Working on a rainy afternoon...

"Selles ma ei kahtlegi," lausus Stephen samuti naeratusega. Daniela võis ju muidu vaikne olla, aga sõprade seltskonnas ei saanud arugi, et ta nii vaikne oleks. "Vinge. Ei tea, miks ma alles nüüd sellest kuulsin. Oleksin äkki ka siia tööle tulnud," muigas Stephen. Neid pannkooke võiks ta vabalt iga päev süüa, kuni ühel korral lihtsalt tüdimus peale tuleb. "Viimasel augustikuu nädalal," vastas kutt Daniela küsimusele. Tal oli vaja aega, et ennast linnas uuesti sisse seda ning oma asjad korterisse ära paigutada.

"Sest sa ei ole seda minult kunagi küsinud," muigas Daniela, "jaaa, sest sul ei ole tööd vaja," lisas ta juurde, kallutades kergelt enda pead ühele küljele. Dany joob parema meelega jäätisekokteili, sest neid ta lihtsalt armastab ja võiks lõpmatuseni juua. "Okey, ja ära kavatsegi ilma 'head aega' ütlemata ära kaduda," viibutas tüdruk hoiatavalt enda nimetissõrme, näol lõbus naeratus.

"Õige jah. Pole kunagi sellisele ideele tulnud," nõustus Stephen. "Tööd pole mul tõesti siiani maja läinud, sest vanemate käest olen ikka raha saanud. Aga kui ma nüüd varsti omaette elama hakkan, siis võiks mingi töö otsida," lisas ta. Loomulikult ei tule kõne alla sellised kohad, kus laupäevad ja pühapäevad ka tööd teha tuleb, kuna nendel päevadel on kutil midagi muud plaanis. "Ma ei ole nii alatu, et sõnagi lausumata minema tõmbaksin," lausus Stephen kerge muigega. "Isegi kallist ei jäta ma kedagi ilma."

"Edu sulle sellega," muigas tüdruk, sest kui sa pole harjunud tööd tegema, siis võivad esimesed nädalad ikka päris rasked olla. Tahab natuke harjumist. Koolist saad sa vajaduse ja tahtmise korral poppi teha, aga tööl ei tule see kõne allagi. "Awww, kui armas sinust," lausus Daniela, "ma siis nõuan enda kallistust kui sa minema hakkad," muigas Dany.

"Sa arvad, et ma ei saa töö tegemisega hakkama?" küsis Steph muiates. Ta võis ju varem üks hellitatud jõmpsikas olla, kelle iga nõudmise peale vanemate poolt raha lagedale tuuakse, aga enam polnud asjad nii. Kõik inimesed peavad kunagi iseseisvuma. Tahavad nad seda või mitte. Nüüd oli aeg ise toime tulla. "Ma tulen kell kolm öösel sinu ukse taha. Küll siis näha saab, kas sa tahad pigem kallistust või mul nägu täis sõimata, et su üles ajasin," rääkis noormees, pilgutades korraks Danyle silma.

"Ei mitte seda. See on lihtsalt alguses raske, kui ei ole harjunud tööl käima," lausus Daniela õrnalt naeratades. Aga nagu ikka - inimesed on erinevad. Äkki Stephenile meeldib töötamine ja tööinimese elu. "Yeah, about that....ma olen väääga pahur tavaliselt kui mind ülesse aetakse keset ööd," naeris näitsik, "aga kuule sinu kallistusele tuleks ikka järgi, aga ilmselt saaksid sa pärast seda ka natuke sõimata," sõnas Dany.

"Elus on veel palju asju, millega kunagi harjuma peab," lausus Stephen. Kõik ei pruugi inimesele alati meeldida, aga teha tuleb. "Ma ei ole sind kunagi kedagi sõimamas kuulnud," sõnas kutt muigega. "Nii saangi teada, milleks sa tegelikult võimeline oled." Stephen võttis veel viimase lonksu oma jäätisekokteilist ning otsa see saigi. Nüüd jäi üle veel vaid koogid lõpetada, kuigi kõht hakkas juba täis saama.

"Kunagi on ikka esimene kord," lausus Daniela ning naeris kergelt, "ma pean sind vist hoiatama, et mul on siiski ladina temperament, mis lööb mõnikord päris tugevalt välja." Enamasti näitsik seda välja ei näidanud, sest ta sai harva nii pahaseks kellegi peale. Et teda vihaseks ajada on vaja ikka natuke rohkemat kui keset ööd ülesse ajamist.

"Jah, muidugi. Sina oled meil ju Mehhikost pärit. Seal, kus seebikaid tehakse," lausus Stephen muigega. Ei tea, kas latiinod on päriselt ka sellised, nagu nendes kahtlastes telenovelades, mida Stephi ema iga kord vaatab, kui tal vähegi aega on. "Aga räägiksid siis mulle, mis sind tegelikult vihaseks ajab?" tahtis kutt teada. Mõnikord lihtsalt sai uudishimu temast võitu.

"Ha-ha-ha, väga naljaks," lausus Daniela poisi märkuse kohta, mis käis seebikate kohta. Vaevalt k õ i k latiinod nüüd sellised on, aga temperamenti neil kindlasti jagub. Aga nii dramaatiline nende elu nüüd ka ei ole nagu mõnes seebiooperis. "Ja miks ma peaksin seda tegema?" kallutas tüdruk enda pead, "mind on üldiselt päris raske vihaseks ajada," muigas Dany kavalalt.

"Ei, tegelikult polegi naljakas. Need seebiooperid on nagunii ühed parajad liialdused. Et inimestel oleks huvitavam vaadata," ütles Stephen. Kui mõne inimese elu ka oli selline, siis tundis Stephen neile siiralt kaasa. "Ega tegelikult ei peagi. Mind lihtsalt huvitab," vastas noormees. "Muide, sa oled üks rahulikumaid inimesi üldse, keda ma tean," lisas ta väikese muige saatel. Kas võtta seda lauset komplimendi või hoopis solvanguna, oli juba igaühe enda otsustada.

"Küll sa siis näed, kui sul ükskord mind vihale õnnestub ajada," muigas Daniela ning kohendas kergelt enda patsi, mis tema juukseid kinni hoidis. "Ma võtan seda kui komplimenti - Aitäh!" naeratas näitsik Stepheni sõnade peale. Tüdruk oli tõesti üsna rahulik ja vaikne. Ja kui ta oligi vihane, siis seda põhiliselt ainult seesmiselt. Ta ei näidanud seda lihtsalt välja.

"Ma üritaks seda siiski mitte teha. Sa ju võid ohutuna tunduda, aga järsku toimub mingi plahvatus ning sinu päritolule iseloomulik temperamant lööb välja. Vaene mina sel juhul," lausus Stephen muigega. Ega ta tegelikult muidugi enda öeldut sõna-sõnalt ei võtnud, aga Daniela peaks sellest aru saama küll. "Ja mina arvasin kunagi, et naistega pole võimalik sõbrustada. Aga sina lükkad täielikult selle väite ümber," lausus kutt mõtlikul toonil. Ega tavaliste möllutibidega Steph sõbrasuhteid ei omanud.

Daniela turtsatas ja hakkas poisi sõnade peale naerma. Eks selliste vaiksete inimeste puhul ongi see vihaseks saamine tavaliselt plahvatusliku efetktiga, sest nad hoiavad kõike enda sees. Dany on enamasti üks neist inimestest, kellele meeldib inimesi kuulata ja aidata, aga enda muredega ei lähe ta kunagi kellegi juurde, kui just keegi ise ei küsi või peale ei käi. "Ma olen liigutatud, Steph. Mul on au su sõber olla," kummardus näitsik teatraalselt hakates naerma.

"Mida naljakat ma jälle tegin?" küsis Stephen samuti naerma hakates. Temaga oli selline lugu, et kui kedagi naermas kuulis, nakatas see tavaliselt ka teda, kuigi ka Stephenil olid omad mured. Lähedasemad sõbrad enamasti teavad neist, aga on ka asju, millest kutt alati vaikida kavatseb. "Ja minul on au sind jälle naerma ajada. See on mul viimasel ajal hästi välja tulnud," sõnas noormees, kerge muie jälle huulil.