Keeping my promise

Jason muigas vaid kergelt. Ta polnud tõesti rääkinud veel Sierrale tolles õhtust, mis lõi pikaks ajaks kiilu kahe hea sõbra vahele ning siiamaani on nähtamatuna seisev post, mille otsa nad aeg-ajalt komistavad ning hetkel pole noormehel plaanis seda ka neidisele öelda. "Aga sinu ajas naerma küll," turtsatas ka Thomas vaikselt. Nagu neidist ei häirinud ka poissi vihm mitte põrmugi. Oligi selline mõnus jahutaja ning tasuta pesija nii nende riiete kui ka jalatsite jaoks.

Tommie sõnade peale hakkas tüdruk otse loomulikult veel enam naerma, mis siis, et taevast sadas alla tugevat vihma, mis nad hetkega läbimärjaks tegi. Tegelikult hakkas Mel alles nüüd märkama neid tumedaid pilvi ja tugevamat tuult. North Carolina on alati olnud siiski tormide meelispaik. "Äkki peaks siiski sisse minema, need tumedad pilved ei näe head välja. Ja pealegi on su ratas veel väljas," sõnas Sierra, vaadates Jasonile otsa, tõmmates samal ajal ka kätega üle enda näo, sest juustest ja taevast tilkus sinna liigselt vett. "Kuigi, oota," muigas Melody, "ma olen alati tahtnud kedagi vihmas suudelda," naeris tüdruk ning tõusis kikivarvule, et noormehele üks musi anda.

Kui Sierra hakkas naerma, ei suutnud ka Jason enam eriti tõsiseks jääda ning piirduda vaid paari muigega, ka tema hakkas vaikselt naerma, hoides Sierret enda käte vahel. "Varsti ning ega minu Ducati nüüd suhkrust pole tehtud, et ta ära sulaks. Natukene vihma kulub ära, saab äkki isegi puhatamaks," muigas Jas lõbusalt. Tundnud neidise huuli enda omadel, kummardus ta näitsikule lähemale, kaitstes teda osaliselt ka vihma eest, mis oli niigi mõlemad noored korralikult läbi leotanud. Ühe käe Sierra kaelale libistanud, silitas poiss pöidlaga õrnalt tema põske.

Sierral oli hetkel tunne nagu oleks see kõik osa mõnest filmistseenist. Näitsik asetas enda käed poisi rinnale, mida kattev särk oli täiesti läbi vettinud. Vihm oli korraga nii värskendav ja samas andis see justkui suudlusele uue olemuse. Melody võttis poisi särgist kinni ning tõmbas teda endale lähemale, suudeldes teda endise innuga edasi. Vihm oli nüüdseks küll ununenud. Põhiline oli Jasoni kohal olu.

Ka Jason unustas vihma ja läheneva tormi, mille eest tumedad pilved ja tugevnenud tuul märku andsid, sootuks, keskendudes ainult praegusele hetkele, sellele magusale suudlusele. Kui Sierra tema särgist kinni võttis ja tüüpi endale lähemale tõmbas, muigas Jas õrnalt läbi suudluse, kuid ei eemaldanud enda huuli näitsiku omadelt. Tommie käed olid endiselt Melody alaseljal, kuid olid vaikselt libisenud neidise särgi alla, tunnetades seda sooja ja pehmet nahka enda näppude all.

Ei tea, kas asi oli vihmas ja neid ümbritsevas tormis, aga Jason oli hetkel tüdrukule täiesti vastupandamatu. Tundes noormehe käsi enda märja naha vastas, asetas tüduk enda käed ümber poisi kaela, hoides teda nii enda lähedal ning mängides samas õrnalt tema märgade juustega. Sierra suudles poissi aina uuesti ja uuesti kuni korraga käis kõva mürin, mis neidise võpatama pani. Ja mõni minut hiljem sähvatas neist eemal kusagil linna kohal suur valgussähvatus. Korraga tõusis nii tuul, kui ka vihm kordades tugevamaks. Ja see andis Melodyle märku, et nüüd oleks etem majja minna, sest tormid Tree Hillis ei olnud just naljaasi. Eemaldanud viimaks enda huuled poisi omadelt, vaatas ta talle läbi vihma otsa ning kallistas teda tugevalt. "Me peaks majja kolima. See torm tõuseb kuidagi kahtlaselt kiiresti," lausus Melody vaikselt, olemata kindel, kas ta sõnad üldse läbi selle tormi poisini kandusid.

Seisnud juba pikki minuteid paduvihma käes, oli Jason korralikult märg. Ta juba hakkas vaikselt tilkuma, sest tema riided olid nii vett täis, et sinna ei mahtunud enam poolt aatomitki sisse seda vedelikku. Kui Sierra mürina peale võpatas, muigas Jason lõbusalt. Tema rohelised silmad jälgisid tähelepanelikult näitsiku pruune silmi, mis teda pisikese hirmuga vaatasid. "Ning ma ujutan varsti terve ranna üle," turtsatas noormees lõbusalt, sest ta tõesti tilkus koos tüdrukuga päris korralikult. Õnneks oli ta jätnud kamina juurde piisavalt puid viimane kord, et nüüd saab ta need tulle visata ja pakkuda neile mõlemale sooja. "Lähme,"[/coolor] sõnas Jason vaikselt, asetades käe ümber Sierra õlgade ja kõndides temaga kiiremal sammul maja poole. Tee pealt haarasid nad kaasa ka enda läbi ligunenud jalatsid ja peagi olid noored kuiva katuse all, mis laius üle veranda.

Nüüd vihmavarjus olles, hakkas Sierra alles kergelt külma tundma. Tegu ei olnud veel väga sooja suvevihmaga. Aga ega needki enam kaugele jää. Tüdruk väänas enda punased juuksed välja ning silmitses enda riideid, üritades välja mõelda parimat plaani, mida nendega ette võtta. Peaks need kuivama panema, aga samas ei ole tal vahetusriideid. Aga hommikumantel? Neid peaks majas ikka olema. Enda mustad läbimärjad saapad jättis ta rahuga verandasse. Melody väänas natuke enda riideid ennem kui eluruumidesse edasi astus, viies taldriku snäkkidega elutuppa. Lõke, mille Tommie ennist teinud oli, oli juba vihma tõttu kustunud. Otsinud ülesse teise korruse ja seal oleva vannitoa, vahetas Sierra enda märjad riided hommikumantli vastu ennem, kui jälle alla ilmus, istudes diivanile.

Kui Sierra kadus ülesse teisele korrusele, lonkis Tommie esimesel korrusel olevasse magamistuppa, mida ta põhiliselt kasutab. Ta leidis kapist paari kuivi teksaseid ja t-särgi. Enda märjad riided pani ta pisikesse vannituppa kuivama ning tõmbas endale kuivad teksad jalga. T-särk, mis oli piisavalt väikene, et ta mahuks Sierrale selga, jättis ta enda sõrmede vahele. Kui Tommie magamistoast väljus ja tagasi elutuppa jõudis, oli neidis juba end mugavalt diivanile sättinud. "Ma leidsin sulle ühe kuiva t-särgi," mainis noormees õrnal naeratusel. Poiss ise pidi jääma teksade ja palja ülakehaga. Kodus olles ei taibanud ta ka kuivi vahetusriideid kaasa võtta. Aga järgmine kord on ta juba targem.

"Ma tunnen end selles hommikumantlis juba päris mugavalt, aga aitäh," lausus Sierra ning võttis Jasoni käest endale särgi. Kuigi see oli väike ja läks talle ilmselt paremini kui poisile, siis pikkuselt oli see justkui lühike kleit või tuunika. Melody lasi mantlil enda ülakeha pealt alla vajuda, tõmmates särgi enda niiske pesu peale. Eemaldanud hommikumantli sootuks, sikutas ta pluuse allapoole, asetades mantli eemale diivani seljatoele. Viinud enda pruunid silmad noormehele, ei saanud tüdruk jätta vaatamata tema imelist treenitud ülakeha. Võtnud Tommie käest kinni, tõmbas ta noormeest õrnalt enda poole, et ta ka diivanil istet võtaks.

Jason muigas õrnalt. Kui Sierra tema käest kinni võttis ning poissi lähemale tõmbas, et ka tema istet võtaks, kummardas Jas vaid neidise kohale, kinkides talle õrna suudluse. "Las ma püüan algul meile sooja ja valgust tekitada, sest kes teab, kui kauaks meil veel elektrit on," sõnas ta vaikselt. Vastumeelselt lasi ta Melody käest lahti ning kõndis vaiksel sammul kamine juurde. Tommie isa oli siia ostnud küll väikese generaatoori, mis tormide ajal oleks heaks elektriallikaks, aga kuna see oli saanud natukene liiga palju niiskust, vajas see väikest parandust ja see oli Jasonil hetkel alles pooleli.
Kuivad puud läksid kaminas kiirelt põlema ning nüüd sai Tommie rahumeeli istuda Sierra kõrvale diivanile. Enda käe asetas ta ümber neidise õlgade, pöörates enda rohelised silmad talle.

Sierra tõi kuuldavale õrna nurina, kui poiss tema käest lahti lasi, kuid hakkas siis lõbusalt naerma, silmitsedes Jasonit, kes kaminaga natuke vaeva nägi. Tüdruk hammustas õrnalt alahuulde, sest paratamatult tekkis temas korraga tunne nagu ta elakski Tommie'ga siin koos nagu elukaaslased. Ja siis liikusid tema mõtted juba sellele, milline nende elu koos oleks. Kui noormees viimaks korralikult tema kõrvale istus, keeras tüdruk enda pruunid silmad kohe temale. Kamin õhkas parajalt sooja ning Jasoni käsi ümber tema tekitas turvatunde. Mõnusalt kodune tunne oli. Ainult et väljas olev torm muutus iga hetkega vailjemaks ning vihm aina peksis aknaklaase. "Vaadates seda ilma, tundub mulle, et me jääme vist siia majja pikemaks ajaks," lausus Melody, "tundub nagu keegi meist oleks hommikul ilmateate vaatamata unustanud," noris tüdruk lõbusalt, tõmmates jalad diivanile.

Õnneks oli Jason jõudnud enne tormi algust ajada ratas garaaži, kus ta oli nüüd vägagi ohutus ja kuivas paigas. Nagu ka tema ja Sierra kiivrid, mis seisid ilusti esikus nagis. Loodetavasti vaibub torm hommikuks ning nad saavad ikka ilusti tagasi tsivilisatsiooni keskele naasta. "Nii kaua kui sul on mina, ei juhtu midagi hullu," muigas Tommie, jälgides tähelepanelikult neidise rohelisi silmi. Noormees oleks siiski see, kes varustab kaminat pidevalt kuivade puudega ja teeks vajadusel ka ei millestki süüa. Õnneks oli neil kappides ikka midagi söödavat.

"Hah, oled minu kangelane, jah?" sõnas Sierra lõbusal toonil, vaadates noormehele otsa, pruunid silmad säramas. Näitsik puges Jasonile lähemale ning toetas enda pea poisi õlale ja ühe käe noormehe treenitud kõhule. Järjekordne mürin väljast pani näitsiku hetkeks võpatama. Ta ei kartnud otseselt äikest, aga need mürinad tulid alati nii järsku, et ta lihtsalt pidi võpatama. "See on nagu ellujäämislaager, ainult et meil on veel elek....," Melody vaatas, kuidas toas kõik tuled vilkusid ja siis sootuks kadusid, "noh, nüüd on tõeline ellujäämiskursus. Kas me ei peaks igaksjuhuks elektrit üldse välja tõmbama?" tõstis Sierra enda pilgu Jasonile, keda ta nägi ainult tänu kamina valgusele.

Jason surus enda huuled hetkeks õrnalt vastu Sierra laupa, hoides neidist enda lähedal, et viimasel külm ei hakkaks. Aega kulub veel palju, ennem kui kamin on piisavalt soe, et ka tuba soojaks kütta. Kui Melody mürina peale võpatas, naeratas noormees endamisi, toetades enda pea vastu neidise oma. "Sel majal on automaatne elektri väljalülitus, just selliste ilmade puhuks," sõnas noormees vaikselt, vaadates näitsikule õrnal naeratusel otsa. "Ellujäämiskursus oleks juhul, kui sul poleks mind varnast võtta. Mis sa küll, pisikene, siin üksinda peale hakkaksid?" ei saanud noormees mainimata jätta.