Heartbroken

"Ei, mul ei ole su muredest kõrini," lausus Jill koheselt poisile vastu, "sa võid rääkida ja ma kuulan. Ma lihtsalt ei oska selles asjas eriti kaasa rääkida," sõnas näitsik ja saatis tüübile ühe sooja ja sõbraliku naeratuse. Tegelikult oli pehme keelega Chadi päris huvitav kuulata. Sai kohe 'kõvasti' targemaks. Tüüp oli siiski päris jutukas. Michelle kohendas natuke enda kätt, mis tüüpi toetas ning jätkas siis jalutamist läbi pimeda Westside'i. Kuna tüdruk on siin poole jõge kasvanud, siis ei tundu need tänavad talle sugugi nii ohtlikud kui mõnele, kes Eastside'il on kasvanud. Neid on lihtsalt nende hullude juttudega ära hirmutatud. Kuigi muidugi jah, siin juhtus nii mõndagi. Aga kui sa ise kahtlastest kohtadest eemale hoiad, siis saad sa siin väga edukalt hakkama. "Ma loodan, et sul midagi surnud inimeste vastu ei ole, sest me läheme kohe varsti läbi surnuaia," muigas Jill, sest leidus inimesi, kes pelgasid öiseid surnuaedu. Nagu näiteks tüdruku paljud sõbrannad, kes ei saanud aru, kuidas Michelle üksinda mööda seda rada julgeb käia.

"Ära seleta midagi. Ma tean, et tegelikult soovid sa mõttes, et ma jätaksin oma lolli loba ja püsiksin natukenegi vait. Ainult, et sa oled liiga viisakas ja hea inimene, et midagi sellist öelda," arvas Chad. Kui temal oli mingi asja suhtes oma arvamus välja kujunenud, muutus Chadiga vaidlemine üsna kasutuks tegevuseks. Eriti veel siis, kui ta oma sõnu kuigi hästi kontrollida ei suutnud. Suunatajuga olid lood praegu loomulikult halvad. Noormees teadis vaid seda, et nad on sillast mööda läinud, aga ülejäänud tee oli tema jaoks ikka arusaamatu. Ehk võis ka selles asi olla, et ta kogu elu Eastside'il elanud oli ning Westide'il eriti aega veeta ei armastanud. Kui just Green Poison Bar välja arvata. "Oh ei! Surnud on päris lahedad. Nad ei suuda mind vähemalt välja vihastada. Ma võiks neil tihedamini külas käia," ajas kutt nüüd täiesti mõistmatut loba, naeratades isegi korraks.

"Kui sa nii arvad, siis sa ei tunne mind kohe üldse," lausus Jill, "oh, wait...sa ei tunnegi ju mind. Ja purjus peaga tunned sa mind ilmselt veel vähem," oli tüdruk kindel. Mida hõredamaks hakkasid majad tänavatel jääma, seda lähemale jõudsid nad surnuaiale ja selle taga asuvale mõisale. Kõigest natukene veel, kuigi näitsiku käsi oli juba päris kange. Homme ta seda ilmselt just eriti liigutada ei saa või siis saab, aga peab selleks kõvasti vaeva nägema. "No näed, väga tore. Siis on meil midagi ühist. Mulle meeldib ka surnuaias istuda," vastas tüdruk Chadi sõnadele täiesti tõsiselt, kuigi tema huulil oli väike muie. Nagu nii ei mäleta poiss sellest vestlusest hommikul midagi. Nimelt käis Michelle siin tihti enda päevikut täitmas. Mõnus rahulik koht enda mõtete mõlgutamiseks.

"Ma ei hakka sinuga sel teemal vaidlema. Tean vaid niipalju, et sa oled nagu väikene inglikene, kes tuli patust Chadi põrgutulle minekust päästma. Ja sellest teadmisest piisab mulle täielikult," seletas Chad, mida tema mitte just kõige kainem mõistus talle praegusel hetkel ütles. Kutt ei tulnud praeguses olukorras selle pealegi, et ta võis pisikese Jilli jaoks päris raskeks koormaks osutuda. Pikkuselt on ta ju neidisest kõvasti üle ja kaalult samuti. Kui hommikul peakski selguma, et näitsiku käega on sandid lood, siis jääb Chadil üle talle vaid kaasa tunda. "Mida sa seal surnuaias teed? Käid kellegi haual?" suutis kutt üle pika aja ka ühe mõistlikuma küsimuse kuuldavale tuua. Ja kui näitsik arvas, et Chad ei mäleta hommikul tänasest ööst üldse mitte midagi, siis ta küll eksib. Võib-olla on ununenud mõned detailid, aga suuremalt jaolt mäletab ta oma seiklusi peaaegu alati. On see siis pigem positiivne või negatiivne.

"Ahah," noogutas tüdruk. Kui nii siis nii. Ei tea mitmes inimene Chad juba oli, kes teda Ingliks on nimetanud? Tüdrukul kadus juba ammu järg käest ära. Kui linn peagi noorte selja taha jäi ja surnuaed nähtavale ilmus, hingas tüdruk kergendatult välja. Enam ei ole palju jäänud. "Seda ka, aga enamasti käin ma seal enda päevikut kirjutamas. Mõnus vaikne koht," lausus Jill ning vaatas tüübile otsa. Jah, ta oli üks neist tüdrukutest, kellele meeldis päeva lõpus enda tunded ja mõtted kõik kuskile paberile kirja panna. Sai pea kohe palju tühjemaks ja hiljem paberilt neid mõtteid lugedes võisid sa mõnikord asjas hoopis uue nurga leida.

Chad ei arvanudki, et tema on esimene, kes Jilli inglikeseks kutsub. Seda tegi nagunii suurem osa Tree Hilli rahvast. Ingel oli talle nagu teiseks hüüdnimeks saanud, mis oli ainult temale omane. Neidise kergendusohe jäi aga kutile märkamatuks, kuna ta polnud tõesti praegu just parimas vormis taoliste pisiasjade tähele panemiseks. "Ma oleksin pidanud aimama, et sul on päevik," kostis Chad. Ta teadis tegelikult päris mitut tüdrukut, kes pidasid päevikut või blogisid, mida netist lugeda sai. Noormees ise oli muidugi üsna kohutav kirjutaja. Ta sai hädaga paar sõna omavahel riimi ja sellega tema kirjutamisoskused ka piirdusid. "Kui ma magan sinu toas voodil, siis kus sina ise magad?" turgatas mehele pähe uus küsimus. Kui just Jill teda põrandale kupatada ei kavatsenud, kuigi suurt vahet tema jaoks ei olnudki.

"Miks nii? Kas see on siis nii aimatav?" küsis Jill, vaadates Chadile huviga otsa. Tema päevik oli rohkem isiklik ja keegi peale tema seda ei lugenud. Tegelikult oli ta kõik enda päevikud ilusti ära peitnud, et keegi võõras silm neid näha ei saaks. "Ma magan diivanil," lausus tüdruk. Tema on väiksem ja talle on see diivanil magamine täitsa okey. Chad on aga nii pikk, et talle jääks see esiteks lühikeseks ja teiseks ei ole ilmselt välistatud ka mõte, et mees võib täis peaga end sealt alla keerata. Seega Chad voodisse ja Jill diivanile. Peaks hakkama saama küll.

"On küll kusjuures. Sa oled kohe sellist nägu, et pead päevikut," üritas Chad seletada, miks ta seda arvab, kuid ega see seletamine kõige õnnestunumalt välja ei kukkunud. Jill ilmselt ei teadnud, kui hästi noormees mõnikord teiste inimeste nägudest nii mõndagi välja lugeda oskab, aga seda muidugi kainena. "Vau... et sul on kohe nii suur diivaniga tuba?" imestas Chad. Tema toas ei olnud peale voodi, teleka, riiulite, ja veel paari mööblieseme eriti midagi, kuigi ruum iseenesest polnud väike. "Ma mõtlen, et kui sa kavatsed kuhugi elutuppa magama minna ja su vanemad peaksid üles ärkama ja sinu seal magamas leiavad, võib neile see kahtlasena tunduda," seletas kutt, mida ta oma eelmise lausega mõtles, kuigi see loba tundus ehk liiga segane.

Jill jättis selle päeviku asja sinna paika ning keskendus pigem astumisele ja sellele, et noormees ei koperdaks pimedas ja ei kukuks kuskile, sest nüüd, kus nad linnast väljas olid, ei olnud neil ka erilist valgustust. Õnneks on Michelle seda rada nii tihti käinud, et ta saaks ka pimesi hakkama. "Chad, kas sa unustasid, et ma elan vanas mõisas?" esitas tüdruk noormehele küsimuse, mis ei oodanud otseselt vastust, "ma ei lähegi elutuppa. Ka minu toas on diivan olemas," seletas näitsik. Tema toas oli lisaks voodile veel suur garderoob, vannituba, kamina nurk, kuhu kuuluski diivan, diivanilaud ja kaks tugitooli ning muidugi kirjutamisnurk õppimiseks, mis sisaldas lauda ja suuri riiuleid. Seega ruumi oli.

"Ei... noh, midagi mulle nagu meenuks küll, aga ma pole päris kindel, kas suudan seda mõisa ega sisustust vähimalgi määral ette kujutada," vastas Chad ebakindlal toonil. Kusjuures oli ta ise sellest kindlasti rohkem kui ühe korra mööda kõndinud. "Nii kõlab juba paremini. Ma ei mäleta enam, kas ütlesin sulle seda või ei, aga mu eesmärk pole sulle mingeid jamasid kaela tõmmata," lisas kutt. Praegu ehk suhtuski ta tüdrukusse nagu sõpra rohkem kui kunagi varem. Või noh, rohkem kui nende eelmisel kohtumisel, kuna see on alles teine. "Ja sina ajad mu kindlasti üles, eks?" küsis ta veel üle, sest oli kindel, et pärast kohale jõudmist vajub ta sinnasamma kohe pikali ega ärka ilma abita enne keskpäeva.

"Küll sa siis näed, kui me kohale jõuame," lausus Jill, kes mõttes plavetas, et tüüp kuskil midagi pikali ei ajaks või lihtsalt vait püsiks terve tee ukse juurest tema tuppa. Edasi pole nii hull, sest vanal hoonel on siiski paksud seinad. "Ma tean seda," kinnitas tüdruk, "aga ma ei saanud sind ju ometi täis peaga sinna sillale jätta. Jumal teab, mis sul pähe oleks tulnud," sõnas tüdruk hetkel, mil nad surnuaiaväravast sisse läksid. "Jah, siis kui maja tühjem on," lubas tüdruk. Ta peab õige momendi tabama. Muidu jääb ta vahele. Ta peab seda tegema kas hommikul vara enne isa ärkamist või lõuanal kui kõik juba majast välja on läinud.

Kuna Chad käitus ebakaines olekus üsna ettearvamatult, pole kunagi teada, mida ta mingil hetkel võib korda saata. Vähemalt siiani püsis tal küll ilusasti meeles, et tuleks tasa olla ja mitte liialt omaloomingut harrastada. "Mis asi siis? Ma ei teinud seal midagi paha. Kõigest istusin," üritas Chad selgitada, et alla poleks ta sealt mingil juhul hüpanud. Nii loll pole isegi tema. "Aga kui palju veel minna on?" küsis Chad. Tema suunataju polnud loomulikult selle aja jooksul paremaks muutunud. Hea meelega viskaks ta ennast kasvõi siiasamma pikali ja keelduks edasi liikumast, aga mingi osa temast ikkagi teadis, et siis oleks Jill suuremas hädas. Sinna vedelema ta kutti ju jätta ei tahaks, aga süles tassimiseks on Chad või ükskõik milline mees liiga raske. Vastupidises olukorras ei tekiks küll mingit probleemi.

"Jajah, väga tore, et sa ei mõelnud korraga ujuma minna. Aga kes ütleb, et sul see mõte veel öö jooksul ei oleks tulnud," lausus Jill ning jalutas mööda vägagi tuttavat rada läbi surnuaia. "Mõned minutid," vastas tüdruk Chadi küsimusele ning jalutas rahulikult edasi. Neil olid vaid mõned meetrid surnuaeda, siis tibatilluke metsatukk ja siis ongi nad mõisa juures. "Kas keegi hakkab juba ära väsima?" muigas Jill. Kui keegi siin väsima peaks, siis peaks see tema olema, sest endast mitu korda suurema mehe tassimine ei ole sugugi kerge.

"Ma ei usu. Mulle ei meeldi tavaliselt keset ööd sellelt sillalt alla hüpata," ütles Chad. Üldse oli ta varem sealt ainult kaks korda alla hüpanud ja mõlemad korrad olid koos oma eksiga, mistõttu Chad neid hetkel parema meelega mäletada ei tahaks. Kuulnud, et neil on vaid mõned minutid jalutada jäänud, üritas mees isegi sammu kiirendada, aga sellest loomulikult midagi välja ei tulnud, sest ta rippus ikka veel Jilli küljes. Kuigi iseseisvalt kõndides oleks ta arvatavasti juba pärast paari meetrit siruli maas ning keelduks edasi minemast. "Ei, ma pole üldse veel väsinud, aga silmad hakkavad vaikselt kinni vajuma," vastas Chad, taipamata, et tema sõnad põhimõtteliselt sama asja tähendasid.

Jill noogutas asjalikult poisi sõnade peale, mis väitsid, et talle ei meeldi tavaliselt keset ööd sillalt alla hüpata. No väga tore. Tüdruk jälgis samaaegselt nii teed kui ka noormeest. Mõlemaga oli parajalt tegu. See veel puudus, kui ta ise enda jala välja väänaks ja siis ka üliaeglaselt lonkama hakkaks. "Ahah....seega väsinud," turtsatas Michelle ja vaatas naerdes Chadile otsa. Tüüp tuli tõesti kiiremad korras voodisse kupatada. Ja näitsik oli üsna kindel, et kuti silmad vajuvad ka kohe kinni kui ta pea patja puudutab.