|
Post by Robert L. Harting on Jul 21, 2012 21:09:55 GMT 2
Robert noogutas vaid kergelt, vaadates Vanessa tumedadesse silmadesse, kus ta nägi hästi enda peegeldust. Naine võis tõesti uskuda, et Scott on muutunud, aga psühholoog teadis, et inimesed ei muutu. Nad võivad küll teha näo ja isegi paar tegu, et ka teisi veenda, et on muutunud, aga inimene ei muutu kunagi. Nad jäävad elulõpuni selliseks, nagu nad on täna, olid eile ja on homme. Vaikselt embas Robert Vanessat vastu.
|
|
|
Post by Deleted on Jul 21, 2012 21:28:06 GMT 2
Ju siis oli Vanessa endiselt see naiivne keskkooli plika, kes ei teinud vahet heal ja halval, õigel ja valel. Ta teadis, mida ta tunneb Scoti vastu ja ta võis ainult loota, et sellest piisab. Isegi kui Robert ei uskunud, et inimesed muutuda võivad, siis Nessa seevastu oli selles kindel, et kui inimesed tahavad, võivad nad muutuda kelleks iganes. "Ma mõtlesin, et äkki sa viitsid mõnipäev midagi koos teha," pakkus Nessa, kui ta enda käed mehe ümbert ära võttis ja sammukese tagasi astus.
|
|