Tsau, Sayer!

Ühel jalal hüpata? "Ma usun, et mul on lihtsam varbale toetades edasi liikuda," arvas Jes. Kaks jalga on ikka kaks jalga, ka siis, kui ühel jalal on kasutada vaid varbad. Jes suudles noormeest õrnalt vastu. Et edaspidigi neid suudlusi saada, tuleb praegu vapper olla. Jessie tõusis Sayeri abiga püsti ja katsetas siis, kui valus ta jalal on, kui varbale toetada. Väga hull ei olnud, klaasikildu sissepoole see ei surunud. Valus on tal nagunii, aga antud olukorras on tema jalad kõige väiksem mure. "Kuhu me liigume?" küsis Jessica.

"Meil on vaja rääkida, Alexandra," lausus Charlie külmalt. Alex noogutas kergelt. Enne ühegi sammu tegemist pöördus ta aga ümber ning ütles Jurile vaikselt: "Mine otsi nad ülesse. Võta mu auto ning vii nad minema siit," surudes võtmed mehele pihku. Tüüp vaatas hetkeks küll Lexile pahaselt otsa, et tüdruk otsustab siia jääda üksi, sest Jacki ja Rossi saadab ta peagi kindlasti ära. Ometigi noogutas Juri õrnalt ning seadis sammud maja taha, kust ta kuulis vaikseid samme. Seda tüüpi on õnnistatud suurepäraselt terava kuulmisega, seega on Alexil vägagi vedanud, et mees veel tema poole hoiab. "Mida sa tahad?" pöördusid Alexandra rohelised silmad tagasi Charliele, kes teda endiselt selle lollaka irvega vaatas. See ei tõota kunagi head.

Juri kiirendas enda sammu nii pea, kui ta kadus Charlie ja tema kahe sabaraku silmist. Kergel sörgil lähenes ta Sayerile ja Jessicale, kes polnud arvatavasti kuulnud tema tulekust. Paari sekundi pärast ilmus noorema poolne lühikeste juustega vene päritolu noormees Lexi sõprade juurde. "Alex saatis mu, et ma teid ära viiksin," lausus ta neile lühidalt, hakates neid juhatama auto poole.

"Me peaks hoonetest eemale liikuma, aga samas linna poole hoidma," lausus Sayer tüdrukule, toetades teda ning liikudes aeglaselt edasi, hoides enda kõrvad ja silmad lahti, et võimalikku ohtu varakult märgata. Jessica ja Sayer olid jõudnud juba esimesest hoonest mööda ja võtsid suuna natuke rohkem linnale, kui Say samme kuulis ja seisma jäi. Ta pigistas enda vaba käega relva, oodates vaikides tulijat. Kui too viimaks nähtavale ilmus, silmitses Rufus teda pinevalt, kuid kuulnud, et ta on Lexi sõber lasi ta end natuke lõdvemaks. Samas, kus ta teab, et see tüüp siin neid kuskile lõksu ei meelita praegu. Kuna mees aga end ümber keeras ja edasi hakkas liikuma, oletas Sayer et teda võib usaldada. "Ma võtan su sülle," lausus noormees ning järgmisel hetkel võis Jessica end poisi sülest leida. "Kas sa tahad koju minna? Arsti juurde minna või minu juurde tulla?" uuris Sayer, järgnedes tüübile, kes auto poole liikus.

Jessie talus vapralt valu, mida paljajalu laohoonete vahel liikumine põhjustas. Tema süda tagus aina kiiremini ja kui ta samme kuulis. Milline pingelangus see oli, kui tulija ütles, et Alex saatis ta. Jes võttis Sayeri kaela ümbert kinni, kui Say ta sülle võttis. Seejärel sulges ta silmad. Haav tegi kohutavalt haiget. Saaks selle klaasikillu jalast ja haava kinni seotud. "Ma ei tea kui hullusti mu jalaga on, aga ma arvan, et arsti pole vaja," vastas Jessica. Minna tema või Sayeri poole? Jessical pole jalanõusid, niiet tal oleks ebamugav Sayeri juurest hiljem koju saada. "Lähme minu poole," tegi Jes otsuse.

Sayer võttis tüdruku soovi endale teadmiseks, kui nad auto poole liikusid. Viimaks kohale jõudnud, asetas noormees tüdruku tagumisele istmele, istudes ise tema kõrvale. Kui mees uuris, kuhu ta nad viima peab, andis Sayer talle Jessica koduse aadressi. Auto võttis peagi paigalt ning sõiduks teisse linnaotsa kulus enamvähem viisteist minutit. Tänanud tüüpi ning palunud tal Alexile ka paar tänusõna edasi öelda, aitas Say tüdruku autost välja. Korraga meenus Rufusele, et tal on ju Maxi relv. Uurinud mehelt, kas ta tunneb Maxi, andis ta selle viimaks temale, lootuses, et ta tõesti viib relva õigele inimesele.

Jes püüdis autos olles verist jalga mitte kuhugi vastu toppida. Keeruliseks tegi asja see, et tütarlaps värises endiselt. Ilmselt ei rahune ta enne maha, kui on täiesti kindel, et täna õhtul jäävad nad ellu. Jessica hakkas vaikselt juba residendi poole liikuma, kui Say relva äraandmisega tegeles. Ta liikus ülima ettevaatlikkusega, tahtmata oma jalale rohkem haiget teha. Klaasikillu välja võtmine saab põrgulik olema. Keeranud välisukse lukust lahti, lasi Jessie Sayeri majja. Ta liikus otsejoones kööki, et sealt esmaabikarp võtta. Nüüd valguses, kui ta haava nägi, kirtsutas ta korralikult nina. Väga rõve. Jes pani esmaabikarbi köögilauale ja tõstis siis jala nii kõrgele, et see kraanikaussi ulatuks. Paindlikkus on üks väärt omadus. Jes lasi jahedal veel enda jalale joosta. Pisut kipitas, aga ei midagi talumatut.

Sayer eemaldas enda jalanõud ning järgnes Jessicale. Jõudnud kööki, asetas ta käed rinnale risti ning raputas enda pead. "No, mida sa teed praegu?" küsis noormees peaaegu naerdes, kuid viimasel hetkel sai sellest turtsatus. "Istu siia toolile, ma teen sul selle jala korda. Usaldad mind veel nii palju?" küsis Say ja jalutas Jessie juurde, vajutades kraani kinni. Selle asemel otsis ta endale pisema kausi, mille lasi vett täis ning ühe rätiku. Neil rikkuritel pole vist erilist vahet kui üks rätik natuke veriseks saab. Vajadusel ostavad uue. Ta jalutas koos asjadega köögilaua juurde ning istus sinna maha, andes käega märku, et Jessica tema vasta istuks ja jalla talle sülle paneks.

Jes keeras kraani uuesti lahti, kui Sayer selle kinni keeras. "Sina võib-olla tõesti kannatad ära selle valu, kui keegi klaasikildu su talla alt ära tirib, aga mina ei taha tervet maja oma kisaga üles ajada," lausus Jessie. Ta on vaikse häälega küll, aga kui olukord nõuab, siis teeb ta väga valju häält. Jahe vesi teeb jala tuimaks. Jessie haavatud jalg sai mullast ka puhtaks. Jessica keeras vee külmemaks ja hoidis jalga veel senikaua voolava vee all, kuni Sayer kausi ja asjadega möllas. Jes istus Sayeri vastu ja pani talle jala sülle. "Aga nüüd ruttu," lausus Jessie kindlalt. See kodune tuimestus polnud nii tõhus nagu näiteks hambaarsti juures, kus tuimestus pool päeva mõjub.

Sayer vaatas veel enne hetkeks Jessicale otsa, et veenduda selles, et näitsik on asjaks valmis. Asetanud tüdruku jala alla rätiku ning ulatanud tüdrukule ühe enda käe, juhuks kui on vaja midagi, mida pigistada, võttis Say killust õrnalt kinni. Peaasi, et see ühes tükis välja tuleks ja haav liiga sügav ei oleks, sest sellisel juhul on neil siiski sõit arsti juurde. Lugenud mõttes kolmeni, tõmbas poiss killu näitsiku jalast välja, lastes sellel vee kaussi kukkuda. Tegu oli ikka päris korraliku killuga. Kuna haavast hakkas kohe verd tulema, vajutas Say sellele rätiku nii kauaks kuni ta otsis välja haavapuhatusvedeliku, haavasalvi ja parajalt haavasidumismateriali. "Ma loodan, et ma sulle nüüd haiget ei tee. See võib kohati ebameeldiv olla ning kohe kindlasti kipitav," sõnas noormees, eemaldades hetk hiljem rätiku, mis verest punaseks oli tõmbunud kohast, mis puutus vastu haava. Kõige pealt pihustas Sayer haavale antisepti, tõmmates pisut haava lahti, et see ka sügavamale jõudis. Ilmselt oli see koht, kus võis tunda valu ja kipitust. Sellele järgnes haavasalv, mida poiss pani nii nahale, kui ka vatile, mis haavale peale läks ja siis hakkas pihta sidumine. Say pidi seda tegema kõvasti, et see öösel ka kinni püsiks, aga samas õrnalt, et mitte Jessicale haiget teha. Ja siis oligi haav korras. Kogu see aeg oli noormees keskendunud kahele asjale - esiteks, et haav korralikult puhtaks ja sideme alla saaks ning teiseks, et Jessie haiget ei saaks. "Ma ei tea nüüd, kui raske sul käia on, aga vähemalt on haav puhas ja sidemes," lausus Rufus, viies enda pilgu näitsiku jalalt tema silmadesse ning seejärel hoopis aknast välja.

Jessica lasi pilgul mööda kööki ringi rännata, vältides vaatamast seda. mida Sayer tema jalaga teeb. Nii ei häirinud teda ka see kerge kipitus, mida haavapuhastusvedelikud ja - salvid tekitasid. "Aitäh," lausus Jessie, kui Sayer tema jalaga ühele poole sai. Tütarlaps tõstis jala noormehe sülest põrandale. Jalg tuikas pisut, aga ei midagi hullu. Peaasi, et kahe päeva pärast kepsutamist kannatab. Vaikides ja üht jalga longates koristas Jessica köögi ära ning maandus siis Sayeri süles. "Sa oled pahane mu peale?" küsis Jes.

Kui Jessica Sayerile sülle maandus, pani noormees automaatselt enda käed ümber tema. "Pahane ei ole vist täitsa õige sõna," lausus noormees, vaadates tüdrukule otsa, "lihtsalt ma ütlesin sulle juba ammu, et sa üksinda Westside'il ei hulguks, sest ma kartsin, et midagi sellist võib juhtuda. Ja nagu näha oli mul õigus sinu pärast muretseda. Mida sa üldse seal pool linna tegid? Sest juhul kui sa tahtsid minuga rääkida, siis panid sa küll enda teega natuke võssa." Sayer ohkas ning pööras enda pilgu hetkeks kõrvale justkui kogudes sealt mõtteid.

Nüüd on õige aeg vabandada, et Jessie ei tunne ikka veel Westside'i ja tal polnud aimugi, et ta laohoonete poole kõndis? Selge on see, et ega üksinda ei julge ta enam Sayeri juurde ka jalutada. "Mul oli küll algul plaan otse sinu juurde tulla, aga...ma ei julgenud. Ma tahtsin veel mõtteid koguda ja siis ma lihtsalt jalutasin ja ma isegi ei teadnud kuhu suunda ma jalutan ja..." Jessie oli vahpeal oma pilgu langetanud ja vaatas nüüd uuesti noormehele otsa,"anna mulle andeks...ma olen nii..rumal. Ma ei tulnud selle pealegi, et midagi võib juhtuda." Naiivsus on selle asja nimi - kõik halvad asjad juhtuvad ju kuskil mujal kellegi teisega. Jessicaga oleks võinud palju halvemini minna, aga tema pääses klaasikilluga jalas.

Sayer kergitas enda kulme, "sa ei julgenud minu juurde tulla?" Ta sai aru, et neil oli tüli olnud ja nad olid lahkumineku äärel, aga siiski oli noormehel natuke ootamatu kuulda, et Jessie ei julgenud tema juurde tulla. Kui tüdruk vabandama hakkas, tõstis Sayer enda hallikasrohelised silmad tüdrukule. "Eks me kõik teeme vigu....lihtsalt edaspidi kui sa minuga rääkida tahad, siis sa helistad mulle ja mu tulen ise Eastside'i ja minu külastamine GPB's unusta üldse ära. Ma ei taha sind seal enam üksinda jalutamas näha," lausus noormees, "ma tõesti muretsesin täna sinu pärast. Ma muretsesin meie mõlema pärast," sõnas Sayer.

Jessica oskas seal muretseda ainult Sayeri pärast. Ta ise keetis selle supi ja sõi ka, aga ta pole kunagi süüa teha osanud, niiet ta oli kuri enda peale, et Sayeri 'õhtusöögile' kutsus. "Ma kartsin, et ma teen..või ütlen midagi valesti ja siis sa jätadki mu maha ja," Jessie kallistas Sayerit tugevalt,"ma ei taha sinust kunagi ilma jääda." Sayer küll kinnitab tüdrukule koguaeg, et ei jäta teda maha. Say lubas seda, aga sellegipoolest ei saa Jes kindel olla, et seda lubadust ei murta. Vaevalt Sayer on nõus Jessicaga edasi käima vaid seetõttu, et lubas tüdrukule midagi.

"Kui need lahus oldud päevad mulle üldse midagi andsid, siis seda, et ma sain teda, kui raske on olla ilma sinuta," sõnas Sayer, kui tüdruk teda kallistas, "ma valetaks, kui ma ütleksin, et ma ei mõelnud meie suhte lõpetamisele, aga ma leian, et vaatamata kõigele on meil, mille nimel vaeva näha. Ma armastan sind, Jessica. Ja ma ei lase seda nii kergelt käest," rääkis noormees vaikselt. "Sa pead lihtsalt aru saama, et solvumine on endiselt nõme ja mu norivad laused ei kao ilmselt mitte kunagi meie suhtest. Ja maailm on ebaõiglane ja mitte kõigi elud ei ole nii lihtsad kui sinu oma siiani olnud on. Ja ma ei saa alati teha kõike nii nagu sina tahad. Aga nüüd on meil vaja küsimus esitada - kas me laseme sellel enda suhte lõhkuda?" jättis Sayer küismuse õhku rippuma.