Midnight with Art!

Okey, see kord oli Scoti sõnadel isegi mõte sees. Nad ei ole enam kunagi sama noored, kui nad on praegu. "Sind paikseks sundida on vist sama raske kui kana lendama õpetada," turtsatas Vanessa mehe sõnade peale. Kes ütles, et nad üldse kunagi mingiks rahulikuks abielupaariks peaksid muutuma. Terve elu on ju seiklus, kas pole? Nessa silmitses fotot ning viis siis enda pilgu mehele, "nii, et sa tahad, et mina koliksin sinu juurde? Või tahad sa meile täiesti uut maja osta?" küsis naine, sest kui pole veel tubagi, siis on raske ette kujutada, kuhu see sobida võiks. "Aga pilt on hea," noogutas naine, silmitsedes seda kerge huviga.

Scott pööritas nii ilu pärast oma silmi, kui Nessale otsa vaatama jäi. ''Ma võin kana lendama õpetada, kui see sind rahustab. Pealegi pole vahet, mida mina tahan. Mina teen seda mida sina soovid - seega vasta nüüd ausalt. Tahad sa hakata uut maja otsima, või kumb meist kolima peab?'' Kergitas mees täiesti tõsiselt oma kulmi, sest nüüd ootas ta vastust, mis pidi tema edasised plaanid paika panema. Kindel oli see, et kusagil väikeses korteris tema elama ei hakka, ning ilmselgelt pidi see maja hiigelsuur olema, et Scott kogu oma varustusega sinna sisse mahuks. ''Siis tuleb toad teha maalide järgi, mis sa siit täna välja valid.'' Jõudis ta naise mõttelõngale ette, ning kehitas vaikselt oma õlgasid. Niikaua, kuni ta oli võimeline kossu mängima, ei pidanud nad rahast puudust tundma. Pealegi olid Scottil ka vanemad, kes teda igakuiselt endameelest üleval pidasid. Need on need vanemad eksole...

"Ma saan aru, et sa püüad igati õigesti käituda ja õigeid asju teha, aga sa ei pea tegema kõike, mida mina soovin. Mulle meeldiks teada ka seda, mida sina asjadest arvad. Kus on see Scott, kellel alati kõige jaoks oma arvamus olemas oli?" kergitas Vanessa enda kulme, kuid see oli pigem lihtsalt küsimuse ilmestamiseks. Ta ei olnud niisama Scotti Roberti üle valinud. Temas oli see spontaansus ja elujõulisus, millest jäi tänapäeval paljudel puudu. Muidugi inimesed muutuvad aja jooksul, aga Nessal oli viimasel ajal tunne, et Scotler tegi lihtsalt kõike nii, et Vanessa rahul oleks. Praegu oli see veel armas ja puha, aga varsti võib see nende suhtele mitte just kõige paremini mõjuda. "Aga mis puutub majasse, siis ma arvan, et me vajame midag täiesti uut. Midagi, mida me saame koos kujundada," arvas Nessa. Tema maja jääks neile ilmselgelt kahe peale kitsaks, kuigi naine oli sellesse üsna kiindunud. Oli sellest ju saanud siiski tema pelgupaik hetkel, mil ta Tree Hilli tagasi tuli. Samas ei olnud tal ka midagi Scoti maja vastu. Aga tema sisetunne ütles, et neil oleks vaja midagi uut. "See kah võimalus," muigas naine, sest tavaliselt käis asi ikka vastupidi.

Roberti õde Clarissa oli saabunud mõned päevad tagasi Inglismaalt uuesti Ameerika pinnale, külastades esimesena loomulikult enda lemmikinimest selles maailmas. Rob oli naise jaoks olnud alati vanem vend, kelle selja taha peitu pugeda, aga samas ka parim sõber, kelle käest abi küsida. Ühesõnaga olid nad väga lähedased ja on siiani.
Teades, kui väga tema pisikene õde on huvitunud kunstist, otsustas psühholoog nii Clarissa kui ka pisikese Hope südaöisele kunstinäitusele. Nick jäi paari trennikaaslase juurde ööseks.

Roberti must vanema mudeli Chevy peatus Spring Streeti gallerii ees. Mees koos enda kahe pisikese printsessiga väljus autost, lastes selle jooksupoisil spetsiaalsesse parklasse viia. Nagu päris värk kohe. Vasak käsi ümber Clarissa õlgade, hoidis teine enda näppude vahel Hope pisikesi sõrmi. Clar oli talle toonud Inglismaalt ühe armsa helesinise kleidi, mis sobis hästi kokku tüdruku silmadega, mis oli samuti sinised. Ainult tema juuksed olid tumedad nagu Robertil ja ka tema vennal. Järelikult silmad olid tal Sarah, enda ema omad. Nii pea kui nad galleriisse sisenesid, leidsid psühholoogi rohelised silmad ülesse päris mitu tuttavat. Ta noogutas neile tervituseks. Hope sinised silmad märkasid rahvamassi hulgast ainult Vanessat, kes oli talle viimased kaks nädalat tantsimist õpetanud. Robbie käest lahti lasknud, jooksis ta naise poole. Psühholoogil ei jäänud seega muud üle, kui koos Clarissaga talle järgi minna.

Robert and his sister Clarissa

Vanessa hakkas juba vaikselt järgmise pildi juurde jalutama, kui ta kuulis väikesi jooksusamme ning keeras end ringi, leides eest enda poole jooksva pisikese plikatritsu, kellele ta juba kaugelt lehvitas. Selle tüdruku nägemine tõi Nessale kohe laia särava naeratuse näole. Ta oli temaga nii lähedaseks saanud, sest mõnikord pärast trenne olid nad koos ka jalutamas käinud või kuskil kohvikus istunud. Kui Hope temani jõudis, kükitas naine madalamale ning püüdis ta enda sooja kallistusse. "Hey, my little princess," lausus Vanessa vaikselt, "kust sa küll endale nii ilusa kleidi saanud oled. Näita siia," sõnas naine, tõustes taas sirgelt püsti, hoides Hope' käest kinni nii et tüdruk end keerutada saaks.

Hope oli isegi veelgi õnnelikum Vanessani jõudes, kui enne teda eemalt märgates. Üks lai särav naeratus oli ilmunud tüdruku näole, tekitades tema põskedele armsad lohukesed. Kui naine sirgelt püsti tõusis, hoides plikatirtsu käest kinni, keerutas Hope pikalt, ennem kui tema sinised silmad uuesti Nessale kinnitusid. "Clarissa ostis," sõnas ta vaikselt, pöörates enda pilgu lähenevatele. Robertil ja Claral kulus päris mitu minutit, et leida lühikest tumedapäist tüdrukut sellises rahvamassis. Ometigi nad leidsid ta ning kui Robbie silmad nägid Vanessat, neelatas ta endamisi.

Clarissa....Clarissa....käis Vanessa peas kiire töö, et meelde tuletada, kellest Hope räägib, kuid siis ta juba nägi Roberiti ja tema kõrval olevat tumedapäist naisterahvast. Ja siis talle meenus, et psühholoog oli talle kunagi enda õest rääkinud küll. Nii et ta oli siis Inglismaalt USA'sse tulnud. Nessa tundis ennast korraks väga veidralt, sest juhul kui tema ja Robbie oleksid endiselt ainult parimad sõbrad, siis ta ilmselt oleks sellest teadlik, et Clarissa Tree Hillis peatub. Hetkel, mil naise sügavad silmad mehe rohelisi silmi kohtasid, keeras Nessa enda pea kõrvale, pöördudes hoopis Hope' poole. "Ja kes lubas sul nii hilja õhtul välja tulla. Väikestel tüdrukutel on praegu une aeg," lausus naine väikesele tüdrukule, viibutades nimetissõrme, kuid tema näol oli endiselt see sõbralik naeratus.

"Ma lubasin Robbiel ta kaasa võtta," vastas Clarissa vaikselt, hääles kostumas tugev inglise aktsent, mis on talle nende kolme aasta jooksul Inglismaal hästi külge jäänud. "Ma loodan, et sa ei pahanda. Ta tahtis hirmsasti kaasa tulla," lisas Clar õrnal naeratusel.
Robert pööras samuti enda pilgu kõrvale, kui tema silmad kohtasid Vanessa tumepruune silmi, mis lummasid teda endiselt. Samas ta teadis, et see naine on tema jaoks nii kättesaamatu keelatud vili ning selle tõestus seisis tema kõrval Scottina.

May 18, 2012 18:57:23 GMT 2 @traveler said:

Jacklyn astus Simoni ees galeriisse sisse. See, kuidas hoone oli seest nii öiseks muudetud oli naisele vägagi meelt mööda. Alguses oli ta seda hulluseks pidanud, et keskööl kuskile kunstinäitusele minna, aga Simon oli suutnud teda ümber veenda. Seega siin ta oli ja ta ei kahetsenud enda otsust. Charley oli läinud enda lasteaia sõbranna sünnipäevale, mis toimus kuskil kaugemal rantšos ja kestis seega kaks päeva, mis andis Jacky'le suurepärase võimaluse Simoniga koos olla. Pärast seda, kui nad klubis kokku said, on nad aeg-ajalt ikka ja jälle kokku saanud, vaadanud kinos mõnda filmi, käinud niisama jalutamas, külastanud teineteist kodus, käinud rannas ja korra käisid nad isegi lõbustuspargis. Siiani olid nende suhted püsinud sõprustasemel, kuigi Jacklyn teadis väga hästi, et tema tunded mehe vastu ei ole ainult sõbrasuhted. Ka Charley on hakanud Simonit võtma kui enda head sõpra. Seega on nad saanud aega veeta ka kolmekesi koos. Täna oli aga Jacklyni ja Simoni õhtu. "Ma pean enda sõnad tagasi võtma. See on väga ilus. Mul on heameel, et sa mind ümber suutsid veenda," lausus naine, viies enda siirad silmad mehele.

Välimus

Jacklyni veenmine polnud just kõige kergem ülesanne, seda Simon ei eita, aga hakkama ta sai. Selline lõbus muie ei kadunud õhtuks mehe näolt ning kuulnud vaikseid kiidusõnu ruumi välimuse kohta ja ümberveenmise kohta, venis see muie veelgi laiemaks. "Tore, et sulle meeldib," sõnas mees vaikselt. Tema käsi oli ümber Jacklyni piha ning rohelised silmad Jackil püsimas. Ka noorel õpetajal olid tekkinud soojemad tunded kui lihtsalt sõbratunded naise vastu. Samas kuna nad on tuttavad tegelikult veel päris vähe aega, ei vaevanud algul mees enda pead nendega, aga praeguseks hetkeks on tal tunne, et need kasvavad ja soojenevad iga korraga.

outfit

Naise inglise aktsent andis kinnitust Vanessa mõttele, et tegemist on Roberti õega, kes Inglismaal elab. Naine tundus päris lahke ja sõbralik, kuid võibolla natuke tagasihoidlik ja vaikne. Vähemalt see oli Nessa esmamulje Clarissast. "Mis mul ikka pahandada," sõnas naine õrnalt naeratades. Ta ei olnud ju Hope' ema, kuigi vahel puges selline tunne südamesse küll. Eriti kui need väikesed käed talle kallistusi jagasid. "Pea asi, et see väike tüdruk mul homme trennis sama krips ja kraps oleks nagu alati," lausus Vanessa, vaadates väikesele tüdrukule hoiatavalt otsa, saates talle mõned lapsikud näod.

Kui Simoni käsi ümber tema läks, asetas Jacky ka enda käe ümber noore õpetaja, kuid see ei olnud selline armastajatele kohane üksteiselt ümber kinni hoidmine, vaid jäi sinna kuskil sõpruse ja armastaja vahe peale. nad hakkasid vaikselt liikuma, silmitsedes erinevaid maale. Mõned neist kõnetasid naist, mõned panid muigama ja mõned jätsid täiesti külmaks. Aga mõnus oli see, et tal oli keegi, kellega nende piltide üle arutleda ja see keegi oli piisavalt kunsti inimene, et mõistlikku juttu ajada.