Külastustund.

Jamh, Alex ei mõistnud või ei tahtnud mõista. See suudlus oli lihtsalt midagi, mida Sayer ei olnud kunagi varem kogenud ja ta ei saanud seda lihtsalt kõrvale visata ja märkamata jätta. Kui tüdruk lõpetas, oli Rufuse kord enda mõtteid korrastada, et mitte midagi lolli öelda. "Kas asi on selles, et see on Jessica või selles, et see on lihtsalt keegi teine peale sinu?" esitas Say tüdrukule küsimuse. "Jah, ja see tõestab, et ma olen lihtsalt suurepärane parim sõber. Ma ju näen, et sa oled Liamiga koos olles muutunud. Ja kui keegi väärib olla õnnelik, siis oled see sina. Ära lase seda käest," lausus Sayer, asetades enda käed tüdruku õlgadele.

"Sa lubasid, et ei tee mulle haiget," lausus Alex vaikselt, peaaegu et sosinal, seega polnud ta kindel, kas Sayer kuulis tema sõnu või ei. Noormehe küsimusele ei vastanud neidis. Ta ainult seisis ja vaatas poisile otsa. Sõnad tundusid hetkel vägagi ülearused ning pealegi poleks Lexi osanud midagi öelda. Aga mul on endiselt sinu vastu tunded - oleks nagu niru öelda ja vale. Sayl on õigus. See, mis nende vahel oli, on minevik, kuid sellegi poolest tundub see vahepeal nii lähedal olevat.

"Inimesed lubavad paljusi asju, sest lubadusi on alati nii kerge anda ja veel kergem lõhkuda," sõnas Sayer, kui oli tüdruku vaiksed sõnad enda kõrvu püüdnud. Ta teadis, et oli seda lubanud, kuid oli seda murdnud. "Ma ei saa mitte kunagi sulle öelda midagi, mis seda parandaks või muudaks. Ma tean, et ma tegin sulle haiget ja ma pean selle teadmisega elama," lausus Rufus, vaadates tüdrukule otsa. Hea, et nad sellest praegu avameelselt rääkima hakkasid.

Alex teadis seda, ometigi ta lootis, et Sayer pole üks neist. Me oleme kõik siiski surelikud, inimesed, kes teevad vigu ning peavad neist õppima. Taaskord oli Lexi jaoks selline hetk, kus ta ei osanud midagi öelda. Ta lihtsalt seisis, kuulas ja paotas ka paar pisarat, mis veeresid mööda ta põske alla. Awesome. Hakka nüüd töinama ka veel. Tõstnud kiirelt käe, pühkis Alexandra paar pisikest kuulikest. "Sul on õigus - mitte miski ei muuda seda," noogutas ta õrnalt. Tüdruku hääl oli vaikne, kähe ja kohe-kohe murdumas.

"Hey-hey," sõnas Sayer hoolival ja vaiksel häälel, kui märkas paari pisarat mööda tema põske alla veeremas. Tüdruku sõnad kandusid aeglaselt noormeheni ning ta lihtsalt kallistas Alexit. Vähemalt olid nad rääkinud ja nende mõlema tunded olid nüüd teineteisele teada. Võibolla annab see neile võimaluse nüüd kuidagi moodi enda sõprusega edasi minna. "Sul on Liam. Ja minul on Jessica. Ja meie oleme lihtsalt parimad sõbrad, kes tegid minevikus halbu otsuseid, aga me ei tohiks sellele enam mõelda, kui olevik hetkel nii värvilistes toonides meile otsa vaatab," sõnas Rufus vaikselt.

Alex embas õrnalt Sayerit vastu. Neidis peitis enda näo noormehe jaki hõlmade vahele, nautides enda parima sõbra lähedust. Näitsik igatseb neid häid aegu, mis neil kahel kunagi olid. Nende ühised filmiõhtud, pikad jalutuskäigud peale tööd noormehe juurde. Nende ühised kunstitunnid, mis lõppesid värvisõjaga. Kuulnud Rufuse sõnu, neelatas Lexi kergelt. Parimad sõbrad, kes tegid minevikus halbu otsuseid - see kõlas nagu oleksid nood kuud nende kahe vahel olnud lihtsalt üks vale otsus. Ei mingeid tundeid, lihtsalt kohusetunne. Praegu soovis Alex, et ta poleks seda laulu valmis kirjutanud, ning kõik oleks täpselt nii nagu enne seda. Lihtne.

"Kuule, mis sa arvad sellest korvitunnist nüüd, kus sul enam kipsi ei ole?" küsis Sayer tasaselt, hoides näitsikut endiselt enda embuses. "Meil peaks veel vähemal kakskümmend minutit olema," lisas ta juurde. Paar viset jõuab ikka teha. Varsti läheb nagu nii pimedaks ja siis ei näe enam midagi. Ühtlasi luges Roof sellega nende eelmise jututeema lõpetatuks.

"Kõlab hästi," suutis Alex manada suule ka õrna naeratuse. Tõmbunud natukene Sayerist eemale, pühkis ta kiirelt mõned juurde tekkinud pisarakuulikesed, viies enda rohelised silmad noormehele. Paar viset jõuab tõesti 20 minuti jooksul ära teha. Isegi sellise kobakäpa nagu Lexi puhul. Ka näitsik ise ei tahtnud eelnevat jututeemat enam tõstada.

Sayer noogutas ning heitis tüdrukule ühe kiire pilgu ennem kui ringi keeras ja tagasi rajale astus, hakates maja poole tagasi liikuma. Peas üritas ta välja mõelda, kuhu küll see korvpall viimane kord pandud sai. Ilmselt kuuri, aga sellisel juhul ei või just väga kindel olla kui kasutuskõlblik ta on. Tagasitee maja juurde möödus vaikides. Rufus tõi palli ning viskas selle siis Alexil.

Alex sasis hetkeks enda juukseid ning kaotas kergelt tumehallikad laigud enda silme alt, mis tekkisid sinna paarist pisarast. Damn, Lexi peab endale kindlalt muretsema veekindla ripsmetuši. Vastasel juhul on ta peale igat pisarat nagu pisikene panda. Armas. Kõndinud peagi Sayeri eeskujul tagasi maja poole, peatus neidis väiksel korvpalliplatsil. Püüdnud oranži palli kinni, silmitses ta seda hetkeks, põrgatas ning viskas. Loomulikult põrkas see vastu korvi äärt ja põrkas eemale. Nice.

Sayer püüdis palli kinni ning jalutas tüdruku juurde, põrgatades samal ajal palli enda parema käega. "Vähemalt lendas pall õiges suunas," muigas noormees, "sihi seda kasti, mis korvilaual on, kuigi ega seda siin just väga hästi näha ei ole," sõnas Rufus, andes palli tagasi tüdrukule ning sammudes ise eemale korvi juurde, et pall kinni püüda. "Näita nüüd oma talenti," õhutas Roof tüdrukut palli viskama.

Alex tegi Sayeri nöökimise peale vaid nägusid. Tema rohelised silmad jälgisid noormeest, kuni Roof jõudis temani, ulatades selle pisikese tüütuse talle tagasi. Põrgatanud seda paar korda, sihtis näitsik seekord palli hoolikamalt ning saatis selle ka peagi teele. Ometigi lendas see kõvasti mööda korvist seda puudutamata. Isegi juhul kui trajektoor oleks olnud sirge, oleks pall siiski enne korvi maha kukkunud. Jahm. Basketball isn't really her thing.

"See on vist see koht, kus peaks ütlema, et sa oled lootusetu juhtum," muigas Sayer, tõstes palli maast ülesse ning jalutades näitsiku juurde tagasi. Asetanud palli tema kätte, seisis ta tema seljataha. "Nii. Vasaku käega suuna palli ja paremaga viska, kasutades enda rannet, et talle paras kaar anda," juhendas poiss, hoides ka enda käsi pallil, et neidise käsi juhendada. Lasnud palli lendu, lendas see ilusa kaarega korvi. "Noh, polnud ju nii raske," turtsatas poiss.

Alex turtsatas kuuldavalt, näidates Sayerile ka keelt. Kuni noormees temani jõudis, seisis näitsik, käed rinnal risti, ja vaatas pahasel pilgul korvi. Täpselt, ta oli hetkel nagu pisikene tüdruk. Kõik peale tema on süüdi. Korv oli liiga kaugel ja liiga väike, mis tõttu ei saanud ta sellele pihta. Või oli see lihtsalt natukene viltu. Kui Rufus korraga tema selja taga oli ning palli Lexi kätte pani, hoides samal ajal nendest kinni, neelatas Alex kergelt. Jahm, you can't fight it. Lasknud Sayeril ennast juhendada, turtsatas tüdruk peagi uuesti. "Lihtne rääkida sul, pikal inimesel, kes on aastaid juba palli korvi loopinud. Proovi olla kordki minusugune lühikene ja nohikust tüdruk," sõnas Alex kergelt silmi vidutades.

Sayer turtsatas ja hakkas naerma. Alex oli tõesti praegu nagu väike laps, kes ei ole saanud seda, mida tahab ja nüüd podiseb ja pahutseb nii mis kole. "Mul on seda suhteliselt raske proovida. Esiteks peaksin ma olema kummargil või kükakil, mis oleks suhteliselt ebameeldiv ja teiseks ei ole mul nii geniaalset aju, et nohik olla," lausus noormees, jalutades uuesti palli juurde. Võtnud selle kätte, lennutas ta selle Lexile, "näita nüüd, et sulle midagi külge ka jäi."