nothing to do

,,Sa ootad juba ülikooli?" küsis Brittany jutujätkuks, kui noored rahulikult jalutasid. Võib-olla võtaks Sayer Jessica ehk ka õhtul bowlingusse? Saaks ka Brit temaga lähemalt tuttavaks ja nii ei arvataks neist imelikke asju.

"Mingil määral küll jah," sõnas Sayer kerge noogutusega, "nagu me juba enne mainisime - uus kogemus." Noored jalutasid pargiväravast välja ning liikusid tänavale. Muusikapood oli suht siin lähedal tänaval, aga enne jäi Sayerile üks väiksem putka silma. Saab lõpuks kohvi.

,,Seda küll," nõustus Brittany. Nüüd saab temagi midagi näksida, aga ta laseb Sayeril enne kohvi ära osta. ,,Aga mis Jessica teeb?" uuris ta uuesti Sayerilt. ,,Tema võiks ju ka õhtul bowlingusse kutsuda."

Sayer ostis endale kohvi ja ühe hotdogi. Esialgu peaks sobima küll, pärast võib bowlingus veel midagi näksmist osta kui vaja. "Ma ei tea ausalt öeldes, ta sai üks päev natuke pahaseks kui ma ütlesin, et ma GPBs mingeid väiksemaid vahetusi teen. Aga see on päris hea idee, et ta meiega kaasa kutsuda," arvas Say ning saatis tüdrukule kiirelt ühe sõnumi, kus seletas, kus see bowling asub ja kas ta viitsib tulla. Muidugi mainis ta ka Brittany ära. Saanud enda ostud kätte, astus ta natuke eemale, et Brittany ka midagi osta saaks.

Brittany ostis omale paar pizzasaiakest ja ühe purgi limonaadi. Sellest peaks esialgu piisama küll. Teinud oma ostud ära, viipas tüdruk Sayerile, et nad edasi läheks. ,,Saatsid sõnumi?" küsis neidis noormehe käest, kui hakkas oma saiakest nosima.

"Mhm," noogutas Sayer ning libistas mobiili tagasi taskusse. Seal ta vähemalt tunneb, kui Jessica talle vastuse saadab või midagi. Loodetavasti tüdruk ikka näeb ka seda sõnumit. Äkki peaks helistama? Say võttis kohvist ühe suurema lonksu ja kõrvetas kohe ilusti enda keele ära, aga mis teha. Ja siis hakkas ta enda hotdogi sööma.

Brittany sõi oma pizzasaia ja avas varsti ka oma limonaadipurgi, kust ta kihisevat jooki peale rüüpas. ,,Mul on tunne, et me peame ruttu sööma," muigas neidis. ,,Vaevalt muusikapoodi söögiga sisse lubatakse tulla."

Jessica istus emaga elutoas ja vaatas DVD pealt filmi, mille ema ostis. Naistekas, mis kuidagi eriti läbinähtav oli. Lisale sellised meeldivad, aga Jessie on seal diivanil ainult sellepärast, et üks peategelastest meenutab kangesti Sayerit. Välimuselt ainult. Iseloomult on Sayer isepäisem ja rahulikum. Filmivaatamist segas piiks, mida tegi tema telefon, kui sellele sõnum tiksus. "Sina kastad kogu majas lilled, kui see on Sayer," muigas Lisa peaga telefoni poole nõjatudes. Jes turtsatas ja avas siis sõnumi. Bowling Westside'i tänavatel. Brittanyga. Brittany who? See dire tütar, kellega Sayl kunagi mingi pikem teema oli või Say endine klassiõde? Või teab Say veel mõnda Brittanynimelist? Okei, tühja sellest, bowlingut pole ammu mänginud. "Kus kastekann on?" küsis Jessica, kui oli sõnumi läbi lugenud. Saanud kannu asukoha teada, võttis Jessie sammud sinnapoole, vastates samal ajal Say sõnumile. -Mul läheb natuke aega, aga ma tulen. Jes.-

"Ilmselt küll, jah," lausus Sayer ning sõi rahulikult enda hotdogi. Ta hakkas just kohvist lonksu võtma, kui mobiil uue sõnumi saabumisest teada andis. Ta luges selle läbi ning saatis vastuseks lihtsa 'Okey'. "Jessica tuleb, aga tal läheb aega," sõnas Rufus ning peagi oli mobiil tagasi taskus.

,,Oh, väga tore," vastas Brittany. Natuke võisid nad ju väljas ka olla...või vähemalt seni, kuni oma saiad ja asjad söödud saavad. ,,Kolmekesi ongi ehk lõbusam bowlingut mängida," tõdes tüdruk ja rüüpas veel oma limonaadi.

"Kindlasti. Mida rohkem inimesi, seda lõbusam," sõnas Sayer kui oli enda suutäie alla neelanud ja kohvi peale rüübanud. Ta tundis end juba jälle inimesena. Vot, mida kohvi kõik teha võib. "Sa ei taha kedagi kutsuda?" uuris Say, vaadates tüdrukule otsa.

,,Arieli ja Samueli kutsuks, aga ma ei tea neist praegu midagi, sõnumi võin ju saata, iseasi, kas tulevad," vastas Brittany ja otsiski oma telefoni välja, et mõlemale Hemingwayle sõnum saata ja nad bowlingusse kutsuda. Ajaks üldse suurema massi rahvast kokku. ,,Sõnumid on saadetud igatahes," ütles neidis ja pani oma telefoni ära.

"Noh, eks me näeme siis, kas nad tulevad või ei," lausus Sayer, kuigi ega ta neist kumbagi ei tundnud. Aga siis ongi võimalus uusi inimesi kohata. Kui suuremast rahvast rääkida, siis iseenesest saaks kindlasti vajadusel ühe suurema kamba kokku küll. Say pani viimase toidu jupi suhu ning puhastas siis käed salvrätikusse ära, visates selle hetk hiljem ühte prügikasti ja siis tegeles ta enda kohviga. Sellega lastakse ikka poodi sisse.

,,Seda küll," ütles Brit ja sõi ka enda viimase tükikese pizzasaia ära. Poes vaatas ta ringi ja nägi ka muusikaajakirju. Ei ole just päris tema rida, aga lehitseda võib küll, kui vaja Sayerit oodata. ,,Kui nad tulevad, oleme viiekesi," ütles Brit.

Sayer astus poodi sisse ning tervitas müüat, liikudes siis kohe riiuli juurde, kus olid kitarrikeeled. Ta seisis seal mõnda aega, tulles siis peagi õigetega leti juurde. Ja leti juurest ostis ta endale veel suure komplekti medikaid, sest Sayeril oli komme neid pidevalt kuskile unustada ja siis hoopis ära kaotada. Ta maksis enda ostude eest ning jäi siis Brittanyt ootama. Ta lõpetas enda kohviga ja viskas topsi prügikasti.