei ole vaja talle veel sellist jama tutvustada," lausus Matt tõsinedes.

"Because I'm Sommers and I can." sõnas Millie selle peale, et Rosie magav. Ei ärka ta midagi ülesse. Nii valju häälega ta siin ka ei vingu, niipalju tal siiski mõistust peas on. Selle, et ta endale ise süüa teha saab, käis ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Tähelepanu oli tagasi Chad'l. She's gonna get these sandwiches back. "ChaaAAAaad~ anna süüa" jätkas Milena virisemist. Miks ta peaks kööki minema süüa tegema, kui söök siinsamas oli. Ainult, et seda ei antud tema käeulatusse. "Mis jama? Suitsud ei ole jama, Matt, šušš. Ja küll ma talle mingise ilusa jutu välja mõtleks, kui ta mu suitsupaki avastaks ja küsima tuleks. No problem." vastas ta tunduvalt lõbusamalt, kui vennake oma lause öelnud oli.

Chad lihtsalt muigas ja vangutas pead, kui Matt ja Millie omavahel nääklesid. Tüüpiline perekond ju ikkagi. Aga sellest, miks ta enda võileivad Milenale andma peaks, ei saanud ta siiani aru. Liiga mugavaks läheb teine muidu, kui harjub sellega, et talle toit nina alla tuuakse. "Ausalt, Millie... ma mõtlen vahel, et sul pole tõesti käsi otsas. Või noh, pole need võimelised süüa tegema. Kuna aga sa enne nii kena olid ja mulle ka hommikusööki jätsid, siis võta," seletas kutt ja andis võileivataldriku õele tagasi, olles enne sealt muidugi ühe endale näpanud. "Teate, ma parem käin ise köögis ära ja teen midagi. Kui Matt nuudleid mainis, läks mul selle jutu peale kõht tühjaks," jätkas noormees. Söönud ühe võileiva ära, võttis ta enda ühe pooliku ja teise terve õllepurgi samuti endaga kaasa ja nii suunduski C kööki. Ning nüüd mängib ta lahket venda, valmistades neile kõigile kiirnuudleid. So cute.

Matthew hakkas naerma Chadi kommentaari peale. Ta tõusis ka lõpuks diivanile ja läks kööki, sügavkülmast kolm pisikest õunapirukat välja otsinud, pani mees need ahjuplaadile ja lükkas ahju. "Sa pane vett kolmele," ütles Matthew Chadile. Tegelikult Matt juba arvaski, et Chad seda plaanis teha.

Vennakese lause peale venitas neidis laia naeratuse näole. "Ma tegin spetsiaalselt sinu jaoks süüa, mitte ei jätnud sulle midagi süüa." parandas ta vennat. Saanud oma võileivataldriku tagasi, maandus Chad' põsel musi. YAY! FOOD! Kiirelt hakkas ta esimest võileiba hävitama. Youknow, nii igaks juhuks, kui keegi peaks taas otsustama selle ära võtta. "Tee mulle ka~" palus Lena Chad' kutsikasilmade saatel, enne kui ta minema läks. VEEL SÜÜA! YAY~! Kui venna loomulikult raatsib teha. Ja siis oli Matt ka läinud. Like wut? Miks ta sinna üksi jäeti nüüd? You little fuckers. Kogu oma hiilguses sealt diivanilt püsti tõusnus, tatsas ta koos oma võileivataldrikuga vendadele kööki järgi ning maandus köögikapil. Sest seal oli hea ülevaade kõigele, mis toimub. Tundus, et Matthew tegeleb ka millegi valmistamisega. Ja siis Milena lihtsalt sööb. Milline ilus elu. "Ou, Matt, miks Chad üksi joob? Sa said vahepeal peapõrutuse, võimidagi?" uuris Lena puhtast uudishimust.

Kui Matt ka kööki ilmus ja mainis midagi ilmselget, Chad ainult noogutas ning jätkas oma tegevust. Ega ta ei plaaninudki ainult Millie'le süüa teha. Ärgu too mitte lootkugi seda. Pannud vee keema, otsis Chad kuskilt kapisügavustest ka kiirnuudlipakid välja. Vähemalt oli neid veel piisavalt palju alles, et jätkus kõikidele. Vahepeal tuli ka Milena neile seltsi, kuna ei kannatanud ilmselt üksi toas istumist välja. "Mõned minutid lähevad nende nuudlitega, aga niikaua võib siin oodata. Vähemalt ei pea ma siin üksi vaaritama," sõnas noormees ja võttis laua taga istet, kuhu ta enne oma õllepurgid oli pannud. Õe kommentaar Matti kohta tõi Chadile jälle muige suule. Küll mõni oskas ikka andekaid küsimusi esitada.