It's time

Tara teadis, et tal pidid kas 26 või 27 juuli pisikesed tulema. Nüüd oli 2.augusti öö(täpsemalt oli kell 2-3 vahel) ja semud ikka veel kõhus. Naine tundis valusid ja tõusis istukile. Oli olnud üks valehäire 2 nädalat tagasi, kuid nüüd oli Tara kindel, et on aeg. "Nate," sõnas naine ja raputas abikaasat ning pani öökapi juures oleva pisikese tule põlema. "Kuule, me peame nüüd haiglasse minema," üritas Tara rahulik olla, kuigi tegelikult tundus kõik äärmiselt hirmutav.
OT:My hubby

Nathan oli pea iga öö pärast nn tähtaja kukkumist üritanud isegi magades kuulatada iga pisematki krabinat, juhuks kui peaks keset ööd minema hakkama. Ja nüüd see siis juhtuski. Enda nime kuulis mees õige vaikselt, kuid raputus ajas mehe kiirelt ülesse. "Eeee....okey...," Nate hingas sügavalt välja ning üritas samal ajal kõike meelde tuletada, mida nad vahepeal õppinud olid. Ta tõusis kiirelt voodist välja ning aitas naise püsti. Ta ulatas naisele juba ammu valmis pandud lohvaka suvekleidi, mille ta endale kiirelt selga sai tõmmata. Ise pani mees endale kiirelt jalga hallid dressid ja valge pluuse. Võtnud naise ümbert toetavalt kinni, juhatas ta Tara alumisele korrusele. Kogu selle aja lausus Nate naisele toetavaid lauseid, üritades teda rahulikuna hoida.

Tara tõmbas kollase kleidi üle pea ja võttis toolilt ka käekoti, kus oli sees mobiil, rahakott ja muu säärane. Haiglakott istus koridori ukse juures, kus olid sees hügieenitarbed ja riided. Lõpuks jõudsidki Tara ja Nate esimesele korrusele. Naine tundis kohutavat janu ja palus meest:"Ole hea, võta veepudel autosse kaasa." Ise tõukas ta juba ühed lahtised madalad kingad jalga ja võttis kapist ka suure lohvaka eest lahtise halli kampsuni, kuna öösel kippus juba väljas päris külm olema. Tara üritas rahulik olla, aga peopesad tõmbusid higiseks ja tekkis tunne, et ta ei saa sellega hakkama.

Nathan noogutas ja liikus hetkeks kööki, et külmikust kaks veepudelit võtta. Esikus tõmbas ta endale kiirelt tossud jalga ning haaras koti endale üleõla. Ühe pudeli pealt keeras ta korgi maha ning ulatas siis pudeli Tarale. Peagi väljusid nad majast ning Nate aitas naise autosse. Ja siis algas sõit haiglasse, mis ei olnud õnneks kuigi pikk. Aga mehel oli lihtsalt raskusi keskenduda liiklusele, sest ta pidi pidevalt hoopis Tara poole vaatama. Tee peal helistas ta juba nende arstile, kes nendega terve raseduse ajal tegelenud oli. Seega kui nad viimaks haiglasse jõudsid, siis ootas neid juba arst ees. Ta juhatas mehe ja naise sünnitusruumi. Nad olid juba varem kokkuleppinud, et Nathan läheb Taraga kaasa. Arsti sõnul oli veel natuke vaja oodata, ennem kui nad pihta saavad hakata.

Tara võttis pudelist lonksu ja üritas turvavööd enda suure-suure kõhu kinnitada. Väga ei õnnestunud. Naine ei vaevunud sellega enam tegelema, kuna nad olid üsna pea haigla ees. "Nate, sa tuled kaasa, jah?" küsis naine üle. Ta kartis aina rohkem ja valud muudkui suurenesid. Jõudnud ruumi, pandi talle selga üks sinakas-rohekas kittel ja ta pidi voodis istuma. Oli veel aega, kuigi valud olid suured, rääkis arst, et läheb veel nii 10-15 minutit.

Nathan võttis Tara käest kinni ning pigistas seda kergelt. Raske oli pealt vaadata, kuidas naine on valudes samas kui sa tead, et ei saa midagi teha, et need lõppeksid. "Kallis, vaata siia," lausus Nate, asetades enda vaba käe Tara põsele, "hinga rahulikult ja lase end lõdvaks nagu me õppisime. Kõik läheb hästi, ma olen siin samas, ja varsti näeme me enda pisikesi. Ma olen siin," rääkis mees rahulikult, kuid eks ta oli ise ka natuke ärevil. Ruumis viibivad arstid ja õed ja ämmaemand rääkisid kõik oma vahel justkui mingis hiina keeles. Vähemalt Nathani jaoks.

"Ma tahan valuvaigisteid," lausus Tara kindlalt. Juba praegu oli raske olla, mis siis veel sünnitusest rääkida. Ta pigistas Nathani kätt ning pidi istukile tõusma. Talle pandi tilgutid külge ja sinna väidetavalt sai ka valuvaigistit juurde panna. Naine nägi, kuidas arst naeratades Tara poole vaatas ning rääkis, et üsna pea saab alustada.

Kuna mehel ei olnud õrna aimugi, millistes valudes Tara oli, siis noogutas ta naise soovi peale ja peagi hakkasid ka ruumis viibivad inimesed liikuma. Tundus, et kohe hakkab kõik pihta. Muidugi oli mees näinud filmides sünnitusi sadu kordi, aga reaalselt ise kõrval olla oli kohe kindlasti midagi sootuks erinevat. Nate vajutas naise pehmele käele, mis tema käest kinni hoidis, ühe õrna suudluse ja siis andis ämmaemand märku, et sünnitusega pihta hakata.

4 ja pool tundi hiljem sai sünnitus läbi ja kaks pisikest olid elus ja terved. Tüdruk ja poiss, mõlemal juba pisut tumedaid lokkis juukseid peas. Pisikesed kaaluti ära ja pesti kiirelt. Nüüd anti tekkides lapsed Tara kätte ja naine vaatas neid, endal juuksed higist niisked ja väsimusest ning valuvaigistitest uimasus murdmas.

Kui Nathan viimaks neid pisikesi oma silmaga näha sai, oli see lihtsalt ülimalt liigutav hetk. Nad olid elu andnud kahele tervele lapsele, kes üllatavalt isegi ei kisanud nii nagu lapsed tavaliselt filmides pärast sündi. Nad vaatasid uurivalt enda säravate silmadega ringi. Nad olid lihtsalt imelised. Kuigi kaua noored vanemad lapsi hoida ei saanud, sest peagi võeti nad taas ära. Väidetavalt tavaline kontroll ja värk, aga lapsed lubati peagi nende palatisse tuua. Moralesed olid juba varem endale perepalati kinni pannud. Ja see kujutas endast omamoodi lausa pisikest ühetoalist korterit. Tara aidati vaikselt ratastoli ning nad saadeti enda palatisse. Naisele anti ka puhtad riided kaasa. Kuna palatis oli oma isiklik duširuum, siis sai naine end seal pesta. Ja siis ootas teda pehme ja mugav voodi.

"Mis nad siis nimeks saavad?" küsis naine vaikselt, kui palatiuks kinni läks. See oli ka heledates toonides. Tara tahtis minna kiirelt magama, jõud oli täiesti otsas. Käed veel õrnalt isegi värisesid. Silmad vajusid vägisi kinni ja pea kaalus justkui mitu tonni. Ta ei oleks imestanud, kui oleks ratastoolis magama jäänud. Valu ka ei seganud und.

"Ma ei tea, midagi ilusat...aga selle üle võime homme arutleda. Praegu pead sa puhkama," lausus Nathan sõidutades naise ilusti palati keskele ennem kui seisma jäi. "Kas sa tahad pesta ka või otse voodisse?" uuris mees jalutades ratastooli kõrvale ning kükitades natuke madalamale, et Tarale otsa vaadata.

Päike juba paistis ja hommik oli käes. Naisele tähendas see just uinakut. "Ma tahaks näo ära pesta," vastas Tara. Duši alla ta ei jõudnud minna, seda sai homme ka teha. Naine kummardus pisut ette ja suudles meest. "We make beautiful babies," lisas ta naeratusega.

Nathan turtsatas kergelt naise sõnade peale ning naeris, kuid andis naisele siiski ühe korraliku suudluse. Tara oli siiski sünnitusel väga hästi vastu pidanud. Isegi arstid olid üllatunud, et nii väike naine, aga väga tubli. Eriti veel kuna tegu oli tema esimeste lastega. Nate tõusis pärast suudlust püsti ning sõidutas naise vannituppa, et ta enda nägu loputada saaks nagu ta tahtis. "Ma helistan meie vanematele ka?" uuris Nate, sest see tundus loogilise tegevusena.

"Love you," lausus naine väsinud naeratusega. Ta sai kiirelt näo pestud ja jäi Nathanit ootama, sest tõesti ei jõudnud ratastooli tagasi palatisse käte jõul toimetada. "Helista jah," nõustus Tara. "SMS on ka hea, vähemalt mu emale, muidu ta helistab ja tahab kaks tundi rääkida," lisas naine. Ta ei jõudnud praegu pikalt suhelda.