Working on a rainy afternoon...

Daniela istus leti taga, üks käsi lõuga toetamas ja teine hoidmas käes kaarti, millel oli üks imeline California rand. Tüdruku pilk oli klaasistunud ja suunatud ühte kohta, samas kui ta käsi, mis hoidis postkaarti, lasi kaardil iga teatud aja tagant vastu letti vajuda, tuues kuuldavale tuhmi hääle, mis sellesse ruumi ära hajus ennem, kui see kellegile närvidele suutis hakata käima. Tegemist oli üha vihmase lõunaga. Kell lähenes kolmele ning viimased kaks tundi oli väljas valanud nagu oavarrest. Port City Java oli üsna tühi. Ühes nurga lauas istusid kaks noormeest ja ühe suurema laua taga tähistas neljaliikmeline perekond enda tütre sünnipäeva. "Dany! Dany! DANY!" kostus kolm korda aina valjenevalt üle kohviku näitsiku üks mitmetest hüüdnimedest. Sandee võpatas ning lasi postkaardil letile kukkuda. "Sorry," sõnas tüdruk vaikselt, hüpates toolilt püsti ning jalutades enda selja taga oleva akna juurde, kust nende peakokk talle kaks taldrikut ulatas. "Tellimus lauda number neli," lausus kokk ja Dany andis mehele ühe särava naeratuse. Asetanud taldrikud rohelisele kandikule ja lisanud sinna juurde kaks suurt jäätisekokteili, jalutas Daniela leti tagant välja ukse lähedal asuva laua juurde, kus istusid kaks tüdrukut, keda ta tundis koolist. Dany asetas asjad lauale ning soovis tüdrukule 'Head isu!'. Kuid soovitud viisakuse asemel sai ta ainult vastuseks ühe tibiliku 'whatefs'. Sandra keeras klientidele selja ning pööritas enda kauneid tumepruune silmi. Milleks näha vaeva selliste tüütute inimestega? Tüdruk kandis tavalisi teksashortse, valgeid tenniseid ja rohelist t-särki, mille kõhu peal oli Port City Java valge logo ja parema rinna peal näitsiku nimi - Daniela.

OT: Vaba

Aeg liikus halastamatu kiirusega. Praegu oli juba juuli, mis tähendab, et natuke on veel jäänud ning Stephen on Tree Hillist kadunud. Arvatavasti igaveseks. Sügisel viib noormehe tee tagasi New Yorki, sellesse linna, kus ta on veetnud enamuse enda elust. Kuigi Stephen oli Tree Hillis elanud kõigest aastakese või isegi paar kuud vähem, hakkas see väike linn talle isegi meeldima. Lahkuda oli küll kahju, aga valik puudus. Kes jätaks kasutamata võimaluse minna Juilliardi? Igatahes seadis kutt nüüd sammud Port City Javasse, kus ta päris ammu enam käinud pole. Kes teab, kas ta sinna üldse enam satubki. Steph kavatses enne lahkumist kindlasti kõiki Tree Hilli tähtsamaid kohti külastada. Jõudnud kohvikusse, märkas kutt õige pea üht tuttavat nägu. Alles nüüd tuli talle meelde, et Daniela siin töötab. Kõndinud oma endise kooliõe juurde, manas noormees suule lõbusa naeratuse. "Hei, Daniela!" ütles ta. "Polegi sind ammu näinud," lisas kutt. Viimati nägi ta tšikki enne lõpetamist.

Danielal ei ole koolis kunagi palju sõpru olnud ja seega need vähesed, kes tal on, neid hoiab ta kümne küünega. Ka Stephen oli selle aastaga üheks täitsa mõnusaks sõbraks saanud. Ilmselt olid nad kokku juhtunud tänu sellele, et poiss oli koolis uus ja ta ei teadnud kedagi ning Dany oli lihtsalt loner ja seega said nad kiiresti tuttavaks. Sellised inimesed koolis tavaliselt tõmbuvad. Seega kuulnud ühte tuttavat häält sellises tuhmis ja vihmases ilmas, naeratas näitsik kohe laialt ja lõbusalt, paljastades enda valge hambarea. "Hei, Steph," muigas näitsik ja jalutas leti taha. Ta võttis enda postkaardi, mis ennist letile jäi, ning surus selle kotti, mis leti all peidus oli. "Yep, sellepärast sa ilmselt siia jõudsidki või siis oli sul soov saada minu käest endale üks tasuta lõuna?" naeris näitsik ning ulatas noormehele menüü.

"Öeldakse ju, et tasuta lõunaid pole," lausus Stephen muiates. "Ja see, et sina siin töötad tuli muli mulle meelde alles siis, kui uksest sisse astusin," lisas ta. Ega Steph ei plaaninudki eriti midagi süüa osta. Kõigest paar tundi tagasi oli ta kodus juba söönud. Seega oleks ka saiakesest ja kohvist täiesti piisanud, kuid samas polnud tal ka rammusama eine vastu midagi. "Aga oskad äkki midagi head soovitada, mida tellida võiks?" küsis Stephen. Ise oli ta selle koha pealt üsna nõutu, kuna tavaliselt käiski kutt kohvikutes ainult saiakesi söömas, mille kõrvale võttis kas kohvi või kakaod. "Ma pole siin enne praadi söömas käinud. Sinul on sellega vast rohkem kogemusi," arvas noormees. Daniela seltskond oli Stephenile alati meeldinud. Ainult sellest oli kahju, et sügisest saavad nad suhelda ainult elektroonilisel teel või kui Steph juhuslikult mõnel vabal päeval Tree Hilli peaks juhtuma.

"Ega ei ole küll jah," lausus Daniela, "isegi mina ei saa sulle tasuta lõunat anda - mul puudub selleks õigus," muigas näitsik. Mõnikord oli ta mõnele sõbrale niimoodi välja teinud, et lasnud selle enda palgast maha võtta, mis see üks lõuna ikka nii väga teeb. "Tore-tore, suvi käes ja nüüd ei mäleta isegi seda, kus ma töötan," raputas tüdruk enda pead stiilis kuhu-see-küll-kõlbab. Dany silmitses mõnda aega sõpra ja siis menüüd tema käes, oodates noormehe otsust enda tellimuse osas. Kui Steph aga ettepanekuks pani, et tema midagi pakkuda võiks, kummardus näitsik menüü kohale ning mõtles natuke. "Mmm....pannkoogid on siin alati kuum kaup olnud. Ja siis need nagu minipizzad, mis on tegelikult nagu saiakesed on ka päris head. Muidu on kõrvitsapüree supp ka väga hea, aga ma ei tea, kas sa seda just suvel süüa tahad. Ja muidugi meie jäätisekokteilid," seletas tüdruk kiirelt, libistades sõrmega mööda menüüd ülesse ja alla, "ja noh ega ükski hea söögikoht ei saa olla ilma friikartuliteta. Sinna juurde saad ise valida, mida tahad." Dany ajas end taas sirgu ning ootas nüüd sõbra valikut.

"Arvata oligi. Aga ära muretse. Ma pole nii rott, et ei jõuaks endale lõunat osta," lausus Stephen lõbusal toonil ja pilgutas Danielale silma. Vanemad olid viimasel ajal küll rahaga kitsimad kui tavaliselt, aga söögi ja muude eluks vajalike asjade jaoks jätkus piisavalt. Jäi veel ülegi. "Suvi jah. Nii palju muid mõtteid on peas, kuigi see pole vist kuigi hea vabandus," arvas Steph. Eks ta ole mõnikord ikka selline pikkade juhtmetega otu. "Sa ajasid mul just enda jutuga pannkookide istu peale. Seega võtan need. Üks jäätisekokteil ka," ütles kutt enda tellimuse. Seejärel otsis ta taskust rahakoti välja.

"Mis need 'muud mõtted' siis on kui küsida tohib?" uuris tüdruk, "mõtled juba lahkumisest?" Sandee vaatas poisile otsa ning asetas hetkeks enda käe tema õlale. Ilmselt oli asi Samanthas ja võibolla ka teistes sõprades. Daniela naeratas ning võttis letilt märkmiku kuhu kirjutas Stepheni tellimuse, "pannkoogid ja jäätisekokteil, it is," noogutas tüdruk ning keeras end ringi jalutades koka juurde. Ta rebis märkmikust lehe välja ning riputas selle koka akna juure olevale nöörile. Kokteiliga hakkas ta ise tegelema. Pannud masina tööle, jalutas ta kassa juurde ning lasi välja tšeki, mille Stephenile ulatas.

"Ma peaks valetama, kui ütleksin, et lahkumisele üldse ei mõtle, kuigi üritan pigem suve nautida ja võtta veel, mis võtta annab," vastas Stephen Daniela küsimusele. Loomulikult tegi noormehele muret ka see, et tema tüdruk ja enamik sõpru jäävad siia, aga see ei tähendanud, et ta nendega suhtlemise peaks lõpetama. "Mis sa arvad, kas kaugsuhe võib toimida, kui piisavalt pingutada?" tahtis Steph teada, mida Danil selle kohta öelda on. Kui Stephen Danielalt tšeki vastu oli võtnud, ulatas ta tüdrukule ka rahatähe. Seda oli isegi rohkem kui arve näitas. "Ülejäänu võid endale jätta," sõnas kutt.

"Ma ei tea, see oleneb inimestest ja sellest kui palju nad teineteist usaldavad ja armastavad," kehitas Daniela õlgu, tuues Stepheni kokteili ning asetades selle tema ette letile. "Kui ma siia kolisin, siis jäi mul päris palju sõpru Mehhikosse, aga me suhtleme ikka. Seega ma ei ütleks, et see võimatu on. See võtab muidugi palju tööd ja pühendumust, aga kui mõlemad osapooled seda tahavad, siis on see võimalik," jätkas Dany, toetades end kergelt vastu letti ning vaadates poisile otsa, saates talle ühe sõbraliku sooja naeratuse. Võtnud raha vastu, venis näitsiku suu naerule, "thank you, Steph. I just got tip," muigas neidis ning jalutas kassa juurde, et raha sinna ära panna ja enda väike tipi osa taskusse pista. Ja siis oli ta tagasi enda sõbra juures.

"Umbes seda ma arvasingi, et sa ütled," lausus Stephen mõtlikul toonil. "Sinu jaoks oli kõik veelgi raskem, sest pidid koguni teise riiki kolima. Mina aga pabistan siin selle pärast, et saan heal juhul ainult nädalavahetustel Tree Hillis käia, aga sina... Ma ei hakkagi parem pikemalt kommenteerima," rääkis kutt, tundes, et praegu on üks selliseid olukordi, kui ta tõesti suudab end kellegi teise asemel olevana ette kujutada. Pole kindlasti kerge tulla teise riiki ja sealt kohe endale hunnik uusi sõpru leida, kui enne mitte kedagi ei tundnud. "No problem. Natuke tipi ei tee kunagi paha," lausus Steph kerge naeratusega, võttes seejärel enda joogist väikese lonksu. Loodetavasti pole Danielal liiga kiire ning nad saavad veel mõnda aega rahus juttu rääkida.

"Raske on esimestel kuudel, sest sa oled harjunud enda sõpradega kogu aeg rääkima ja nendega asju arutama. Ja peale selle hakkad sa uusi sõpru otsima ja siis võib tulla hetki, kus sa kardad, et sa unustad enda teised sõbrad, aga kui sa nädalavahetustel siin käid, siis sul erilisi probleeme ei peaks olema," lausus Daniela kasi laiutades. Peagi sisenes kohvikusse üks mees, kes istus teisse leti otsa. Tüdruk viipas korraks peaga uue kliendi poole ning jättis Stepheni hetkeks üksinda. Kuna mees tahtis vaid kohvi, siis läks tellimuse täitsmisega ruttu. Jõudnud tagasi Stepheni juurde, asetas ta tema ette ka taldriku pannkookidega. "Bon apetit, mi amigo," muigas Dany.

"Tõsi ta on," nõustus Stephen. "Ma peaks vähem hädaldama ja rohkem positiivselt mõtlema." New York on ju talle tuttav koht. Nüüd saab jälle vanu sõpru näha ja koolist ehk mõne uuegi leida. Igav seal vaevalt hakkab ning saab pärast aastakest Tree Hillis jälle tunda, mis tähendab elu suurlinnas. Kui Daniela vahepeal ära käis, heitis Steph pilgu ruumile, kuhu oli isegi mõni inimene juurde tekkinud. Ikkagi leidus neid, kes vihmase ilmaga ennast kodust välja vedasid. "Tänan. Lõhnab igatahes hästi," lausus kutt. Jäägu siis tänane päev maiustamiseks. "Aga kui kaua sa muidu veel tööl oled?" uuris Steph.

"Jah, see on väga hea idee," noogutas Daniela. Positiivne mõtlemine töötab alati. Ei tasu juba ette mõelda, et see pikamaa värk ei tööta. Küll töötab. "Nagu alati," sõnas tüdruk. Millal üldse Port City Javas, midagi halvasti lõhnaks. See peakokk oli siiski tasemel. Kuulnud Stepheni küsimust, viis tüdruk enda pruunid silmad kellale. "Emmm.....no on ikka veel mõned tunnid," sõnas tüdruk, "kell neli saan lahti," lausus Dany.

"Kui sind ei oleks, siis ma tõesti ei tea, kellega sellest rääkida," tunnistas Stephen. "Kutid ütleks ilmselt, et ma vingun nagu mingi eit ja Samanthaga ma seda teemat parema meelega rohkem ei arutaks," jätkas ta enda mõtet, andes samas ka mõista, kui oluline on tema jaoks Daniela sõprus. "Sina sööd siin tihti? Noh, töötajatele peaksid ju allahindlused olema või midagi?" uuris Stephen, võttes siis taldrikult ühe koogi, kusjuures paljaste näppudega. Viisakusest polnud see tüüp kunagi eriti hoolinud, vaid kippus käituma, nagu viibiks kodus. Arvastavasti tuleb tal hiljem Dany käest salvrätti või midagi küsida, kui too ei taha näha, kuidas Steph oma rasvaseid näppe lakub. "Nii kaua ma siin istuda ei saa," lausus Stephen mõtlikul toonil. "Aga me võime niisama rääkida, kuni siia veel liiga palju rahvast pole tekkinud." Muidu oli ta mõelnud kuskile jalutama minna, nii tunnikeseks või natuke kauemaks.

"Sa tead, et ma olen alati enda sõprade jaoks olema," naeratas Daniela ning tõmbas endale ühe tooli leti äärde lähemale, võttes sellel istet. Nagu nii hetkel eriti kliente ei olnud. "Meil on kohe nii lahe töökoht siin, et me saame siin töö ajal ühe tasuta söögikorra," liigutas näitsik enda kulme ülesse ja alla. Aga see ei tähenda, et Sandee seda alati kasutaks, sest nende vahetused ei ole nii hirmus pikad, et tal vahepeal kõht tühjaks läheks või midagi. "Minugi poolest," noogutas Dany kohe, sest siis läheb tal endal ka töö kiiremini. "Millal sa üldse ära lähed? Juba augustis või alles sptembri alguses?" uuris tüdruk, sest erinevatel ülikoolides oli see erinev.