Bringing the news

Kell Vanessa mustas Volvos näitas viit minutit kümme läbi kui auto Roberti maja ees peatus. Tegelikult oli naine teel koosolekule, aga see lükati edasi ja seega oli tal nüüd kaks tundi vaba aega linnas. Üks päev oli möödas sellest, kui Scott naisele selle suure küsimuse esitas, saades sellele vastuseks 'jah'. Ness oli terve eilse päeva harjunud mõttega, et ta hakkab nüüd tõesti Scotiga abielluma ja peab hakkama pulmi planeerima, kuigi nad ei olnud veel kuupäevastki rääkinud. Kõik oli veel päris värske. Vanessa ei ole jõudnud veel kellegile sellest rääkidagi, kuid nüüd oli ta siin, et tuua uudiseid Robertile, kes on kohe esimene inimene naise tutvusringkonnas, kes sellest kuuleb. Ta ei tahtnud, et psühholoog seda kuskilt loeks või sootuks kolmanda inimese käest kuuleb. Ta tahtis seda talle ise öelda. Vanessa pigistas tugevalt autorooli ning hingas mitu korda sügavalt sisse-välja ennem kui autost välja astus. Pannud sõiduki lukku, jalutas ta mööda treppi ülesse ning lasi kella.

outfit

Nick ja Hope olid sõitnud paar päeva tagasi nädalaks New Yorki enda vanaisale külla, mis tähendas, et Robert oli majas üksi. Mees istus elutoas diivani taga. Tema ees laual oli psühholoogi arvuti ja selle kõrval poolik õllepudel. Lincoln tegeles endiselt enda doktoritöö viimistlusega, leides iga kord kui ta seda loeb aina uusi ja uusi mõtteid, mida sinna lisada. Just kui mingi lõngakera oli see töö, millel pole lõppu. Alati jõuab aina uusi otsi ennast järgi haakida ning lõppu ei tulegi. Õnneks on Robertil veel aega, et välja lõigata mitte vajalikud osad.
Kuulnud kella kortsutas mees algul kergelt kulme, sest tema teada ei pidanud küll keegi täna talle külla tulema. Võtnud laualt õllepudeli, pani ta muusika arvutist vaiksemaks ning kõndis ukseni. Kui psühholoog selle avas ja Vanessa eest leidis, oli ta vägagi üllatunud, kuid ometigi astus ta sammukese kõrvale, kutsudes naise sisse.
Robertil olid seljas must t-särk, sinised kulutatud ja kergelt katkised teksad, jalas mugavad ketsid. Samuti oli tal ka mõnepäevane ajamata habe.

"Hey," tervitas Vanessa meest, hoides enda vasakut kätt, mille neljandas sõrmes oli kihlasõrmus, teksade taskus, "vabandust, et ma enda tulekust ette ei teatanud, aga mul lükati hommikul üks koosolek edasi ja seega ma mõtlesin tulla ja vaadata kuidas sul läheb," lausus naine ning astus uksest sisse. Ta eemaldas enda saapad ning asetas koti esikusse kapi peale. Tal ei olnud õrna aimugi, kuidas see jututeema sisse tuua, et seda mehele öelda. Nessal ei olnud aimugi, kuidas see mehele mõjub ja kas tal üldse on veel tundeid tema vastu. Kuid vaadates õllepudelit tema käes, ajamata habet ja katkiseid teksasi siis võib öelda, et mees ei näe kõige parem välja. "Millega sa tegeled siis? Endiselt see uurimustöö?" uuris Nessa astudes majas edasi.

"Hei," tervitas Robert vaikselt Vanessat vastu, sulgedes naise selja taga ukse. "Pole midagi. Minu maja uks on alati sulle avatud," sõnas mees kergel naeratusel, kõndides, õllepudel käes, tagasi elutoa poole. Võtnud lonksu õlut, kummardus Rob hetkeks enda läpaka kohale, salvestades enda paberitöö ja pannes selle alla. "Tundub, et sellest tuleb maailma pikim doktoritöö siia maani," turtsatas mees, istudes diivani käsitoele, silmitsedes Vanessat. "Saan ma sulle midagi pakkuda? Ma ei tea küll kui mitmekesine mul köök on, aga midagi leidub seal kindlasti," sõnas ta.

Vanessa muigas kergelt, "no, eks see ole ainult hea asi," lausus ta mehele, vaadates talle otsa. Istunud vabale kohale tugitoolis, raputas Nessa enda pead, "ei ole vaja, ma just sõin kodus," lükkas Nessa mehe pakkumise viisakalt tagasi. Vaadanud kiirelt majas ringi, kortsutas naine hetkeks enda kulme, "kus sa lapsed siis pannud oled?" küsis ta muiates. Tundus nagu ta lihtsalt otsiks muid jututeemasi, et mitte öelda seda, mille jaoks ta tegelikult siia tuli.

"Jahm.. kuni ei jää paberist puudu ja tindist printeris ega poodides," muigas Robert poole suupoolega, tõstes pudeli uuesti enda suule. Kui naine enda silmad majale viis, tegi seda ka mees. Vaikne ja tühi oli ta tõesti ilma Nicki ja Hope'ta. "Nad on mu isa juures New Yorkis või pigem linna lähedal tema maakodus. Ta pidi lapsed kalale viima, matkama ja tegema hulganisti kahtlaseid ning naljakaid füüsikalisi eksperimente," turtsatas mees enda viimaste sõnade peale. Pudeli lauale pannud, tõmbas Rob läbi enda sassis juuste. "Vabandust," sõnas ta vaikselt, "kui ma oleksin teadnud, et mul tuleb külalisi, siis ma oleksin veidikene rohkem ennast ära kasinud," maigutas psühholoog suud, tõmmates käega üle karvase lõua.

"Okey, ma loodan vähemalt, et nad tulevad sealt ikka pärast neid füüsikalisi eksperimente ühes tükis tagasi," lausus naine turtatades. Mis ajast Robert juba hommikul alkoholi jõi? "Pole hullu," naeris Vanessa, "pole sul häda midagi, kuigi ma küsiksin heameelega, mis on sinu ja juba hommikul joomisega? Päev pole veel alanudki." Naise pruunid silmad peatusid mehel ja jäid teda pikalt silmitsema.

"Ma ka .. mu isa võib vahel vägagi hoogu nendega minna, aga lapsed vajavad vaheldust ning see tundus hea ideena," turtsatas Robert Vanessa turtsatuse peale. Lastega oli igastahes hakanud paremini läbi saama - Hope on alati meest aksepteerinud, aga Nickiga oli probleeme, mis peegeldusid ka tema õpingutest. "Mul pole eelminegi veel lõppenud ning seda vist ei saa eriti joomiseks nimetada," sõnas psühholoog vaikselt, tõustes püsti ning kõndides kööki, et tühi pudel ära visata ning teha endale vahelduseks veidikene kohvi. Magamatus kriiskab igast mehe rakust.

Vanessa ohkas kergelt kui mees ruumist lahkus ning tõmbas käega läbi enda juuste. Ta tõusis püsti ja järgnes mehele kööki, jäädes ukse peale seisma ning toetades end vastu uksepiita, peites mõlemad enda käed teksade tagataskusse. "Sa näed kuidagi......väsinud välja. On kõik ikka korras?" küsis Nessa murelikult, silmitsedes Robertit. Mees peaks ju teadma, et vaatamata kõigele on naine siiski tema sõber.

Pannud paar lusika täit kohvipuru presskannu põhja, valas Robert keeva vee sinna peale ning pani tõmbama. Üks tass musta kohvi peaks küll enesetunnet parandama. "Küllap sellepärast, et ma olengi väsinud ... see uurimustöö võtab enamus ajast endale, pank käib mul endiselt majalaenuga pinda - kooli psühholoog ei saa just eriti palju palka, et maksta ära vanalaenu - ning arvatavasti pean ma endale peagi leidma kas uue töö või võtma ühe juurde. Muidu on kõik päris hästi. Ja sul endal?" pöördusid Robbie rohelised silmad Vanessale.

Vanessa krimpsutas enda nina, "kui sul väga kitsaks kätte läheb, siis sa tead, et võid minu poole pöörduda," lausus naine, andes justkui varjatult mõista, et ta võib vajadusel Robertile raha anda, et enda laenuga hakkama saada. Asi on selles, et kui sa pangale maksmata jätad, tulevad intressid ja siis on tõesti raske kõike tagasi maksta. "Hästi. Tegelikult ma...," Nessa lükkas end uksepiidast lahti ning jalutas mehe juurde, "ma tulin siia, et öelda sulle, et...," naine neelatas kergelt ning vaatas mehele otsa, "ma abiellun Scotiga," lausus ta tagasihoidliku naeratusega, tõstes enda vasaku käe Roberti ette, näidates talle seega kihlasõrmust.

Intressid on nii kui nii laenudel peal, lihtsalt mittemaksmisel need kerkivad kahekordseks, mõnikord koguni kolmekordseks ning sellisel juhul maksad sa alati mitukorda suurema summa tagasi, kui sa laenasid. "Tänan pakkumast, aga teist võlga ma endale kaela ei taha," lausus mees vaikselt. Ta ei tahtnud enda sõnadega kuidagi Vanessat solvata, aga laenamine naiselt ei erine psühholoogi jaoks eriti pangalaenust. Tagasi peab ta mõlemat maksma koos intressidega. Kui naine tõi kuuldavale selle tähtsa uudise, oleks Robbie endale peaaegu kohvi, mis just valmis sai, mille mees endale tassi valas ja esimese lonksu võttis, kurku tõmmanud. "Tundub, et ta sai viimaks, mida ta tahtis," sõnas Robert need sõnad üsna emotsioonitult. Loomulikult on tal hea meel, et Vanessa vanatüdrukuks ei jää, aga abielluda Scotiga ... mitu korda on võimalik ühte ämbrisse astuda, ennem kui mõistad, et see on ämber.

"See ei ole nii nagu ainult tema tahaks seda..." lausus Vanessa, kuid raputas enda pead. Ta asetas enda käe mehe õlale, kuid kuna see tundus natuke imeliku liigutusena, siis eemaldas ta selle kiirelt. Awkward. "Look, ma ei tea, kas sul on veel minu vastu mingeid tundeid või ei ole, aga need pulmad toimuvad igal juhul. Ja sa ei tunne Scotti nagu tema ei tunne ka sind. Ta tõesti üritab seekord. Ja..ja...ma armastan teda," sõnas Nessa käsi laiutades, tõstes enda pruunid silmad põrandalt Roberti rohelistesse silmadesse. "Sa võiksid vähemalt teeselda, et sul on minu üle heameel," lausus Nessa, astudes mõned sammud selg ees mehest eemale. Robert on tema parim sõber ja jääb selleks alati. Ta teab nii paljusi asju, mida Nessa ei ole mitte kellegile teisele rääkinud.

"Ma ei mõelnudki seda," raputas Robert kergelt pead, võttes õrnalt Vanessa käest, kui naine temast eemalduma hakkas. "Mul on sinu üle hea meel, tõsiselt. Sa oled rohkem väärt üht hoolitsevat meest, kes hoiaks sind paremini kui maailma kõige kallimat teemanti, aga ... kas sa oled ikka kindel, et see on Scott?? Pärast kõike, mida sa oled pidanud tema pärast läbi elama ... ma ei taha, et sa kukuksid tagasi sinna auku, kust ma pidin sind mitu aastat välja tõmbama, ennem kui sa uuesti endiseks muutusid ja siis ka mitte täielikult," lausus mees vaikselt. Asetanud kohvitassi tagasi kapile, kõndis ta naisele lähemale, asetades mõlemad käed tema õlgadele. "Ma olen su parim sõber ning ma jään alati selleks ... ma lihtsalt ei taha näha, kuidas sa uuesti haiget saad," lisas ta.

"Ma ei oleks ju talle enda 'jah' sõna andnud, kui ma ei oleks selles kindel," lausus Vanessa, vaadates mehele otsa, "ma saan aru, et sa minu pärast muretsed, aga selleks ei ole põhjust. Nagu ma juba ütlesin - ta on muutunud ja pealegi olen mina nüüd tugevam." Kui Robert enda käed naise õlgadele asetas ja rääkima hakkas, ilmus Nessa huulile õrn naeratus. "Ma tean," lausus ta vaikselt ning kallistas meest, tõustes selleks enda varvaste peale.