I am back!

Trey oli juulikuu viimasel päeval Wilmingtoni läinud ja Sethi kaheks nädalaks täiesti ilma valveta jätnud. Samas, mis valvet ta ikka vajab. Ta on juba üheksateist aastane noormees, kes on enamuse enda elust üksinda ja iseseisvalt elanud. Trey ei olnud lahkudes talle ka mingeid erilisi sõnu peale lugenud. Üks oli see, et ta vaataks Bossi ja Elvise järgi. Ja teine oli, et kui ta tahab, siis võib ta korteris mõne peo korraldada, aga siis koristagu enda järelt see pärast ära ka. Narkootikumide kohta ei öelnd Trey midagi, sest ta lootis, et see peatükk Sethi elus on nüüd läbi. Natuke naiivne võibolla?

Nüüd oli käes kolmeteistkümnes august, mis oli ilus esmaspäevane päev. Kell hakkas vaikselt kuus saama kui Trey korterisse sisse astus. See oli ilusti korras ja ühes tükis, mis pidi olema hea märk. Ka Boss tuli vägagi rõõmsal sammul ukse juurde enda peremeest tervitama, mis tähendas, et Seth ei olnud ka loomi ära unustanud. "Seth!" hõikas Trey üle korteri, eemaldades enda musta nahktagi ning jalanõud ja liikudes ruumis edasi. Ta lasi enda kotil elutuppa diivani kõrvale maha vajuda ning ise liikus ta kööki, kus külmikust veepudeli võttis ja sealt mõned lonksud võttis.

To my lil' bro

Seth oli enamuse juulikuust tööl käinud, kuna ei tahtnud enda pangakontot tühjaks teha, aga raha läks vaja päris paljude asjade jaoks, enamus kulus siiski kanepi peale. Sellise sõltuvusega ei ole nii, et kuule, jäta maha ja ongi kõik. Nope. Seth ei olnud nende nädalate jooksul pidusid korraldanud, talle ei sobinud väga sellised läbustamised suure rahvaga. Mõnus oli istuda enda seltskonnaga ja kanepit teha.

Seth kuulis, kui Trey korterisse jõudis, kuid ei vaevunud kohe alla minema. Kutt oli hommikul suitsetanud, seega praegu polnud vajadust. Plärud silma alt ära pannud, kõndis noormees rahulikult treppidest alla ja leidis Trey köögist. "Hommik," sõnas mees. Ta võis öelda 'hommik' ka keskööl, see oli lihtsalt külge jäänud.

"Pigem õhtu," lausus Trey, vaid kergelt naerdes. Tal oli hea tuju lihtsalt. "Söönud oled juba midagi?" uuris ta vennalt, sest kui ei ole, siis on neil võimalik kas midagi tellida, midagi ise teha või sootuks välja minna. Trey silmitses Sethi ning keeras siis pudelile korgi peale tagasi ja asetas selle külmikusse. "Mis tegid siin siis kaks nädalat?" küsis ta nii muuseas, "ahjaa...august on juba käes - sa ajasid enda kooli asjad ikka joonde?" uuris Trey, toetades end vastu köögikappe.

"Tähenärija," turtsatas Seth. "Olen küll, ma tegin makarone hakklihaga, üle jäi ka, aga see on külmkapis, pead ise soojaks ajama," vastas mees. Ta õppis söögitegemise üsna noorena ära, sest pidi ise hakkama saama. "Ajasin-ajasin. Nagu ma täitsa alguses ütlesin, minu pärast ei ole vaja muretseda," kordas Seth enda kunagisi sõnu. Ta oli kindel, et saab ka tulevikus ise hakkama. "Ja ma ei teinud väga midagi...Käisin tööl," lisas kutt.

"Okey," noogutas Trey lühidalt, eks siis tuleb ise soojaks lasta. Ta avaski venna sõnade järgi külmiku ja leidis sealt peagi poti makaronidega. "Ma ei muretse...ma lihtsalt olen uuriv vanem vend," lausus mees, "seal on vahe sees," lisas ta asetades samal ajal panni pliidile ning otsides välja mõned maitseained ja pannilabida. "Kuidas sul siis tööl läheb? Meeldib ka või teed niisama selleks, et raha saada?" üritas Trey Sethiga mingit tavalist jutuajamist arendada. Valanud pannile natuke
õli, ootas ta kuni pann soojaks läheb.

"Uudishimu tapab," vastas Seth lühidalt. "Eeh...Eks mul oskused on olemas, aga see on suhteliselt igav töö. Mitte mingit põnevust," lausus Seth. Varem ta ärandas autosid ja tegi siis kõige vajalikumad remonditööd ära, värvis ka ja auto läkski müüki. See äri oli tegelikult lausa lollikindel, kuna politseinikud olid ka gängi poolt ära ostetud.

Trey turtsatas ja vangutas enda pead. "Mida sa siis teha tahaksid? Mis oleks sinu jaoks põnev?" tundis mees päriselt huvi. Ja teda ikka huvitas, mida Seth pärast keskkooli edasi tahab teha. Kuigi Sethil ei tundunud tuleviku jaoks eriti plaane olevat. Pannud piisavas koguses makarone pannile, pani ta ülejäänud külmikusse tagasi ja hakkas neid sis praadima. "Oled uusi tutvusi ka veel loonud peale...Faye ja Jilli ja töökaaslaste?" küsis Trey, kuigi see hakkas tõesti juba nagu ülekuulamisena paistma.

"Ma ei tea...Mingi töö, kus adrenaliinilaks oleks igapäevane asi," vastas Seth. Talle tundus automehaaniku töö kohutavalt igav, aga raha sai ja seda üsna normaalselt. "Eei...Mitte eriti," vastas Seth järgmise peale. "Tead, et kõik inimesed pole sotsiaalsed liblikad," lisas noormees. Ta igatses teatud inimesi, kuid ega need siia tema pärast tulnud.

"Hakka kaskadööriks siis. Adrenaliinilaks oleks igapäev kindlustatud," lausus Trey, maitsestades samal ajal makarone ning segades neid aeg-ajalt pannilabidaga. "Sotsiaalsed liblikad? Kust kohast küll sina enda sõnastiku saanud oled?" küsis mees kergelt naerdes. Tema suust küll selliseid sõnu ei kuule. "Igastahes lähen ma septembris Wilmingtoni tagasi ja ma ei tea veel kui kauaks ma sinna jääma pean. Mis tähendab, et sa pead siin oma pead hakkama saama. Tegelikult kui sul huvi ja tahtmist on, siis võid sa ju isegi vahepeal Wilmingtoni tulla. Natuke suurem linn, rohkem tegevust. Sügisest üürin ma sinna nagu nii korteri ka nii et...," pakkus Trey.

"Hakka...Lihtne öelda. Tead, et kõigil ei ole taga sellist toetust?" küsis mees muigega. Talle tundus aeg-ajalt, et Trey oli väga naiivne ja justkui vati sees kasvatatud. "Mul oli äge sõbranna, kelle sõnavara ületab iga inimese oma, teatud asjad jäid külge," kehitas Seth õlgu. "Mis sa seal Wilmingtonis täpsemalt teed?" küsis noormees.

"Ole nüüd...see oli lihtsalt nali ja ma ei suuda uskuda, et me jõuame iga jutuajamisega selleni, et mul on rohkem raha kui keskmisel ameeriklasel," lausus Trey ning keeras panni alt tule kinni. Ta otsis endale taldriku ning valas makaronid pannilt taldrikusse. Natuke ketšupit peale ja korralik õhtusöök oligi valmis. Kõrvale sobis ilusti üks külm õlu. "Huvitav sõbranna sul siis. Ma hakkan seal ühte uut seriaali filmima ja ma olen kindel, et ma mainsin seda sulle juba vähemalt korra kui mitte kaks," sõnas Trey ning jalutas siis koos söögiga diivani juurde, kus sai mõnusalt istuda.

Seth raputas pead, ta ei saanud aru, kuidas temal ja Treyl võisid samad vanemad olla? Oh wait, neil ei olnudki. "Õigus," meenus Sethile. Ta järgnes Treyle ja istus diivani teise otsa. "Mul poleks seal midagi teha, kool on vaja kuidagi lõpetada, et oleks seegi haridus olemas," vastas Seth sinna mineku kohta. Ta soovis 12 klassi lõpetada, kuna see võimalus oli olemas. Edasise kohta ei teadnud mees midagi, ta ei olnud enda tuleviku peale enne Tree Hilli mõelnud. Kõik oli kindel, tegutsed gängiga edasi ja loodad, et oled 30-aastasena veel elusate seas.

"Ma ei mõtlegi, et sa sinna nagu elama peaksid tulema, aga lihtsalt kui mõnel nädalavahetusel Tree Hill üle viskab või midagi," kehitas Trey enda õlgu ning hakkas siis sööma. Tal oli kõht tõsiselt tühi, aga veider oli üksinda süüa. Aga kui Seth tahaks süüa, siis ta võiks ilmselgelt endale midagi võtta.

"Okei," sõnas Seth noogutades. Ta oli kindel, et ei lähe sinna mitte ühelgi nädalavahetusel, ta oli tegelikult üsna elav inimene, aga elu oli ta introvertseks kasvatanud ja seetõttu nautis mees vaikust ja üksindust. "Kuidas siis Raveniga lood on?" uuris mees. Kas Trey ja Raven nüüd said läbi?

"What about her?" küsis Trey, tõstes pudeli enda suule ning võttes sealt paar mõnusat sõõmu. Pudel taas kindlalt laual, tõstis tüüp enda sinised silmad Sethile. "Ma nägin teda viimati sellel Paadi Festivalil. Siis oli kõik normaalne. Teeme ühe asja selgeks. Mina ja Faye ei ole paar ja pole kunagi olnudki. Me oleme koos maganud, aga me oleme sõbrad," lausus mees ning vaatas enda vennale otsa. Ta saab aru küll. Nad olid nagu Friends with Benefits või midagi selle sarnast, kuigi nad ei olnud seda kunagi otseselt kokkuleppinud või midagi.