Schhh....it's a secret

Hunteri toa uks oli kinni ning noormees istus enda voodil üritades väikeses karbis olevat orava poega piimaga toita. Piim oli tõmmatud plastmass süstlasse, millel polnud nõela otsas. Sellega oli hea loomale piima suhu lasta. Hommikul oli poiss Scooteriga koos parki jalutama läinud ja võsast selle väikese vaese leidnud. Ilmselt oli orava poeg mõne endast suurema looma kätte jäänud. Tema kehal olid haavad, kuid need ei olnud nii rasked, et Hunter ei oleks osanud nendega midagi peale hakata. Looma ümber olid juba ilusti mõned sidemed ning nüüd üritas poiss teda sööma saada. Loomulikult oli ta looma oma tuppa toonud salaja nagu alati kui ta neid elule turgutas. Olgu selleks siis lind või mõni näriline või sootuks mõni hulkuv koer või kass. Neid kõiki oli Hunter aidanud. Tema vanematele see muidugi ei meeldinud, et ta neid loomi majja tassis, aga kui poiss juba midagi pähe võttis siis seda ta ka tegi. "Hey, poiss, sa pead sööma. See on värske piim. Täpselt nii nagu sulle meeldima peaks," rääkis Hunter oravaga. Tema puhul oli see üsna tavaline nähtus.

To Rosie

Rosie oli teises toas multikaid ja lastesaateid vaadanud, kui need ära lõppesid. Siis otsustas tirts minna ja vaadata, kas tema kõige lemmikum vend on kodus. Koridoris jalanõusid nähes järeldas laps, et ju siis on, isegi, kui poiss oli nii vaikselt. Tegelikult tahtis plikatirts midagi magusat ka ja seega oli vaja niigi kellelegi pinda käia. Ta sammus venna toani ja avas vaikselt selle ukse, seejärel astus aga sisse. See oli tüdrukukese jaoks tavaline, et vend mõnikord igasuguseid loomi koju tassis. Ta pani enda järelt ukse kinni ja kõndis siis suure venna juurde. ,,Oi, kui nunnu orav," ütles laps erutunult. ,,Kas ma võin talle pai teha?"

Hunteri silmad liikusid koheselt avanenud uksele, kuid näinud, et sealt sisenes Rosie, võis ta rahulikult oravaga edasi tegeleda. Ta teadis, et see väike tirts ei lähe kellegile midagi rääkima. "Nunnu, eh?" lausus poiss, vaadates enda õele põgusalt muiates otsa, "aga ei taha süüa midagi," seletas Hunter ning noogutas tüdrukule, kui too küsis, kas ta võib loomale pai teha. "Ära ainult ehmata teda ja...tal on teravad hambad," hoiatas vend, ajades end voodist püsti. Ta jalutas laua juurde ning haaras enda sülearvuti kätte, istudes seejärel tagasi voodile. Ta klõbistas seal tükk aega, üritades midagi leida, mis aitaks tal seda loomakest paremini mõista. "Kas keegi peale meie on veel kodus?" küsis Hunter Rosie'lt, kuigi tema silmad olid ekraanile kinnitunud.

,,Kas ta hammustab?" küsis Rosie, kuid silitas ikka loomakest, kui Hunter oli lubanud plikatirtsul seda teha. Venna küsimusele raputas tüdrukuke pead. ,,Ma ei tea," vastas ta oma lapsehäälel. ,,Aga kas sa jätad selle orava endale?" küsis ta järgmisena vennalt.

"Võib...aga ei pruugi," lausus Hunter ning vaatas enda õele hetkeks otsa, jälgides, mida ta seal täpselt teeb. Veendunud, et Rosie saab ilusti kõigega hakkama, ulatas ta talle süstla, kus sees oli piim. "Kas sa tahad proovida teda sööta?" küsis poiss, "näed nii," lükkas ta läppari sülest maha ning näitas tüdrukule ette, kuidas asi toimima peaks, aga millegi pärast ei toiminud. Äkki on väikesel Romsemary'l rohkem õnne. "Ma loodan ta ikka parki tagasi viia, aga eks näeb," vastas Hunter enda õe küsimusele.

,,Ta on nii armas, et tahaks teda endale," ütles Rosie. Ka temale meeldisid loomad...muidugi armsad loomad. Suuri koeri Rosie see-eest kartis. Rosie võttis siis Hunteri käest süstla. ,,Oravapoiss, söö nüüd midagi," ütles ta loomale ja pani ettevaatlikult süstla loomale suhu. Mõnes mõttes laps ikkagi kartis, et orav hammustab teda.

"Rosie, sa ei saa lihtsalt metslooma endale võtta," lausus Hunter kergelt naerdes. Arvata oli, et see väike tegelane hakkab pisikesele tüdrukule meeldima. Poiss jälgis veel hetke õde ning turtsatas vaikselt, kui Rosie oravaga rääkima hakkas nagu oleks tegu mõne tema nukuga. Hunter raputas enda pead ja jätkas arvutis tuhnimist.

,,Aga kui me teda puuris hoiame ja tema eest hoolitseme, siis saab ju," käis Rosie ikka pinda. Lõpuks hakkas oravake ka sööma. ,,Ta sööb," ütles tirts vennale, suured pruunid silmad peas säramas. Tüdruk ise aga hakkas naerma, sest lõpuks ometi hakkas see armas loomake sööma.

"Rosie, see ei käi nii lihtsalt. Mõne looma kodus pidamine ei ole lihtsalt lubatud," lausus poiss, üritades väikesele õele asja selgeks teha. Väikesel seitsme aastasel tüdrukul on ju alati nii palju küsimusi, et sa jõuad ennem hulluks minna kui neile kõigile vastata. Kuulnud, et orav on sööma hakanud, tõstis Hunter enda silmad loomale, kes tõepoolest vaikselt sõi. "Tubli töö," sõnas ka nooruk ning naeris koos tüdrukuga.