Long Time No See

Brittany astus kohvikusse ning esmalt otsis ta endale ja Sayerile, kes pidi kohe-kohe saabuma, ühe mõnusa istumiskoha, mis jäi küll kohviku nurga poole, aga kus oli samas olemas mõnus suur aken, kust sai linna jälgida. Tüdruku pikad lokkis blondid juuksed vajusid lahtiselt tema seljale, kui ta tooli välja tõmbas ja enda koti sinna asetas. Tagasi leti juurde jalutanud, tellis ta nii endale kui ka poisile nende lemmikud, mida nad alati sõid. Esiteks kummalegi üks tükk šokolaadi-piparmündi kooki ja siis kõrvale üks mõnus jäätisekokteil kohvi ja vanillijäätisega, kuhu oli lisatud ka šokolaadi ja pähkli tükke. Nämma. Britt maksis kogu lõuna ees ning jalutas siis tagasi laua juurde, kus istet võttis, pilk uksele kinnitunud.

Outfit

Sayer siseneski kohvikusse lubatud kahekümne minuti pärast. Noormees kandis musta särki, lühikesi ruudulisi pükse ja jalas olid tal mustad converse'i ketsid. Seisatanud korraks ukse juures, lasi ta silmadega üle ruumi selleks, et leida see tuttav lokkis blond juuksepahmakas. Ja selleks ei kulunudki kuigi palju aega. "Hey," sõnas Rufus reipalt lähendes tüdrukule. Jõudnud temani, kallistas ta tüdrukut pikalt. "Tore sind üle pika aja jälle näha! Sa kadusid eelmine kord nii ruttu, et ma ei jõudnud isegi head aega öelda," seletas poiss, lastes viimaks tüdrukust lahti ning istudes laua taha.

Välimus

"Heeey," tervitas Brittany noormeest ning kallistas teda tugevalt vastu. Nii hea oli jälle Sayerit näha ja kas või hetkeks tema käte vahel olla. "Mu lend tõsteti eelmine kord ootamatult paar päeva ettepoole ja lahkumine tuli mulle endalegi äkitselt," lausus Britt ning vaatas veel hetkeks Sayeri hallikasrohelistesse silmadesse ennem, kui laua taga istet võttis. Ja kohe ilmus nende laua juurde teenindaja koos tüdruku tellitud asjadega. "Ma loodan, et su maitse vahepeal muutunud ei ole," muigas Brittany.

Sayer vaatas toitu, mille teenindaja lauale asetas ning viis siis enda silmad tüdrukule. "Karen's Cafe's jääb küll see igavesti mu lemmikuks," lausus noormees ning võttis jäätisekokteilist ühe mõnusa külma sõõmu. Kuna ta oli just väljast tulnud, siis maitses see imeliselt. "Aga kuidas sa siis see suvi Tree Hilli said? Sul praktikat ei ole?" tundis Rufus tüdruku tegemiste vastu huvi. Suvi koos Brittany'ga oleks kindlasti ülimõnus.

"Tore, ma juba kartsin, et pean selle kõik tagasi saatma," lausus Brittany muiates. Ilmselgelt ei vastanud need sõnad tõele. Ta oli suhteliselt kindel olnud, kui ta tellimuse esitas, et Sayerile see sobib. Haaranud laualt lusika, võttis tüdruk koogist ühe maitsva suutäie. Šokolaad sulas suus täpselt nii nagu vanasti, tuues piparmündi maitse välja alles õige lõpus. "On küll, aga ma sain endale koha Wilmingtonis ühes uues advokaadi büroos. Nad on küll alles hiljuti tippu tõusnud, aga Yale oli nõus sellega, et ma seal enda praktikat teen. Seega ma jään siia. Aga räägi nüüd parem kuidas sul siis see eksamite ja ülikoolide tuhuvapohu läheb," tundis Britt siirast huvi.

"No, see on ainult hea uudis," lausus Sayer, olles tõesti rõõmus, et Britt saab suveks siiski Tree Hilli jääda. Nad olid siiski viimastel aastatel üsna vähe suhelnud. Vaatamata sellele said nad ikka suurepäraselt omavahel läbi. "Noh, eksamid hakkavad homme, alustades füüsikaga," sõnas noormees, "mis ülikooli puutub, siis ma jäin Michiganis varusse, aga otse sisse sain ma Syracuse'sse. Mis tähendab, et järgmine aasat olena ma New Yorgis," lausus Rufus rahulolevalt. Seda, et tal on veel raha vaja saada, ta ei hakanud mainima.

"Õeh, füüsika. Ja mina meelitasin su veel õppimast ära," judistas Brittany enda õlgu. Kuna tema teadis kohe algusest, et talle meeldib rohkem sotsiaalvaldkond, siis oli näitsik omal ajal teinud eksameid näiteks ajaloos, ühiskonnas, matemaatikas, inglise keeles ja bioloogias, mis läks ainsana teisse valdkonda. "Päriselt?" küsis või pigem hüüatas Brittany, lastes lusikal taldrikusse kukkuda. "Sa oled päriselt New Yorgis järgmine aasta? See on ju naaber osariik minule. Me saame siis ju teineteisel päris tihti külas käia. Uskumatu," oli tüdruk täiesti hämmingus ja ta oli ikka väga põnevil. Tõusnud toolilt püsti, jalutas ta Sayer juurde ning kallistas teda uuesti, "palju-palju õnne sulle! Ma teadsin, et sa saad kuskile super ülikooli sisse! Sinu kunstiandega ei ole see isegi ime," rääkis tüdruk, hoides terve see aeg poissi enda embuses. Viimaks temast lahti lasnud, surus ta noormehe põsele väikese musi, istudes siis tagasi enda kohale.

"Mul oligi seda vaheldust vaja. Liiga palju ei saa ka õppida, muidu on kõik peas segamini," lausus Sayer muiates, tõstes lusika laualt ning hakates vaikselt kooki sööma, pilk kindlalt sellel blondipäisel tütarlapsel, kuulates laia naeratusega tema imestust ja hämmingut. Rufus sai suurepäraselt aru, et näitsik oli põnevil ja mõtles ilmselt juba järgmiseks aastaks plaane välja. "Yep, kuigi ma ei tea, kas see on nüüd hea asi, et sa mul nii lähedal kogu aeg oled," sõnas noormees, kuid ei mõelnud enda sõnu muidugi tõsiselt. See hetk, kui Britt ülesse tõusis ja tema juurde jalutas jäi noormehel justkui kahe silma vahele. Seega tulid see kallistus ja väike musi poisile suure üllatusena. "Ma tänan, ma tänan," lausus poiss naerdes, saates näitsikut pilguga, kui too tagasi toolile istus. "Kui ma oleks teadnud, et see uudis sulle nii palju rõõmu teeb, siis ma oleksin sulle sellest kohe rääkinud, kui ma need ümbrikud kätte sain," oli Sayer kindel.

"Mida?! Muidugi on see hea asi," lausus Brittany teeseldud solvumisega, hakates siis naerma. Raputanud vaikselt enda pead, jätkas ta enda koogiga, mis oli lihtsalt liiga hea. "Muidugi teeb see mulle rõõmu - ma saan sinuga võibolla tihedamalt kokku sada. Vaata mobiil, skype, MSN ja Twitter ei ole ikka sama kui see, kui me teineteist ikka näost näkku näeme," lausus naine noormehe sõnade peale. Võtnud suure lonksu enda kokteilist, hoidis ta enda heledaid silmi Sayeril. "Aga kuidas sul siis muidu - Jessica, paps, noh eksamitest me juba rääkisime, ahjaa...korvpall? Vii mind nüüd Tree Hilliga kurssi," ootas Britt õhinal uudiseid.

"Jessicaga on kõik okey. Väiksed tülid on, aga kellel neid ei oleks," lausus Sayer, võttes enda kokteilist lonksu ennem kui enda jutuga jätkas. "Korvpalliga on kõik samuti korras. Viimasel ajal on palju trenne, sest meil on võimalus see aasta see ihaldatud karikas koju tuua. Seega kõik näevad meeskonnas palju vaeva. Pealegi on paljud meeskonnas Seniorid, kes vajavad stippi. Ja mina olen üks nendest," seletas noormees Brittanyle korvpallist nagu teine soovinud oli. "Mis mu papsi puutub, siis temaga saan ma viimasel ajal väga hästi läbi ja ta tuleb mu lõpetamisele ja pärast seda jääb ta juba koju," sõnas Say.

Jessica koha pealt Brittany vaid noogutas kergelt. Jah, talle meeldis Sayer rohkem kui sõber, aga ta ei astuks kunagi tema ja kellegi teise vahele, et enda tahtmist saada. Talle piisab ka sellest, kui ta saab noormehele sõbraks olla. "Jaah, mul paps ka kodus ainult sellest karikast ja korvpallist räägibki. Kui mäng tuleb, siis olen muidugi kohal, et sulle pöialt hoida," lubas naine, vaadates poisile otsa, "sa saad selle stipi, ma olen selles kindel," naeratas ta julgustavalt. Ja kui ei saa, siis laseb tüdruk enda papsil selle ülikooliga rääkida, et Sayer kuidagi siiski selle saaks. Poiss lihtsalt peab sügisel New Yorki tulema ja jutul lõpp. "Oh, ma ei ole teda niiiiii kaua aega näinud. Loodan, et põrkan ka temaga kokku," lausus Britt. Kui mees oli kaine, siis oli Britt isegi temaga päris hästi läbi saanud.

Sayer hakkas naerma, kui Brittany rääkis, et tema isa muust ei räägigi. Ilmselt pole ta ainuke selles linnas, kes nii käitub. Eks kõik ole natuke selle üle ärevil. "Tänks, kena kui sa selles nii kindel oled," noogutas noormees lühidalt, võttes koogist veel mõned ampsud ja taldrik oligi tühi. "Sa ei ole ainuke, kes teda kaua aega näinud ei ole. Aga meil on ilmselt pärast lõpetamist kodus mingi istumine. Kui tahad tule ja hüppa läbi," pakkus Say ning võttis kokteilist mõnusa lonksu. "Ja nüüd on sinu kord rääkida," sõnas poiss.

"Võid mind sisse lugeda. Ma tulen kindlasti läbi," lubas Brittany särava naeratusega. "Mina? Noh, koolis läheb kõik hästi. Ained sain kõik arvestatud. Nüüd veel praks, nagu ma juba mainisin, ja siis on see aasta läbi. Kodus on kõik väga lahe. Ma ei ole enda väikese õega üldse saanud aega veeta, aga nüüd on mul selleks võimalus ja ma lihtsalt armastan temaga koos olemist. Kusjuures järgmine nädal millalgi mu vanemad lähevad Raleigh'i ja seega pean ma teda hoidma. Kui tahad võid mulle appi tulla," pakkus Brittany, "erinevalt sinust mul veel seda ühte ei ole, kes mu südame endale oleks saanud, aga eks ma otsin veel," muigas naine, võttes kokteilist ühe suurema sõõmu.

Sayer noogutas ning kuulas Brittanyt, juues samal ajal kokteili, mis hakkas juba vaikselt soojemaks minema. "Ma ei tea nüüd kui hea lapsehoidja ma olen, aga proovida ju võib. Lihtsalt ära arvesta, et minust palju abi oleks," naeris noormees. Ta ei ole just tihti väikeste lastega koos. Seega kes teab, kas ta üldse oskab nendega tegeleda. "Kuule, küll sina ka endale selle ühe leiad," oli Say rohkem kui kindel. Britt oli ju siiski suurepärane inimene nii seest kui ka väljast. Inimestel tasub lihtsalt teda tundma õppida ja ta nakatab neid enda positiivsuse ja hullumeelsusega.

"Sa saad kindlasti hakkama. Ega Lesley on väga tubli ja korralik laps, kes ei jonni väga vastu," sõnas Brittany, jäädes noormehele otsa vaatama. Märganud, et ta vaatleb poissi juba liiga pikalt, tõstis ta hoopis kokteili klaasi enda huultele ning jõi seda. "Jah, küll ma ka selle ühe leian," ohkas Britt, muutudes hetkeks mõtlikumaks, kuid manades siis laia naeratause enda näole. "Kuule, räägi parem, kuidas sul selle rulaga asi edeneb. Lähme millalgi skateparki, ma tahan su oskusi näha," haaras naine juba uuest jututeemast kinni.