Helping out.

Noortekeskus oli lõpuks ometi enda välisilme kätte saanud ja seega otsiti abi, et keegi teeks korda hoonet ümbritseva aia. Hoone ette jääva muruplati tegi Jill juba eelmine päev korda, kuid täna istutas ja kaevas ta jooniste järgi puid ja lilli tagahoovi, kuhu pidi tulema noortele mõnus istumiskoht. Tema punane sall, kott ja baleriinad olid murupeal hunnikus, samas kui tüdruk ise parasjagu kauneid kollaseid lilli maha istutas, jälgides samas rangelt jooni, sest lillepeenrad pidi endas hiljem mustrit näitama. Lisaks lilledele ootasid istutamist ka mõned roosipõõsad, mis näitsiku ema nende oma mõisa roosiaiast võtnud oli. Nii et tegemist tüdrukul oli. Päike oli ka veel kõrgel, sest kell võis olla kuskil poole ühe aegu.

Outfit

Enda viimase kokkukeeratud jama pärast pidi Jack kolm kuud tegema kohaliku kiriku jaoks ÜKT. Eelmine kuu aitas ta neil parandada katust, paar nädalat tagasi istutas kiriku ette paar uut põõsast, ülepäeviti käis seal põrandaid ja aknaid pesemas. Täna suunati ta aga appi kirikuisa tütrele, kes tegeles rajatava noortekeskuse aiakujundamisega. Seega Rathbone kui noor ja tugev inimene, pandi tegema muidugi seda raskemat tööd. Jõudnud sinna juba varakult kohale, pisteti talle labidas kätte, näidati koht ette ning pandi kaevama.
Kuna hommik oli seekord jahedam, oli Jack endale visanud selga lisaks maikale ka triiksärgi, mis oli paar tundi hiljem leidnud enda koha murul. Umbes lõunaks oli vabanenud noormees ka enda maikast. Seega kell üks kaevas ta järjest auke erinevatele põõsastele, puudele ja millele veel palja ülakehaga. Kõigest mõni meeter eemal oli ka kirikuisa tütar, keda Jack teadis vaid nimepidi, kuid noormehe pilk polnud jõudnud veel talle rännata. Lõpetanud viimaks suurema augu kaevamisega, lõi Ross labida selle kõrvale mulda ning võttis enda mahavisatud särgi all oleva pudeli, milles oli värske külm kohalik kraanivesi.

Jill oli täiesti enda maailmas, kui ta taimedega tegeles. See oli loll asi, aga mõtetes ta isegi mõnikord ajas nendega juttu ja utsitas neid kasvama. Aitas end lõbustatuna hoida ja lõbusana läks aeg ikka kiiremini. Mitte et tal selle aiakujundamise vastu midagi oleks, aga hirmus palav oli. Ja parema meelega istuks ta kuskil varjus või ujuks kuskil. "Said valmis?" küsis tüdruk, kui kuulis et labidas maasse löödi. Aeglaselt keeras Jill enda pea noormehe suunas ning lükkas juuksed eest ära. Need tahtis alalõpmata ette jääda, aga tüdruk oli patsikummi maha unustanud ja kotist ta ka ühtegi ei leidnud. Näinud võõrast tüüpi palja ülakehaga, neelatas tüdruk kergelt ning keeras pea eemale. Gosh, he was hot. Okey, ta ei tohiks selliseid mõtteid mõelda. "Khm," köhatas Jill, "kas sa ei võiks endale midagi selga panna?" küsis neidis püsti tõustes nind enda teksade põlvi kloppides. "Igastahes mine too maja eest väetiseks natuke sõnnikut ja pane see aukudesse, aga mitte liiga suurte tükkidena ja mitte liiga palju," seletas näitsik, jäädes poissi vaatama.Raske oli mitte vaadata.

Kuulnud endale suunatud küsimust, võttis Jack pudeli suult ning noogutas kergelt. Ta isegi ei vaevunud enda suud lahti tegema, et öelda välja see üks lühikene jaatavat vastust kinnitav sõna. Saab ka ilma hakkama. Milleks raisata asjatult kopsumahtu ja energiat. Pudelile korgi peale keeranud, viskas Jack selle näitsikule, kelle näost oli kerge välja lugeda, et tal oli palav. Seega üks korralik pudeli täis külma vett kulub marjaks ära. Tüdruku küsimuse peale hakkas ta vaid kergelt naerma, haarates maast särgi asemel hoopis kindad. Ennast kuulekalt käru taha seadnud, võttis ta sellega suuna maja ette. Kuigi neidise targutamine ajas ta veelgi rohkem naerma, ei lausunud Jack endiselt ühtegi sõna. Kuna tema ema oli samasugune ja isegi hullem aiagurmaan, siis teab noormees peaaegu kõik aianduse kohta, sest tema pidi alati talle abiks olema kui perekonna noorim visa abipakkuja.
Laadinud kärule piisavalt suure koguse sõnnikut, lükkas Jack selle tagasi aukude juurde. Jätnud selle võimalikult lähedale tulevaste puude kodudele järgmiseks 100 aastaks, haaras ta maast labida ning hakkas seda aukude vahel ära jaotama.

Jill võpatas päris korralikult, kui tüüp korraga talle enda veepudeli viskas. Ta oli end täiesti ära unustanud ja selle tunnistamine pani näitsiku põsed õhetama. "Eem....aitäh vee eest," lausus tüdruk ning keeras pudelilt korgi maha. Poiss ei olnud valesti arvanud, talle tõesti kulus natuke külma vett ära. Kellele ei kuluks sellise kuuma ilmaga? Jill saatis noormeest silmadega kuni too maja ette kadus ning hingas siis sügavalt välja, tõmmates käega läbi juuste. Kui noormees tagasi jõudis, jalutas näitsik aukude juurde, mida noormees ennem kaevanud oli ning hakkas siis sinna ükshaaval roosipõõsaid istutama. "Sooo, mis su nimi on?" küsis Jill alustuseks. Nad olid juba tükk aega kahekesi tagahoovis olnud, aga peale käskude jagamise ei olnud tüdruk temaga midagi rääkinud.

Käru koos alles jäänud väetisega eemale lükanud, hakkas Jack vaikselt suuremaid puid, mida näitsik poleks suutnud üksinda auku vedade, enda õigele kohale seadma, lükates neile mulda peale ja talludes selle kindlalt nende tüvede ümber. Tüdruku küsimust kuulnud, lõpetas Jack hetkeks enda tegevuse, pöörates enda sügavpruunid silmad näitsikule. "Sõbrad ja tuttavad kutsuvad mind Rathbone'ks," sõnas ta, pöördudes järgmise augu ja puu juurde, mis oli viimane. Seega peale selle istutamist läks noormees tüdrukule appi.

"Rathbone? For real?" küsis Jill, kergitades enda kulme, näol lõbus naeratus. Miks peaks keegi tahtma, et sõbrad teda sellise nimega kutsuksid? Istutanud põõsa korralikult maha, liikus tüdruk järgmise põõsa juurde. "Kas seal on mingi jutt ka selle nime taga?" uuris Jill puhtast uudishimust ja ka selleks, et natuke juttu arendada. Seda ta teadis, et poiss on tal abis ainult sellepärast, et tal oli politseiga probleeme. Ta pidi ju pärast kirja panema ja allkirja andma selle kohta, et Rathbone ikka käis kohal ja tegi tööd.

"See on pikk ... väga pikk jutt," lausus Jack vaikselt. Kükitanud teisele poole põõsast, aitas ta selle ümber mulda ajada. "Aga sa võid mind kutsuda ka Jack'iks," lisas ta, tõstes enda pruunid silmad hetkeks näitsikule. Tema nimi oli vist Jill, kui ta ei eksi. Rathbone teadis küll peaaegu igat hingelist siin linnas, aga tahtmatult, kui sul on nii palju tuttavaid, hakkavad nimed sassi minema ja isegi ununema või ümber-/ kokkukombineeruma. Mikey'st saab Mike, Chuck'ist Luke jne. Võimalusi on palju. Nagu nii kui Jill kirjutab alla Jacki registrisse, näeb ta tüübi täisnime.

Poisi hääletoon ütles, et ta ei soovi seda väga pikka juttu praegu rääkima hakata ja seega ei hakanud tüdruk talle ka peale käima. "Jack, it is then," noogutas tüdruk, "Rathbone on minu jaoks liiga......veider?" pakkus tüdruk õlgu kehitades ja noormehele otsa vaadates. Ah, et ilusad pruunid silmad. Kena. "Mis sa siis tegid, et siia täna välja jõudsid, kui küsida tohib?" uuris Jill. Ta teab, et poiss oli siin politsei kaudu, aga mille eest, seda ta ei tea.

Jack turtsatas kergelt Jilli sõnade peale, et noormehe hüüdnimi on tema jaoks liiga veider. Ega tüüp ise kortsutas ka algul selle peale kulme, aga ajajooksul harjus ta sellega ära ja võttis koguni omaks. "Sa pole ainukene ... see vajab lihtsalt aega, et harjuda ning teadmisi, et hüüdnimi isikuga kokku viia," sõnas Jack vaikselt. Tema pruunid silmad jälgisid mõnda aega veel Jilli rohelisi silmi, pöördudes tagasi põõsale. Kui tüdruk küsis korraga tema karistuse kohta, turtsatas Jack vaikselt, hakates koguni naerma. "Ma arvasin, et nad juba pidasid sulle pika loengu mu kuriteoregistri kohta," maigutas mees suud. Viinud enda silmad põõsalt uuesti plikale, lisas ta: "Ma aitasin sõpra, päästes tema naha sõna otseses mõttes baarikakluses ning küllap läksin ma natukene liiale ja peksin mingi tüübi teadvusetuks ning tema kolm sõpra." Sõpru on Jack alati hoidnud, seega on see koguni mõistetav.

"Jah, seda küll," lausus Jill ning kohendas põõsast veel natuke ennem kui järgmise juurde liikus. "Ei, nad ei teinud seda," sõnas tüdruk kindlalt, vaadates noormehele otsa. Miks nad oleksid pidanudki? Ta lihtsalt pidi Jackile käske andma ja muud ei midagi. Kuulnud aga nooruki juttu, kergitas ta enda kulme, "vedas su sõbral siis, et tal selline sõber on. Ei vedanud nendel tüüpidel, et nad su sõbraga kaklema sattusid," lausus Jill üsna tühjal häälel, hoides pilku roosi ilusatel valgetel õitel, mis lõhnasid imeliselt.

"Kui ma midagi olen õppinud, siis seda, et neid inimesi, kes on sulle olulised ja suudavad sind ühest teeservast teise veenda tulema, tuleb hoida ja nende jaoks teha kõik, et nad jääksid sinu kõrvale alles. Loomulikult ikka vabast tahtest. Seega ütle mulle, sina kui jumala lapseke, kas see on patt, mille eest minnakse põrgusse?" tundis Jack huvi. Ligimese külge ei tohi kunagi kätt tõsta, seda õpetati juba talle algkoolis, aga kui vaja on päästa enda hea sõber, siis ei tohi ju teda hätta jätta. Tõusnud püsti, kõndis Rathbone järgmise põõsaga järgmise augu juurde, istutades selle korralikult mulda.

"Kas sa tead, et Piiblis ei mainita mitte kordagi Põrgut," lausus Jill selle asemel, et noormehe küsimusele vastata. "Sa läksid enda sõbrale appi. Ma saan sellest aru," kehitas näitsik õlgu, "kes olen mina, et öelda, mis oleks õigem olnud," sõnas Jill ning tõusis püsti jalutades poisist mööda järgmise augu juurde. "Sa istutasid selle päris hästi. Oled varem ka seda teinud?" uuris tüdruk, tuues sisse uue jututeema.

"Kuulnud nagu olen küll," kehitas Jack kergelt õlgu, mõeldes samas, mis see küll siia puutub. Tõusnud püsti, tõmbas noormees käega üle näo, libistades endale selga maas olnud maika. Ei maksa nüüd nii palju ka sellise tüdruku süütuid silmi rikkuda sellise vaatepildiga. "Mu emal oli suur aed. Ta oli päris hull selle järgi ning mina kui perekonna vanim poeg, kes oli pidevalt kodus, selle asemel, et naabruskonna poistega käia pidevalt poeparklas tüdrukuid lantimas, aitasin ma teda. Ilmselt tegin ma seda liiga palju ja liiga pikka aega," turtsatas Rathbone kergelt.

"Tore, siis sa tead, et sa ei saa patu eest põrgusse minna. Sa küsisid, kas see on patt, mille eest Põrgusse minna. Ma ütlen, et Põrgut ei ole olemas," kehitas Jill enda õlgu, jälgides hetkeks noormeest, kui too endale särgi selga tagasi libistas, ning liikus edasi uue põõsa juurde. "Aga sulle meeldis see?" uuris Jill, "ma mõtlen, et kas sulle meeldivad taimed ja see aias töötamine ja värk?" vaatas näitsik poisile küsivalt otsa.