Külastustund.

Pigem nagu väike tüdruk, kes on pahane, et kõik teised on temast suuremad ja osavamad. Ta tunneb ennast nii pisikesena ja saamatuna. Vähemalt korvpallis ta oli seda nii kui nii. "Õige jah, sa oled meil siin üks suur kuldkala, kes mäletab vaid neid asju, mida ta tegi paar sekundit tagasi," pööritas Lexi silmi, tuues kuuldavale ka vaikse turtsatuse. Püüdnud palli kinni, silmitses ta enda vihavaenlast, lennutades selle järgmine hetk korvi poole. Ülla-ülla, see kord õnnestus tal isegi pall läbi korvirõnga saada ning see libises sujuvalt mööda võrku alla Sayeri juurde. "See on algaja õnn," teatas LA.

"Jaaa, ma armastan sind ka, kallis Alex. Noh, aga ega sa just väga mööda ei pannud," naeris Sayer lõbusalt, asetades käed rinnale risti. Ta ootas huviga tüdruku järgmist viset. Lexi olekust võis küll välja lugeda seda, et kui pilgud võiksid tappa, siis seda palli siin enam ilmselt ei oleks. Kui pall Rufuse ette maha veeres, tõstis ta selle endale kätte. "Oeh, ma olen ikka hea õpetaja," lausus ta muiates, "ja noh....võibolla natukene mängis rolli ka see sinu algaja õnn," lisas ta pisut nöökival häälel, visates palli tagasi tüdrukule.

Alex tegi taaskord Sayerile lollakaid nägusid, püüdes järgmine hetk kinni jälle selle oranži palli, mida ta vaatas hetkeks vägagi pahase pilguga. Tõsi, juhul kui pilgud võiksid tappa, siis seda palli poleks enam ammu juba olemas. Põrgatanud seda ühe korra, teise korra ja veel ka kolmanda korra, saatis Lexi palli korvi poole teele. See tegi mõned tiirud mööda korvirõngast, ennem kui uuesti sisse kukkus. Nii armas. Aga kolm on kohtuseadus ja peale seda ei lenda enam ükski sisse. Kindlasti on nii.

Sayer plaksutas, kui tüdruku järgmine vise samuti enda tee korvi leidis. Haaranud palli kätte, sörkis ta Alexi juurde, põrgatades samal ajal seda tüdruku vihavaenlast. Jõudnud näitsikuni, lennutas ta ise palli korra korvi ning viskas selle siis Lexile. "Noh, kui sisse saad, siis ma halastan sulle ja jätan su rahule," muigas noormees, jäädes huviga järgmist viset ootama.

Alex turtsatas lõbusalt, kui Sayer neidise õnnestunud viske peale plaksutama hakkas. Noormehe eputamise peale, nagu tüdruk oleks selle peale öelnud, kergitas Lex vaid kulmi, püüdes järgmine hetk palli uuesti kinni. "Ning juhul kui ma mööda viskan? Jätad mu ööseks ukse taha ning ennem sisse ei lase, kui ma suudan ilma ühegi eksimuseta sisse visata?" muigas Alexandra endamisi, jälgides Sayerit, ennem kui pilgu korvile viis, sihtis hetke ja palli seejärel lendu lasi. Kahjuks täna see 'kolm on kohtuseadus' reegel ei mõjunud, sest näitsiku kolmas vise läks kohe kõvasti korvist mööda.

"Mmm....täpselt nii. Vormi söön ka üksi ära," lausus Sayer tüdruku sõnade peale. Jälginud seda, kuidas pall korvi suunas lendas ja siis sellest mööda maha kukkus, muigas noormees kergelt. "Tundub, et mul tuleb täna vist õhtusöök ühele," kehitas ta enda õlgu ja võttis palli maast ülesse, lennutades selle tagasi Lexile. Aeglaselt sammus ta tüdruku juurde, jäädes tema selja taha seisma.

"Tore. Mul ongi vaja paar kilo alla saada," turtsatas Alex lõbusalt. Püüdnud selle nõmeda oranži palli kinni, silmitses ta seda pahasel pilgul. "Sina oled süüdi selles," lausus ta vaikselt pallile. Tema rohelised silmad pöördusid peagi aga noormehele, kes kõndis aeglasel sammul tema selja taha. Awesome.

"Kui sa paar kilo alla võtad, siis sinust ei jäägi midagi alles," turtsatas Sayer ning surus enda käed taskusse, oodates näitsiku uut viset. See, et Alex palliga rääkis ei tundunudki poisile väga imelik. Tüdruk oligi selline veider vahepeal. Aga siiski tema armas veidrik. "Noh, näita nüüd, et sa saad sisse ja ma ei kiusa sind enam sinu pikkusega kolm tervet kuud," pakkus Roof.

"Paar konti ikka jääb ning üks suur juuksepahmakas," turtsatas Alex lõbusalt, tõmmates spontaanselt näppudega läbi juuste ja pöörates enda silmad hetkeks üle õla noormehele. Tema pakkumise peale hakkas tüdruk endamisi naerma. "Vaevalt. Heal juhul on sul see meeles mõned minutid, sa olid meil ju siin pisikene kuldkala," vangutas Lexi enda pead ning viskas palli korvi poole. See põrkas kergelt vastu korvirõngast, seejärel vastu korvlauda ja lõpuks õnnestus tal siiski korvi sisse ka kukkuda. Jeii..

Sayer turtsatas ja naeris lihtsalt tüdruku sõnade üle. "Küll mul see meelde jääb, ära minu pärast muretse. Parem vaata, et sa sisse viskad," lausus noormees, jälgides huviga tema uut viset, mis leidis enda tee korvi. "No näed, ma ei kiusa sind enam.....ma vähemalt üritan," muigas Rufus, tõstes palli maast ülesse ning jäädes neiu ette seisma. "On veel aega või peame nüüd selle vormi välja tõstma?" küsis Roof.

"I was just lucky," kehitas Alexandra lõbusalt õlgu, pöörates ennast peale viset näoga noormehe poole. Ta muigas kergelt. Nagu nii kuuleb ta mõnda ebaõnnestunud nalja enda pikkuse kohta paari tunni pärast. Awesome.. vähemalt on nad siin kahekesi, seega pole poisil kuhugi põgeneda, kui Lexil tuleb tõeline kiusamistuju peale. Rufuse küsimuse peale, kookis neidis enda teksade taskust välja telefoni, viies kiire pilgu kellale ja surudes seejärel elektroonika vidina tagasi taskusse. "Teoreetiliselt on meil umbes kümme minutit veel aega, aga ma ei tahaks eriti riskida ärakõrgenud vormiga," muigas ta.

"Ilmselt küll jah," turtsatas Sayer. Mis seal salata, Alex oli endiselt korvpallis koba isegi kui ta palli paar korda korvi suutis lennutada. "Noo siis kobime sisse," otsustas noormees ning asetas enda käe semulikult ümber näitsiku õlgade, juhatades ta tagasi majja. Nagu ta ise ei leiaks seda ülesse. Lasnud Lexi enda ees sisse, astus ta ka ise majakesse, asetades palli esikukapile. Eemaldanud üle riided, astus ta edasi. "Mmm...lõhn on igastahes hea," kiitis Roof.

Tõsi. Korvpall jääb Alexi jaoks alatiseks ebamaise alaks, milles on ta kohutavalt koba. Järelikult pole see talle. Õnneks on tal poiss, kes oskab seda väga hästi, ning päästab Lexi vajadusel sellest häbist. Aeglasel sammul kõndis Alex Sayeri juhtimisel tagasi maja juurde, sisenedes sinna nagu kord ja kohus esimesena. Enda jaki ja saapad esikusse jätnud, kinnitas Lexi uuesti enda juuksed hobusesabasse ning kõndis kööki, et võtta ahjust välja vorm, mis oli ilusti läbiküpsenud ja pealt kuldne. Perfect timing. "Ning maitse on veelgi parem," teatas ta uhkelt.

"Tahaks loota jah," muigas Sayer, vaadates seda imelist vormi. Lõhn ja väljanägemine olid mõlemad suurepärased. Ju siis peab maitse ka söödav olema. Noormees otsis kapist välja kaks taldrikut, sahtlist noad-kahvlid ning riiulilt kaks tassi. Joogiks oli neil olemas piim. Otsinud välja noa, ulatas ta selle Lexile. "Kokk lõikab lahti," lausus ta aupaklikult.

Sayeri norimise peale pööritas Alex vaid silmi, tehes poisile ka paar naljakat nägu. "Kohe kindlasti söödavamad kui sinu söögid," muigas Lexi kergelt. Võtnud noormehe käest noa, lõikas ta vormist välja kaks korraliku tükki, asedes mõlemad lõigud valgetele taldrikutele, mille ta lasi Sayl lauale viia. Vormi tagasi ahju sooja pannud, võttis Lexi laua taga istet.