Tsau, Sayer!

Lahus oldud päevad. See kõlab nii valesti. Teineteiseta veedetud aeg. Vot nii. Jessica saab sellest kõigest aru, nüüd on vaja sellega vaid leppida. Huumorikanal tuleb Sayeri omaga samale sagedusele keerata. "Ma ei tea, mis see on, mille nimel vaeva näha, aga ma tean, et sinuta ei ole elu, mida ma elan, midagi väärt," lausus Jessica, mõeldes seda, et Sayer on talle kõiges motivatsiooniks. Nüüd ta annab endast parima, et olla tüdruk, kes väärib Sayeri armastust. "Mina ei ole valmis laskma millelgi seda suhet lõhkuda," lausus Jes. Sayeriga on tema õnnelik.

"Kindlasti oleks su elul väärtus ka siis, kui mind ei oleks," lausus Sayer tüdruku sõnade peale, vaadates talle otsa ning eemaldades ühe juuksesalgu tüdruku näolt, jättes enda käe neidise põsele puhkama. "Sellisel juhul oleme me mõlemad samal lehel ja saame edasi minna enda suhtega, kuhu see ka ükskord välja ei jõuaks. Nüüd kui see on paigas, siis kuidas sul Ohios läks?" tundis Rufus huvi. Nende tüli oli küll jäänud väga halvale ajale, aga loodetavasti oli Jessical siiski Ohios mõnus puhkus.

Jessica naeratas. Sellega on siis korras. Loodetavasti jäi see tüli nende viimaseks, sest samas tempos nad ilmselt kaua vastu ei pea. "Seni kuni ma üksi polnud, läks toredalt," vastas Jessica. Kyle ja paps suutsid väga edukalt tema mõtted Sayerilt eemale saada. "Ohios oli parasjagu mingi laat..vist on siiamaani. Seal oli mingi väiksemat sorti lõbustuspark. Igatahes, Kyle'i ja tema sõbraga käisin seal põrkeautodega sõitmas. Autol oli ainult gaas, pidur ja rool, aga mina ei saanud ikka pihta, mismoodi seda juhitakse," rääkis Jessica. Ilmselgelt ei saa temast iial autojuhti.

"Sellisel juhul soovitan ma sul soojalt autodest eemale hoida," muigas Sayer, kuigi ega ta isegi hiljuti autoga pole sõitnud. Load on olemas, aga vaja läheb tal neid harva, sest Tree Hillis on suhteliselt mõtetu ühest kohast teise autoga minna, kui saab ka jala. "Sa käisid Kyle'i ja tema sõbraga, aga kas sa enda isaga ka midagi koos teha said?" tundis noormees huvi.

Jessie noogutas. "Suurema osa ajast oli paps tööl ja pärast tööd oli ta üsna väsinud, niiet midagi erilist me koos ei teinud, aga vähemalt sain ma teada, et koroonas olen ma endiselt koba, süüa ikka veel teha ei oska ja kassid ei hakka mulle ilmselt kunagi meeldima," rääkis Jessica. Sellist isa-tütre päeva ei olnud, aga Jessicale piisas ka sellest, et ta sai papsiga lihtsalt ühes ruumis olles juttu rääkida. Telefoni teel suhtlemine pole päris see, mis näost-näkku. "Aaa, üks küsimus tekkis ka meil, hall või sinine?" küsis Jes, jättes ütlemata, mida ta täpselt silmas peab.

"Kui sina oled koroonas koba, siis mina olen lootusetu juhtum," lausus Sayer tüdruku sõnade peale. Üks neist peaks igaljuhul tulevikus söögitegemise ära õppima, siis on ikka lootust, et nad nälga ei sure. Tüdruku küsimuse peale kergitas noormees enda kulme, "emmm....hall?" pakkus Sayer, sest see oli esimene, mis talle pähe hüppas.

Jessica naeris kergelt. Nojah, Sayer pole koroonaga just palju kokku ka puutunud. "Mu paps arvas ka, et sa eelistaks halli, kuigi mulle meeldis sinine rohkem," lausus Jessie,"aga kui hall, siis hall." Võib-olla oleks Sayer sinise valinud, kui teaks, millest jutt, aga see ei puutu asjasse. Vähemalt ei saa Say hiljem väita, et tema käest ei küsitud. Jupid kokku ja loodetavasti on pusle sobiva pildiga.

"Mis asja sa asjatad siin koos enda isaga?" vaatas noormees tüdrukule küsivalt otsa, "ma loodan, et sa jälle midagi lolli korda ei saada," raputas Sayer enda pead, liigutades viimaks enda silmad köögi seinal rippuvale kellale. "Tead, aitab jutust, sa peaksid magama minema," lausus Rufus korraga, tõustes püsti ning asetades Jessica ettevaatlikult põrandale.

"Täidan ainult lubadust," naeratas Jessie küll-sa-teada-saad naeratust. Sayer on selle lubaduse või siis pigem ülesande täitmise palju-palju lihtsamaks teinud ja noh, nii ongi Jessical väiksem võimalus pange panna. "Peaks jaa. Homme on mitu tundi trenni," lausus Jes,"aga minust ei ole homme vist erilist tantsijat." Nüüd hakkas Jessie oma võimetes kahtlema - ta pole juba päris tükk aega trenne kaasa teinud või siis nendesse ilmunud. Carmel ja Vanessa ilmselt kiruvad teda mõtetes iga kord kui trenn on.

Kui nii siis nii. Sayer jättis selle teema sinnapaika, liiga väsinud, et sellega hetkel tegeleda. "Kisakoor on tiimivärk. Sa võlgned teistele juba niigi palju enda puudumistega. Ja kas sa ei leia, et kui sa homme ei tantsi, siis hakatakse sinult pärima - miks? Ja pealegi on riiklikud praktiliselt kohe-kohe käes ja ma ei usu, et nad eriti õnnelikud on, et sa kogu aeg puudud. Seega tuleb sul homme valuvaigisti sisse võtta, jalg ilusti kinni siduda ja naeratades trenni ilmuda," lausus noormees. See võis kõlada natuke kurjalt või jõhkralt, aga nii see oli.

Jeanette'i silmad olid kui tõllarattad selleks ajaks, kui Say oma jutu lõpetas. See oli nüüd nali, eksole? "Ma ei tantsi homme," jäi Jes endale kindlaks. Tema leidis, et tal on mõttekam lasta oma jalal homme paraneda, et ta saaks võistlemisel endast maksimumi anda. Mismõttes ta enne oma jalga veel retsib? Milleks? Et jalg pärast paistes oleks ja kisakooripapud jalga ei läheks? "On küll tiimivärk ja tiim on täpselt sama nõrk kui on tema nõrgim lüli, aga mina ei ole seda," rääkis Jes,"ma ei hakka homme oma jalale liiga tegema. Ma ei taha riskida sellega, et minust saab nõrgim lüli. Mis siis kui ma valuvaigisti mõju all olles ei taju näiteks seda ära, et ma pole piisavalt soe, et kasvõi spagaat ära teha ja rebestan siis mõne lihase ning ei saa üldse võistlustest osa võtta?"

"Olgu-olgu-olgu," sõnas Sayer kergelt naerdes ja tüdruku juukseid silitades, "ma võin su isegi süles ülesse viia, et sa oma jalale liiga ei teeks," lausus noormees ja ootamata vastust, tõusis ta püsti, hoides näitsikut endiselt enda süles. Köögist lahkudes lasi ta sealt tuled kustu, liikudes vaikselt trepi suunas ja siis sealt ülesse teisele korrusele. Avanud Jessica toa ukse, astus ta sisse ja lasi näitsiku põrandale, kuid jättis enda käed seljatagant ümber tema. "Kas sa tahad, et ma jääksin?" küsis Sayer tüdrukult tasasel häälel.

Jessie turtsatas. No nii saamatu ta nüüd ka ei ole. Jessica asetas oma käed Sayeri kätele, kui viimane need talle selja tagant ümber jättis. Kuulnud küsimust, neiu naeratas ning pööras end ümber. "Sa veel küsid," lausus Jes. Loomulikult ta tahtis, et Sayer jääks. "Ma toon teki-padjad, sa tee diivan lahti," lausus Jessica ja vabastas end siis noormehe haardest, et enda niivõrd-kuivõrd peidetud garderoobi minna. Esialgu võttis ta sealt vaid lina.

"Okey," noogutas poiss. Sayer saatis tüdrukut veel hetkeks enda pilguga ennem, kui diivani juurde jalutas ja selle lahti tegi. Nüüdseks on ta juba selgeks saanud, kuidas see käib. Võtnud tüdruku käest lina, asetas ta selle voodile, jäädes ootama, et tüdruk sinna padjad ja teki peale viskaks. Seda aega kasutas ta vannitoas käimisele.

Jessica võttis garderoobist padjad, tatsas diivani, mis nüüdseks juba voodi moodi välja nägi, juurde ning sättis padjad paika. Seejärel leidis ta end uuesti garderoobist, kust tekiga koos taas voodi juurde läks. SAhmerdamist nõudis, aga teki ta paika sai. Seejärel liikus ta uuesti garderoobi, et seljas olevad riided oma virsikukarva siidist öösärgi vastu vahetada.