Pohmell,

Scott taastas veepiirile tagasi jõudes oma hingamise, ning lükkas tukka eest ära, et tal oleks täielikult avatud avade Nessale. Kui too aga turtsuma hakkas ei suutnud Scotler oma muiet varjata, ning hakkas peale seda kohe naerma. ''Mina selles nii kindel poleks.'' Tuli kuuldavale läbi selle naeru, mis täitis isegi mingi osa rannast. ''Sa oled kena, kui sa märg oled - tead seda jaaa? Nüüd igatahes tead!'' Vaidles mees jutskui iseendaga, kui oma käed ümber Nessa põimis, ning ta ette seisatas.

"Ou, really?" küsis Vanessa, vaadates mehele pisut flirtivalt otsa, asetades enda ühe käe ümber Scoti ning asetades teise tema kaelale. "Ma arvasin, et ma olen ikka kogu aeg kena," muigas Ness kerge turtsatusega, mis läks sujuvalt üle kergeks naeruks. Naise sügavpruunid silmad vaatasid mehele otsa ning aegamisi vaikis tema helisev naer kuni ta lihtsalt mehele otsa jäi vaatama. "I really did miss you," tunnistas Vanessa tasasel häälel, mängides käega, mis asetses Scotleri kaelal, mehe juustega.

Scott hingas turtsadades välja, ning jäi siis üsnagi mõtlikul pilgul Nessi vaatlema. ''Ma pole sind lihtsalt sellisena ammu näinud - ja ma tahtsin sellega seda öelda, et sa oled endiselt ka märjana kena.'' Kerkisid mehe kulmud natuke. Naised ja nende idiootne tähelepanu pisiasjadel... ''Kas keegi üritab mind siin ära kasutama hakata, et sellist nägu teeb?'' Keeras Scott selle flirdi kiirelt naljaks - ta oli arvestanud, et ei saa Nessalt midagi peale suudluste ja mõne üksiku lähedase hetke - seega miks peaks ta lihtsalt näitama, et ta on nii nõrk ja ei suuda ilma olla. Vabalt. ''Mina sind ka kuigi ma poleks uskunud, et ma seda kunagi endale tunnistan.'' Pidi ta kiirelt tõdema, kui siis käed omavahel kindlalt ühendas, ning nii Nessat endale lähemale tõsta võis. Vees oli naine ju veelgi kergem, kui muidu..

Küll Scotler harjub ära nende pisiasjadega. Ise tahtis Nessi endale. Saigi. Nüüd on aeg hakata sellega ka harjuma. "Mina ja kasutan sind ära?!" turtsatas naine, vaadates Scotile üllatunult otsa justkui oleks mees teda solvanud. "Ja milline nägu see siis oli?" küsis Vanessa süütult. "Sinu suust on seda tõesti natuke üllatav kuulda," lausus Nessa, "ma sain ikka aru, et sul oli karjaga naisi ümber. Sul ei olnud aegagi, et minuga enda pead vaevata," sõnas naine, kallutades pea kergelt ühele küljele. Kui Scott teda endale veel lähemale tõstis, muigas Vanessa õrnalt, asetades enda mõlemad käed ümber kuti kaela.

Scott kergitas vaid oma kulmusid, kui ta asja täpsustama pidi hakkama. ''See oli selline ärakasutamist pooldav nägu noh.'' Üritas ta asjale selgust anda, kuid ega ta seda vist eriti ei saavutanud. ''Naised naisteks, seda ühte polnud, järelikult oli mul aega küll.'' Täpsustas ta kiirelt asjaolusid, ning naeratas õrnalt.

Vanessa turtsatas ja otsustas selle teema sinna paika jätta. "Nutsid iga õhtu patja, jah?" hakkas naine naerma, mitte et ta ise seda teinud oleks. Aga see lihtsalt seostus koheselt Scoti sõnadega. "Igastahes on see kõik minevik ja me peaks ettepoole vaatama, mitte tagasi," sõnas Ness, kui viimaks naermise lõpetanud oli ja mehele otsa vaatas.

Scott pööritas koheselt oma silmi, ning hakkas siis laginal naerma. ''Sa kujutad mind ette patja nutmas üldsegi?'' Ei saanud ta jätta seda lihtsalt mainimata. Siiani polnud Scotler seda teinud, vähemalt enda mäletamist mööda, kuid mõni üksik pisar ta silmanurka oli siiski vahest tekkinud. Kuid ega seda ka kõik teadma ei pidanud ju. ''Täpselt, tulevik on ju meie päralt - võimis kallis?'' Pidi ta lihtsalt Nessile pidevalt Kallis ütlema. See oli lihtsalt nii hea kõlaga, eriti kui Scott seda Vanessale ütles.

"Ega vist," sõnas naine, "kui järgi mõelda, siis ma ei olegi sind vist kunagi otseselt nutmas näinud," lausus Vanessa, kallutades pead kergelt ühele küljele, et minevikus natuke ringi tuhlata. Ei meenunud nagu ühtegi momenti. "Mhm, lihtsalt meie kaks," noogutas Nessa mehe sõnade peale. Nii kaua kui nende vahel on kõik hästi, ei ole muu enam nii oluline.