Date night

Zoe ei hakanud mehele vastu vaidlema ja lasi seega tal endale pintsaku õlgadele panna. Ei tea, kas see nüüd sooja just andis juurde, aga mõnus oli küll. Naine jalutas mehe kõrval, lastes silmadel igal pool ringi liikuda, kuni nad järve juurde jõudsid ja see vaatepilt pani Zoe hetkeks õhkuahmima. Talle on alati meeldinud see, kui veepeal põlevad küünlad. Kohe meenus talle väga ammusest ajast üks kontsert, kus terve järv oli küünlaid täis ja kõige selle juurde käis mõnus jazzilik muusika. See mälestus ja kogu see hetk tõi naise huulile sooja naeratuse. Korraga ei olnudki enam väljas nii külm ja tibutav vihm tundus hoopis nahka paitavat. "See on nii ilus," sosistas naine vaikselt, kuid siis koondus tema tähelepan Wade'ile, kes midagi ütlema hakkas, kuid siis peatus. "Jah?" naeratas naine julgustavalt.

Eks mälestuse turgutamine oligi rohkem Wade'i peas mõlkunud, jazzfest oli üks ägedaimaid üritusi, kus nad kahekesi käisid. Tollest üritusest oli vaikselt saamas traditsioon. "Ma arvasingi, et see meeldiks sulle," lausus mees naeratusega. Ta mudis kergelt enda käsi, kuna närveeris meeletult. Kõik valetavad, kui ütlevad, et see hetk on väga lihtne ja loomulik. See on väga raske!!! Mees laskus ühele põlvele ja ei mõelnud üldse sellele, et maapind all on märg ja mudane. Who cares. "Zoe, midagi on mu pintsaku taskus, aga ma närveerisin liiga palju ja unustasin selle enne sulle andmist välja võtta. Igatahes," lausus mees ja võttis naise käest kinni. "Zoe, sa oled nii tore, nii sõbralik, täiesti ingel. Ma jumaldan sind igal võimalikul moel ja tahangi nüüd teada, kas sa tuled mulle naiseks?" küsis mees, ise tundes, et kui vastus on ei, kõnnib ta lihtsalt riietega vette ja ujub natuke.

Zoe aimas, et sellel õhtul juhtub veel midagi erilist, aga ta ei olnud elu sees oodanud seda, et mees teda endale naiseks hakkab paluma. Muidugi ta armastas Wade'i rohkem kui ta kunagi kedagi teist armastanud on, aga nende lihtne elu on talle alati meeldinud. Neid ei seo mitte miski kui ainult nende armastus ja see ona naisele alati meelt mööda olnud. Kuulnud Wade'i sõnu, liikus naise üks käsi aeglaselt pintsaku taskusse, samas kui tema pruunid silmad olid kinnitunud mehele ja suul oli kergelt lõbus naeratus selle üle, et mees sellise asja ära oli unustanud. Tundnud enda sõrmede all sametist karpi, tõstis naine selle taskust välja. Libistanud enda käe mehe peost välja, avas ta karbi ja hakkas siis õhku ahmima. "Wadeee!" hüüatas naine, "mulle oleks piisanud ühest plastikust nätsukommi sõrmusest ka," lausus ta naeratades. Võtnud mehe käest kinni, tõmbas ta tüübi püsti. Kaua ta ikka seal mudas põlvitab. Ja siis Zoe lihtsalt kallistas meest. Temast taas eemaldunud, jäi ta talle otsa vaatama, hammustades tüdrukulikult alahuulde, ulatades karbi tagasi mehele, et too talle sõrmuse sõrme paneks. "Oh, sa ootad ju vastust," naeris naine õrnalt, "muidugi ma tulen sulle naiseks - jah-jah-jah." Kuidas ta olekski saanud teisiti vastata, kui Wade põlvitas tema ees mudas? Nüüd võis märgata Zoe silmanurgas väikeseid sätendavaid pisaraid, mis mööda tema põske alla hakkasid voolama. Loomulikult üritas naine neid ära pühkida, aga see oli asjatu vaev.

Nojah, sellise närveerimisega oli hea, et ta üldse ise end kuhugi ei unustanud. Viimased päevad enne tänast õhtut oli mees tööl tõeline sasipundar olnud. Unustas arved saata, hakkas ust sulgema samal ajal, kui üks mees veel töötas, unustas telefoni hargilt maha...Sasipundar. Kui Zoe mehe püsti tõmbas, embas Wade naist tugevalt, ta tahtis Zoe't lihtsalt kallistada ja hoida maailma lõpuni. Tundub küll lääge, aga just sellised emotsioonid meest valdasid. Wade hakkas õnnelikult naerma, kui Zoe neid jah-sõnasid hakkas pilduma. Mees võttis pisut värisevate kätega sõrmuse karbist ja libistas selle naise sõrme. Seejärel pühkis ta pisaraid, mida tuli muudkui juurde. "Ma armastan sind," lausus mees kolm sõna, mis võtsid kõik ilusti kokku.

OT:http://images02.olx.com/ui/2/35/54/26873154_1.jpg

Lõpuks hakkas Zoe juba naerma ja nutma korraga, sest ilmselt lõid tal kõik emotsioonid lihtsalt sees kokku. Üldse lõi tema sisikond täielikku pillerkaart nagu siis, kui Wade teda esimest korda suudles. Jah, midagi sellist valdas teda ainult et kordades hullemini. "Ma armastan sind ka, Wade Beyers," lausus Zoe, asetades enda käed mehe põskedele ja siis suudles ta meest õrnalt ja tundeliselt. Selle lõpetanud, toetas naine enda otsmiku vastu mehe oma. "Ma olen kindel, et ma olen hetkel kõige õnnelikum naine terves Tree Hillis," lausus Zoe õrnalt naerdes. See kõik oli naisele ikka paras üllatus olnud.

"Ja mina olen kõige õnnelikum mees terves maailmas," lausus mees naeratusega. "Lähme nüüd sisse, ma ei taha, et sa end külmetaksid," lausus mees ja suudles naist õrnalt. Ta armastas naist kõige südamega ja oli kindel, et Zoe on see õige, keda ta ei lase niisama lihtsalt minema. Abielu oli täpselt sobiv liit, mis oleks nende armastust veelgi kinnitanud.

Zoe noogutas ja pühkis enda pisarad ära, mis lõpuks olid lõpetanud selle võidujooksu tema põskedel. Nüüd, hoidis naine enda kätt ümber mehe ja toetus rohkem temale, kui nad maja poole liikusid. Tegelikult Zoe ei saanudki aru, et tal külm oli, allles siis, kui nad tuppa astusid ja ta seal valitsevat sooja tajus, mõistis ta kui jahe välja oli. Eemaldanud nii Wade'i jaki kui ka enda jaki, jalutas naine majas edasi, hoides enda sõrmusega kätt enda ees väljasirutatuna ja imetledes seda vaadet.

"Ja nüüd on aeg magustoidu käes," lausus mees naeratusega. Ta käis kiirelt köögis ja tõi sealt valge vaagna maasikatega šokolaadis. "Tahad seda äkki üleval süüa, kus on soojem?" uuris mees. Teisel korrusel oli magamistuba, mis oli mõnusalt soojaks köetud. Wade kartis, et äkki tuleb vihmane ilm ja otsustas magamistoa ära kütta, ülejäänud toad olid suhteliselt soojad.

"Mmmmmm," tõi naine kuuldavale heakskiitva hääle, kui Wade tõi välja vaagna maasikatega šokolaadis. Zoe ei pidanud neid isegi maitsma, et teada kui head need on. Lihtsalt täiuslik. "Mhm, me võime ülesse minna," noogutas naine õrnalt ja jalutas trepi juurde, kust loogiliselt võttes pidi ülesse saama. Ja nagu näha, siis Zoe ei eksinud. Peagi seisis ta avaras magamistoas. Jalutanud akna juurde, silmitses ta sealt avanevat vaadet. Isegi järve koos küünaldega oli natuke näha. Zoe naeratas endamisi ning keeras end ringi. Kuna kuskile mujale ei olnud võimalik istuda, siis viskas naine end kõhuli risti üle voodi ning tõstis enda küünarnukkidele, kõverdades peagi ka jalad. Nii oli täitsa mugav. "Kaua sa seda asja juba plaanisid? Kas siis kui sa mulle ammu ammu seda kohtingut lubasid, kas sa siis juba teadsid, et sa mulle ettepaneku teed?" uuris Zoe.

Mees järgnes naisele ja lükkas magamistoas jalanõud jalast. Järgmisel lõunal pidi tegelikult koristamisteenus tulema, seega polnud probleemi. Mees pani vaagna voodi peale ja istus ise ka voodile. "Ma olin paar kuud ideed peas...Kasvatanud. Siis võtsin julguse kokku ja tellisin sõrmuse ära, seal sees on väike graveering," lausus Wade naeratusega. Graveeringul olid mehe ja naise eesnimed ja nende vahel oli süda.

See oli nii armas, et mees kartis või närveeris seda ettepanekut teha ja see tõi Zoe'le sellise 'awww' ilme näole. Kuulnud, et sõrmusel on ka graveering, libistas ta selle hetkeks enda sõrmest välja. Ta silmitses graveeringut ning keerutas sõrmust enda sõrmede vahel mõnda aega ennem, kui selle taas sõrme libistas. "Mulle meeldib see sõrmus, kuigi nagu ma juba ütlesin...sa oleks võinud ka midagi odavamat otsida," lausus Zoe, sest tal on tunne, et see kivi sellel sõrmusel maksab ikka kena summa raha.

"Kust sa tead, kui palju see maksis?" küsis kutt muigega. "Pealegi, mul pole ühestki sendist kahju, kui see kulub sinu peale...Või siis heategevuseks," mõtles mees. "Aga mulle meeldib, et sulle meeldib," lisas Wade ja söötis ühe maasika naisele sisse. Maasikatel oli 3 šokolaadikihti. Must, valge ja pruun. See ei saanud mitte mingil moel halvasti maitsta.

"Mu naiselik vaist ütleb seda," lausus naine muiates. Kuulnud Wade sõnu, sirutas ta enda käe meheni ning sasis kergelt tema juukseid, jäädes talle pärast seda otsa vaatama. Ja siis sai ta juba maitsta ühte nendest imelistest maasikatest. Nämma. See oli isegi parem, kui ta mäletas. Ja nüüd oli Wade'i kord endale üks hea maasikas saada. Valinud välja ühe suurema ja ilusama, söötis Zoe selle mehele. "Kas keegi teadis ka su kavatsusest? Selles suhtes, et kas ma peaksin varsti valmis olema mingeid õnnitlusi saama ja neile vastama?" kergitas naine enda kulme, jäädes mehele otsa vaatama.

"Nojah, eks nad tunnevad ikka kallid asjad ära," naeris mees. Selline aasimine oli lõbus, kui mõlemad pooled oskasid seda hästi. Võtnud vastu ühe marja naise sõrmede vahel, suudles Wade Zoe huuli õrnalt ja kiirustamata. "Noh...Tegelikult nagu...Peaaegu terve töökoda teab," pomises mees. Nad lihtsalt said teada, üks tabas asja ära ja jutt läks liikvele, kuid lubasid seda Zoe eest saladuses hoida.

"Muidugi," lausus naine, hakkamata seda ümber lükkama. Eks naistele meeldisid ikka kõik ilusad asjad. Aga veel parem oli, kui sellel ilusal asjal oli ka mõnus väärtus. Ainult et Zoe ei kuulunud kohe kindlasti nende alla. Ainuke koht, kus ta võis tõesti palju raisata olid kingad. Naine vastas mehe suudlusele sama õrnalt. Kuulnud sõnu 'terve töökoda' läksid naise silmad kohe mitu korda suuremaks. "Sa ütlesid seda tervele enda töökojale?!" oli naine hämmingus. Tegelikult ta isegi ei teadnud miks. Loogiline, et kõik seal olid mehe sõbrad. "Ma siis hoian sealt mõnda aega eemale," lausus naine muiates ja võttis endale uue maasika. Zoe lootis, et tal on ikka natuke aega, et harjuda mõttega, et ta on kihlatud, aga nüüd tuleb hoopis hakata õnnitlusi vastu võtma, sest sellises väikeses kohas nagu Tree Hill liiguvad jutud kiiresti.