Pohmell,

Scotler ärkas nii poole nelja ajal oma elutoast suurelt diivanilt. Tal olid seljas endiselt riided, ning ta pea lõhkus nii mis hirmus, kui ta oma silmad avanud oli. Vaikselt istukile end lükanud viis mees käed koheselt oma rinnale, kus pidi olema kett. Mida aga polnud. Kiirelt muianud haaras ta laualt oma telefoni, ning pidi pettuma. Ness polnud siiani ühendust võtnud - sisse hinganud lasi ta telefonil oma taskusse vajuda, ning liikus siis pesema. Sealt tulnud haaras ta valmis tehtud toidu, ning liikus vaid lühkarite väel välja, kuhu jõudes oma hommikueinet mineraalvee abil alla loputada üritas. Telefon äärmise järjekindlusega rinnal.

Päike hakkas juba vaikselt madalamale vajuma, kui Vanessa must Volvo Scoti maja ees peatus. Ta ei olnud temaga eilsest õhtust saati rääkinud ja tegelikult ei olnud Nessa isegi kindel, kas Scott mäletab eilsest õhtust midagi. Ta ei teadnud isegi seda, kas tüüp on kodus, aga kuna sportauto oli maja ees, siis võis oletada, et ta on kodus. Otsinud enda kotist välja mehe kuldse keti, astus Vanessa autost välja, libistades enda mobiili teksade taskusse. Jalutanud mööda jalgrada ukseni, jäi ta seal seisma. Hinganud sügavalt välja, lasi ta kella.

Scotler kuulis otseloomulikult ka ise kella, kuid selleasemel, et sinna vastu joosta saatis ta oma koristaja seda tegema, ning käskis tal Nessi võimalikult kaua kinni hoida - kui oli veendunud, et tegemist on tema kallimaga. Magamistuppa jooksnud hakkas ta kiirelt oma riidekapis ringi tuulama, ning peale kümne minutilist surfamist avastas ta endal seljas olevat musti teksaseid, ning valget triiksärki, mille ülemised kolm nööpi lahti jättis. Käega oma soengut korrastanud lasi ta ka oma parimat lõhna kiirelt peale, ning vantsis siis baarikapini, kust pudeli veini, ning kaks klaasi võttis. ''Ma seda veel lahti ei korkinud - juhul kui sa seda ketti mulle tagasi tulid tooma ja mu suuremeelset tundepuhangut südamesse ei võtnud.'' Sammus mees trepist alla, ning peatus alumisel astmel, kui siis pilguga Nessale naeratas, ning ta silmadesse jällegi uppuma hakkas.

Astunud majja sisse, jäi Vanessa esikusse seisma, lastes silmadel üle maja libiseda. Või vähemalt üle selle osa, mis esikust näha oli. Surunud enda käed siniste teksade tagataskusse, jäi ta Scotti ootama. Kui too viimaks alla tuli, tõstis naine enda pruunid silmad mehele ning naeratas õrnalt. "Sa mõtled seda tundepuhangut, mis sa eile seal klubis mulle täispeaga ette rääkisid? Kuule....äkki sa kordaksid seda. Ma mäletan, et sa lubasid teha kõike, mida ma tahan ja sa lubasid isegi aseksuaalseks hakata. Ja korvpalli ja Gretsi lubasid ka maha jätta. Meenub midagi?" seletas Vanessa kerge muigega, sirutades enda käe välja, millel lebas Scoti kett.

Mees astus trepist alla, ning muigas õrnalt. ''Ja siis saan ma sinu tagasi? Rohkem polegi midagi vaja? Ei suhtle Gretsiga, ei mängi enam kossu ja hakkan Aseksuaalseks jah?'' Kerkisid ta kulmud. ''Ma teen tõesti kõik mis sa tahad - ma vannun sulle. Ma ei jäta sind enam üksinda ja üldse sinu maha jätmine oli mu elu suurim viga. Mitu korda päevas ma seda sulle kinnitama pean?'' Kadus mehe näolt ta lai naeratus, ning selle asemele tuli mõtlik pilk. ''Ma suudan seda - seega me oleme jälle koos?'' Uuris ta vaikselt. No lihtsalt ei suuda teadmatuses elada eksole.

Vanessa suule ilumunud muie läks sujuvalt üle õrnaks naeruks. "Minu jaoks sa nüüd küll muutuma ei pea," lausus ta Scotile. Ta ei taha, et mees end muutma hakkaks. Pealegi kui ta teeks kõike, mida Van tahaks, siis läheks nende elu väga igavaks. Vanessa nägu tõsines pisut, "sa ei pea seda mulle sõnadega kinnitama, sa pead seda mulle oma edasiste tegudega näitama," sõnas Ness, astudes trepile lähemale, jäädes selle ette seisma. "Ma annan sulle uue võimaluse, aga palun ära pane mind seda kahetsema," vastas ta vaikselt, vaadates Scotlerile otsa, tundes korraga ülevoogavat rõõmu, et oli selle nüüd välja öelnud.

Scott naeratas viimaks kergelt. ''Seega oled sa täiesti minu jälle ja ma ei pea Robertiga sinu pärast võitlust pidama?'' Turtsatas noormees kiirelt, ning libistas oma käed seejärel ümber neidise. ''Sa ei kahetse seda - ma luban sulle.'' Eemaldus ta vaikselt, ning kinnitas oma silmad Nessa omadesse.

"Jah, ma olen sinu, aga see ei tähenda, et ma Robertiga enam ei suhtle. Ta on peale Brittany siiski järgmine parim sõber, kes mul on," lausus Vanessa, vaadates Scotile otsa. Tema ei keela mehel enda sõpradega suhelda ja seega ei saa ka Scott temale selles osas piiranguid seada. "Eks me näeme seda," sõnas naine mahedalt, hoides endiselt enda pruune silmi mehel.

Scott kergitas vaid õrnalt oma kulmusid, ning hingas siis sügavalt sisse. ''Sa ei pea seda mulle rääkima - ma saan aru, ta on su sõber ja sõpru peab olema.'' Üritas ta äärmiselt mõistlikuks jääda. ''Kuid siiski, ma loodan et sa ei pane mind olukorda kus ma lihtsalt ei suuda vaadata, kuidas ta sulle keelt kõrva üritab ajada eksole. Sa tead mind ja ma ei suudaks midagi sellist vaadata.'' Üritas ta Nessale märku anda, et lepib vaid nende kahe sõprusega. ''Nüüd aga - lähme.'' Sõnas ta kiirelt neidisele kätt ümber asetades, ning terassile suundudes. Seal olevas baarikapis leidus ka avaja, ning rohkemat polnudki kutil vaja.

"Robert ei ole selline," sõnas Vanessa pead vangutades, kuid tahtmatult ilmus tema suule õrn muie. Jätnud selle teema sinna paika, kõndis ta mehe juhatusel terrassile, jalutades selle ääre juurde, kui Scott baarikapi juurde läks. "Kas see vein on sulle nüüd pohmaka rohuks või?" küsis Vanessa, vaadates üle õla mehe poole. Ega ei saa ju juhust kasutamata jätta, et mehe kallal norida.

Scotleri silmad olid üsna kiirelt liikunud kaugemale, kui Ness talle kinnitas et Robi selline pole. Oma suu igaksjuhuks kinni hoidnud pööritas ta silmi, kui avaja sai, ning pudeli avas. ''Ei, vein on sellejaoks, et seda sinuga koos vaikselt juua.'' Valas ta samaaegselt klaasidesse, ning sättis pudeli siis baarikapi äärele. Klaasidega liikus ta naiseni, ning ulatas talle seejärel klaasi. ''Niiet nüüd võin ma oma keti sulle kaela tagasi panna?'' Esitas ta küsimuse, kui oma klaasi piirde äärele ulatanud oli.

"Ahah, räägi-räägi," sõnas Vanessa, võttes klaasi mehe käest vastu. Ta nuusutas veini ning võttis sellest siis väikese lonksu. Noh, vähemalt selles osas on Scotil maitset. "Kui see asja sinu jaoks ametlikumaks teeb, siis ole lahke," lausus naine ning võttis keti enda teksade tagataskust välja, ulatades selle Scotlerile. "Ära seda siis hiljem kahetsema hakka ega minuga on raske," hoiatas Ness muiates.

Scott naeratas taaskord õrnalt, ning sättis end siis Nessa kõrvale seisma. Kui ta oma keti kätte saanud oli liikus ta naise seljataha, ning tõstis ta pikki, ning tumepruune juuksesalkusid - puudutades nii vaikselt ka naise kaela. ''Sama pehme nagu vanasti.'' Kommenteeris ta vaikselt, ning viis keti ümber Nessa kaela, selle ka viimaks kinnitades. ''Ma olen alati imestanud, kuidas sinu nahk nii pehme ja sile samaaegselt on.'' Lukustas ta oma käed ümber naise. ''Vaata seal kaugemal paistab üks tume laik, keset veepiiri. Näed?'' Juhtis ta tähelepanu pisikesele saarele, kus ta üksinda öösiti purjetas tihti. ''Seal ei ela hingelistki. See ongi seal paradiis.'' Teatas ta muie näol kasvamas, kui oma klaasi terassi äärelt võttis, ning seejärel sealt silmapilgutuse toel lonksu rüüpas.

Scoti puudutused suutsid endiselt külmavärinad üle naise keha jooksma panna, mis teatud aja pärast muutusid kuumaks ja kihelevaks. Just nii naine seda seletaks. Kui keti otsas olev plaat tema kaela puudutas, tõstis näitsik enda ühe käe ülesse, hoides seda mõned sekundid enda sõrmede vahel, ennem kui selle jälle rippu lasi. Scoti kommentaarid tema naha kohta panid naise muigama ja ilmselt endiselt veel ka punastama, kuigi seda ei olnud õnneks eriti näha. "Mhm," noogutas Vanessa, viies enda pruunid silmad veepiirile. "Käid sa seal Paradiisis tihti?" küsis naine, asetades enda vaba käe Scotleri käele, mis ümber tema oli.

Scott hingas sisse värsket, ning üsna sooja õhku, mis ta kopsud koheselt täitis. ''Unetutel öödel, mida siiani on üsna hulgaliselt olnud.'' Muheles mees vaikselt, ning sulges hetkel, mil Nessa käsi tema oma puudutas silmad. ''Tahad võin su mõnikord kaasa võtta.'' Tegi ta kiire pakkumise, ning toetas oma pea neidise õlale, peale uut lonksu veiniklaasist. Pea ei valutanudki enam nii hirmsalt, kui ta seda hommikul teinud oli.