Tsau, Sayer!

Jessica on juba paar päeva Tree Hillis olnud. Tulnud just kisakooritrennist, viis ta oma asjad koju ning jalutas siis mööda valgustatud tänavaid silla poole, et siis Westside'ile minna. Ta ei jalutanud otseteed Sayeri majani, kuigi see oli tema sihtpunktiks. Ehk peaks talle enne teada andma, et ta on nüüd tagasi Tree Hillis? On Sayer üldse kodus? Jes jalutas mööda Westside'i tänavaid, telefon käes, kaaludes, kas helistada Sayerile või mitte, kuni ta ühel hetkel selja tagant pauku kuulis. Ehmatusega jäi Jes seisma, julgemata selja taha vaadata. Seejärel sai ta käsu selja taha mitte vaadata ja paigal seista, vastasel juhul lubati talle kuul keresse saata. Jessica valis kiiruga Sayeri numbri, kuuldes samme, mis talle lähenesid. Teadmata, kus ta täpselt asub, vaatas Jes enda ette, tundes ära vanad laohooned. Tüdruk neelatas, hakates kiirelt sõnumit trükkida. Tajudes, et tal aega ei ole, kirjutas ta sõnumisse vaid ühe sõna - laohooned. Just sel hetkel, kui telefon andis märku, et sõnum edastatud, rebiti Jessicalt mobiil käest ning lülitati välja. Jessicale asetati püstol kuklale ning kästi edasi laohoonete poole liikuda. Mis, kurat, toimub?

OT: Sayer.

Sayer oli üle pika aja uuesti enda rula välja võtnud ning sellega skatepark'is aega veetnud. See aitas tal alati enda mõtteid kogu ja häid otsuseid korda saata. Ja hetkel vajas ta tõesti ühte suurepärast ideed. Ta ei teadnud, kas Jessica on juba tagasi, aga ta arvas seda. Ta ootas kannatamatult tema kõne, samas mõeldes, et äkki peaks seda ise tegema. Pärast mitut tundi sõitmist istus Rufus viimaks ühe rambi äärele ning silmitses enda ümbrust. Seda hetkeni mil tema mobiil taskus surisema hakkas. Kergelt neelatanud libistas ta selle taskust välja. Olles vaevalt sõnumi lahti teinud, hüppas ta juba püsti ning ronis rambilt alla. Enam ta ei kahelnud, vaid valis kohe Jessica numbri. Saamata sellele vastust, viskas ta rula maha ning nüüd tuli tal tõsiselt kasuks see, et ta jala ei olnud. Teekond laohooneteni ei olnud Sayerile kunagi varem nii pikk tundunud, kui ta oli seda praegu.

Hingeldades peatas Sayer enda hoo, jäädes laohoonete lähistele varju seisma. Siin ei tasunud ikka ummisjalu sisse joosta. Korraks käis tal peast läbi mõte Alexile helistada, aga selle mattis ta sama kiiresti maha kui see tal tekkinud oli. Rula kätte võtnud, jalutas Sayer vaikselt mööda vanu laoplatse edasi hoonete poole, üritades kas või kuskilgi mõnda valguslaiku näha või elumärke märgata. Kus oli, Jessica? Kas temaga on kõik korras? Need ja veel rohkem küsimusi jooksis läbi Sayeri pea, kui ta, süda põksumas, edasi kõndis.

Enne, kui Jessica laohoonetesse sisse juhatati, seoti talle sall silmade ümber, topiti teibiga suu kinni ja seoti käed selja taha kokku. Relv tema kukalt enam ei surunud, aga Jes ei välistanud seda, et keegi endiselt relvaga tema suunas ei vehi. Jessie kirus end mõtetes. Oli ju Sayer keelanud tal oma jalga Westside'ile tõsta, eriti pimedas ja üksinda. Täna ta aga ei mõelnud üldse sellele. Tema mõtted olid keerelnud vaid üheteemaliselt - mis neist Sayeriga saab. Ja nüüd on ta kuskil laohoones kinniseotuna, teadmata, mida temaga teha plaanitakse või miks ta üldse kinni võeti. Ja mida tema tegi? Tõmbas Sayeri ka sinna. Oli tal vaja see sõnum saata? Ta ei andestaks endale kunagi, kui Sayga peaks midagi juhtuma. Jes tundis, kuidas keegi teda kobas. Tüdrukul polnud kaasas muud kui telefon, mis temalt juba ära võeti, ja võtmed, mille nad nüüd leidsid. "Niiet sina oled Jessica," lausus üks võõras meeshääl. Jes oletas, et nime luges ta võtmehoidjalt, mille Alena talle kunagi tegi. Jessie tahtis proovida oma käsi lahti rabeleda, aga kuna ta ei teadnud, kas keegi ka tema selja taga on, ei julgenud ta end üldse liigutada. "Ma olen sind palju Sayeriga koos näinud," rääkis toosama mees edasi,"tema teatavasti saab Alexiga hästi läbi. Kindlasti oled sa kursis, mis tollel plikal järgmisena plaanis on." See mees liikus talle lähemale, asetades oma käed neiu puusadele. Jessie tundis kange tubaka haisu. Ta tahtis köhida, kuid teip tema suul takistas teda. "Enne aga kui sa mulle kõik kenasti ära räägid, tahan ma sinuga veidi lõbutseda."

Sayer üritas peas käigupealt midagi välja mõelda, aga see oli raskendatud, sest tema pea oli täis halbu mõtteid selle kohta, mis võis Jessicaga juhtuda. Jõudnud ühe vanema ja väiksema hoone taha, toetas Say end selle vastu, üritades selgemalt mõelda. Tal ei olnud isegi mingit relva ega midagi....või siiski...korraga meenus talle, et laohoonete taga otsas on ju Avenue'de punker, kus peaks olema ka Maxi relv peidetud ja seda võis Rufusel vaja minna. Enda uuest ideest innustatult hakkas ta juba hoone tagant välja astuma, kui märkas liikumist. Viimasel hetkel jüudis ta tagasi hoone taha peituda. Piilunud nurga tagant välja tundis ta koheselt ära Jessica ja mingid kaks tüüpi, keda oli pimedas raske tuvastada. Vaevalt olid mehed koos tüdrukuga hoonesse kadunud kui Rufus nende punkrisse kiirutas, kus ta viimati väga ammu käis. Ometi leidis ta Maxi relva täpselt sealt seinavahelt, kus see olema pidi. Kontrollinud, kas salv on ikka täis, laadis ta relva ära ning jalutas punkrist välja. Nüüd oli tal vaja saada hoonesse, kuhu nad toimetasid Jessica, aga kohe kindlasti ei saanud ta sinna siseneda samast uksest. Seega liikus Sayer hoopis laohoone taha, otsides sealt teist sisspääsu.

Kõik ära räägib? Jessical ei ole mitte midagi rääkida. Ta ei tea mitte midagi Alexist, tema plaanidest veel vähem. Jessie oleks tahtnud põgeneda, kuid kinniseotud silmade ja kätega ei jõua ta just kuigi kaugele. Jes värises, tundes, kuidas too mees temalt jaki seljast kiskus ja siis oma külmad käed tema särgi alla libistas, liikudes mööda kõhtu rindadeni. Jessica astus tahapoole, koperdades mingi plekist asja otsa ja kukkus. "Või et nii ruttu võtan sind jalust nõrgast," naeris mees,"oota, kuni ma asja kallale asun." Jessiel õnnestus kukkudes oma pead mitte ära lüüa. Ta tajus seina oma selja taga. Olles nüüd kindel, et kedagi tema selja taga pole, püüdis ta oma käsi vabaks saada, sel ajal kui too mees tema jalanõusid jalast kiskus. Jessie püüdis samal ajal jalgadega ka vehkida, et mehe tegevust häirida. Jes oli hirmunud, ta värises üle kere, aga ta tahtis pääseda. Ta tahtis sealt minema saada võimalikult kiiresti. Sellest tahtmisest piisas, et vähemalt rabeleda.

Sayer ei leidnud küll ust, aga ta leidis trepi, mis viis hoone tagant otse teisele korrusele ja antud hetkel oli see parem lahendus. Seega tõstis ta relva igaksjuhuks laske valmis ning hakkas aeglaselt mööda treppi ülesse liikuma, üritades hoiduda akende eest, mida siin seal trepi kõrval leidus. Jõudnud ukseni, katsus ta vaikselt linki. Tajunud, et uks on lahti, kuid kinni kiilunud pikast mittekasutamisest, andis Rufus sellele enda õlaga kerge põntsu. Uks vajus lahti, minnes hooga vastu vana riiulit. Õnneks tõi see kuuldavale vaid kerge kolina. Sayer oli justkui paigale naelutatud, kui ta ootas seda, mis edasi saab. Kuna liikumist sellele ei kaasnenud, astus noormees, põksuva südamega, sisse. Kõik see oli lihtsalt liiga närvesööv. Üks vale samm ja nii tema kui ka Jessica on surmalapsed. Roof jalutas väikeste sammudega teisel korrusel oleva rauast piirde poole, kust sai vaadata otse alla alumisele korrusele. Alguses ei märganud ta midagi, kuid siis nägi ta liikumist ruumi tagumisese nurgas. Läinud sinna lähemale, nägi ta Jessicat mingi tüübi käte vahel. Ühe hetkega sai Sayeri kergest hirmust tohutu raev ja viha. Ta läks kiirustades mööda treppi alla, kui korraga sisenesid ruumi kaks uut meest. Sayer surus end vastu seina ja lootis, et nad ei märka teda. Sayer teadis, et nad on liiga kaugel, et neid tulistada ja kui ta peaks tulistama, siis on jällegi Jessica kallal olev tüüp talle liiga lähedal. Teda lahutasid tüdrukust vaid mõned meetrid ja üks vana konteiner, mille taha ta end peitiski. Ometi oli ta talle veel kättesaamatu.

"Rahulikult, Jessica, sa ju ei taha, et ma sulle haiget teeksin," lausus too tüüp, kes tema kallal askeldas. Ta kuulis vaikset naeru ja selle taustal kerget kolinat. Ta ei saanud näha ja seetõttu oli tema kuulmine erksam kui siis, kui tal silmad avatud on. Palju neid inimesi siin ruumis on? Jessie pusis endiselt nööriga, mis tema käsi koos hoidis, tundes, kuidas see pitsitus vaikselt kaob. Hetke pärast sai ta ühe käe vabaks libistatud. Ta hõõrus vabaks saanud käe rannet, mille nöörid ära sooninud olid ja hakkas siis teist kätt vabastama, mis üsna kergeks osutus. Just sel hetkel, kui Jes teise käe ka vabaks sai, keeras too tüüp ta kõhuli. Kas tingituna sellest, et ruumis oli üsna hämar või sellest, et mehel oli muudki teha, kui Jessie kätevabastamist märgata, ei saanud see mees aru, et Jessie käed vabad on. Jessica tõmbas õrnalt teipi suu eest ära, samal ajal kui tema pükse alla sikutati. Viimase serva teibist tõmbas Jes hooga ära, lükkas salli kiirelt üle pea ära ning hingates sügavalt sisse, lootis ta, et need kaks aastat, mis ta kisakooris olnud on, on kasuks tulnud. Jessica tõukas end maast lahti, mõõtes kiirelt pilguga ära, kui palju mees temast pikem on, ning virutas siis nii tugeva jalahoobi kui suutis, mehele näkku. Ta haaras kaasa vaid oma jaki ning jooksis hoonest välja, selle taha. Jessie võtmed ja telefon jäid tolle mehe kätte. Telefonist on üsna ükskõik, aga võtmed nende käes võisid vaid ohtu tähendada - neil võib tulla tahtmine residenti sisse murda. Jessie õnneks polnud tal muid võtmeid, kui ainult residendi välisukse võti. Jõudnud hoone taha, peitis Jes end prügikasti taha tumedasse varju. Ta pani seal omale nahktagi selga, et oma heledat tooni pluusiga mitte silma hakata. Jessica tundis kibedat valu paremal jalatallal. Ta kompas jalga, puudutades valulikku kohta. Klaasikild. Tore, nüüd on tal jooksmine ka raskendatud. Jes kükitas seal, toetades selja vastu seina ja püüdis võimalikult tasa olla. Tema mõtted liikusid taas Sayerile, kelle elu ta äsja ohtu seadnud oli. Kus Say praegu on?

Selle asemel, et midagi teha või öelda, kadusid äsja sisenenud kaks meest kuskile teistesse ruumidesse. Mõnda aega oli kuulda nende naeru, kuni see liiga kaugele jäi, et poisini levida. Sayer teadis, et relvast tal siin suurt kasu ei ole, kuna see tooks vaid need teised jälle tagasi. Noormees hakkas just konteineri tagant välja astuma, kui Jessica püsti hüppas ja välja jooksis. Vältimaks seda, et mees kedagi appi kutsuks, oli Say paari sammuga mehe juures, lüües talle relvaga ühe hea laksu vastu kukalt, mille tagajärjel ta kokku vajus. Jah, sellist lööki oskab Westside'is igaüks anda. Võtnud mehe kätest kinni, hakkas Sayer teda konteineri taha vedama. Poole tee peal pudenesid tema taskust välja Jessica võtmed ja mobiil. Rufus jõudis need endale just taskusse pista kui ta kuulis kiireid jooksusamme suunast, kuhu olid läinud need samad kaks meest, kes ennem just hoonesse sisenenud oli. Kohale jõudnud ja Sayerit märganud, tõmbasid nad kohe välja enda relvad, märgates hetk hiljem ka nende partnerid oimetuna maas. Fuck. Hetkeks oli justkui kogu ehitis mingis pausis ja siis võis kuulda laske ja jooksmist ja asjade maha kukkumist. Sayer võttis suunaks taas teise korruse, et sealt kaudu välja saada. Jõudnud värske õhu kätte kiirustas Say mööda treppi alla, otsustades, et parim variant on kuskile varju tõmmata selle asemel, et hakata jooksma linna poole. Seega astus ta esimese asja taha, mis tema ette jäi ja selleks oli suur nelinurkne prügikast. Vaevalt jõudis ta selle taha varjuda, kui uks lahti lendas ja kaks meest sealt välja astusid ja trepist alla tormasid. Sayer jalutas väikested sammudega taha poole varjulisemasse kohta, kuni ta kellegiga kokku põrkas. Esimese asjana haaras ta relva järgi, kui avastanud, et see on hoopis Jessica, asetas ta enda käe tema suu peale, et ta mitte piiksugi kuuldavale ei tooks.

Jessica püsis vagusi prügikasti taga, teadmata mida edasi teha. Neil meestel olid relvad, Jessiel mitte midagi peale klaasikillu, mis tema talla all oli. Haavast immitses verd ja seetõttu ei julenud tüdruk kildu ära ka tõmmata. Jessie kuulis kellegi samme, võpatades, kui keegi tema vastu põrkas. Hetk hiljem tundis ta ära Sayeri, kes talle käe suu peale pani. Ühest küljest oli Jessical hea meel, et Sayer seal on, teisest küljest tundis ta süümekaid, et poisi endaga sellisesse olukorda tõmbas. Aga sammud ei olnud sellega lõppenud. Jes värises hirmust. Ta ei näinud, et Sayeril relv on. Jessica kuulatas samme, mis kord lähemalt, kord kaugemalt kostusid. Mehed kõndisid edasi-tagasi?

Vaadanud Jessicale kindlalt otsa ning veendunud, et tüdruk ei tee nagu nii piiksugi, võttis Sayer enda käe tüdruku suu pealt ära. Seda selleks, et kontrollida palju tal veel relvas kuule alles on. Ettevaatlikult lasi noormees end Jessie juurde istuli ning avas siis relva salve. Näinud, et seal on vaid mõned kuulid alles, sulges ta hetkeks enda silad ning tümbas käega üle näo. Tal oli vaja kiiresti mõni hea plaan vaja välja mõelda. Libistanud enda taskust mobiili välja, pani ta selle esmalt hääletu peale ja trükkis siis Alexile kiiresti sõnumi, mis sisaldas põhilist, mis tal teada oli vaja. Saatnud sõnumi ära, pani ta enda telefoni taskusse ning ulatas Jessicale tema mobiili ja võtmed. Sayer asetas enda käe ümber Jessie ning tõmbas teda endale lähemale.

Alex oli parasjagu koos Juri ja veel paari gängiliikmega GPB lähedal olevas keldris, mida nad viimased kaks kuud on kasutanud kogunemiskohana, kui neidise telefon hakkas teksade taskus vibreerima. Kiirelt lasi Lexi sõnumi silmadega üle ning ta ei pidanud seda enam teist korda lugema, et mõista selle sisu. Laualt autovõtmed haaranud, võttis Alex koos Juri, Jacki ja Rossiga suuna laohoonete poole. Tüdruk teadis, et ei kulu palju aega, ennem kui eraldunud gängiosa püüab leida moodust, kuidas tema plaanidele lähedale pääseda nõnda, et nad tüdrukust eemale hoiavad. Peale gängi enda kaitses Alexit veel mõjuvõimsad tutvused, mis ta päris koos positsiooniga Danielilt. Samuti päris ta ka ohu, mis teda 24/7 ümbritseb. Ta teadis, et ennast kellegagi siduda pole enam ohutu, aga ometigi tegi ta seda Liamile. Kui nad suutsid Lexi siduda juba Jessicaga, siis ei kulu enam palju, kui nad ka Liami või kellegi teise kallale lähevad. See peab lõppema - siin ja praegu.

Alexandra must Mustang peatus laohoonete ees ning neli musta riietatud isikut väljusid sellest. Näitsik eraldus kolmest poisist vaid enda juustevärvi ja kasvu poolest. Kiirel ja enesekindlal sammul kõndisid nad laohoone poole, kust olid minuteid tagasi kõlanud lasud. Alex kõndis kõige ees ning mehed tema selja taga kontrollisid enda tulirelvi. Kõigil kolmel oli üks padrun torus laskevalmis, üks täissalv reljas ja kaks veel taskus tagavaraks. Juhul kui sõnadest pole kasu, tuleb võtta kasutusele teised abivahendid.

Jessica röövinud mehed leidis Alex kiirelt ülesse. Jäänud neist paarikümne meetri kaugusele, moodustasid kolm meest neidise ümber kaitsva kolmnurga. "Charlie, mis siin toimub?" pöördus näitsik esimesena nende poole, kes polnud vist tüdruku tulekut märganudki.
Automaatselt pöördusid Charlie tumedad silmad Lexile ja tema üks suurnurk tõusis kahtlase muigega ülesse, paljastades osaliselt rea valgeid hambaid, mille vahel oli ka üksik kuldne hammas. Välimuselt oli mees kolmekümnendades, tema üks näopool oli tugevalt armiline. Teistpoolt kattis pikk ebakorrapäraste salkudena langev tukk. Ühesõnaga vägagi ebameeldiva välimusega, meenutades pigem mõnda kodutud joodikut.

Jessica silmad muutusid imestusest suureks, nähes Sayeri käes relva. say on tõesti võimeline tulistama, kui seda vaja on? Jes, julgemata midagi öelda, kartes nende asukohta reeta, vaatas pealt, kuidas Sayer Alexile sõnumi saadab. Lexist võib tõesti abi olla? Jessie jääks oma nimekaimule igaveseks tänuvõlglaseks, kui tema on see, kes tema ja sayeri elu päästab. Vaikides võttis ta vastu enda mobiili ja võtmed ning toppis need tagi taskusse. Jessica toetas oma pea Sayeri õlale, kui too talle käe ümber pani ning teda lähemale tõmbas. Sayer võis nüüd Jessie värisemist tunda - ütlemata selge, et nii hirmul pole Jes mitte kellegi elu pärast olnud kui praegu.

Sayer ei tahaks mitte mingi hinna eest kedagi maha lasta, aga kui see on tarvilik, et kaitsta kedagi, kes on tema jaoks tähtis, siis on noormees kõigeks valmis. Tundes seda, kuidas Jessica üle kogu keha värises, võttis noormees näitsiku ühe käe endale kätte ning pigistas seda õrnalt. Kui juba pikemat aega mingeid hääli kuulda ei olnud, pöördus Sayer näitsiku poole, "kas sa oled valmis liikuma?" küsis noormees vaikselt. Ega tema ei teadnud, et Jessiel oli jalas klaas, "me peaksime edasi liikuma kuskile," sõnas Rufus.

Jessica kahetses, et otsejoones Sayeri juurde ei läinud. Nii hea oleks praegu Say kaisus lesida ja näiteks filmi vaadata. Tapmised ja tagaajamised on filmides palju nauditavamad kui ise selle keskmes olemine. Ja see siin pole film, see on lollus. Reaalne lollus. "Ma olen paljajalu ja mul on klaasikild jalas," sõnas Jes veel vaiksemalt kui ta muidu räägib,"ma ei tea, kui kiiresti ma liikuda suudan." Aga ta oli valmis. Ükskõik kui valus see ka pole, sinna prügikasti taha ootama ta ei jää. Nad peavad sealt jalga laskma ja Sayeri koju jõudma.

"Sa ei tohiks sellele jalale siis toetada, sa teed asja niimoodi veel hullemaks," sõnas Sayer. "Kui sa minu peale toetad ja rohkem ühel jalal hüppad - kas sa nii saad?" Noormees tõusis rohkem püsti ning vaatas prügikasti tagant välja, et pimeduses mingitki liikumist märgata. Kõik mida tema nägi olid aga hoonete ja prahi piirjooned. Seega vist puhas plats. Istunud tagasi maha, pööras ta end Jessica poole ning surus tema huultele õrna suudluse ennem kui käe tugevamalt ümber tema pani, et Jes püsti aidata.