Kabinetitšill

'Doctor Griffin' kõlas päris hästi, kas pole? Jõudnud magamistuppa, istudes endiselt mehe süles, viis naine enda suured pruunid silmad tüübile. "Ma tean, right? Sellepäras ma nii faaabulous olengi," muigas Zoe, hakates kergelt naerma. Ta libistas end mehe sülest maha ning tippis kergelt keksival sammul muusikakeskuse juurde, kust pani käima suvalise plaadi, mis sinna sisse jäänud oli. Tagasi Wade' juurde jalutanud, võttis ta mehe käest kinni ning tõmbas ta püsti, "tantsi minuga," palus Zoe vaikselt.

Kõlas küll, aga doktor Beyers oleks veel huvitavam olnud. "Ma ei oska tantsida," oli mees kindel ja hoidis käsi naise pihal. Viimasest tantsimisest oli paaaalju aastaid möödas, ööklubides ta ei käinud, koolis õpetati küll peotantsu, kuid kes seda enam mäletab.

"Mis mõttes ei oska?" kergitas naine enda kulme, näol särav valge naeratus. "Ära valeta siin midagi, oled ka varem minuga tantsinud. Pealegi siin ei ole kedagi peale meie kahe," sõnas Zoe tasasel häälel justkui võiks muidu keegi neid pealt kuulata. Naine asetas enda käed ümber mehe kaela, jättes nad sinna sõrmseongusse. Tema silmad olid kinnitunud Wade' omadele, sama kui nad vaikselt muusika taktis liikusid.

"Olgu, olgu," vastas mees naeratusega ja hakkas muusika taktis liikuma. "Ma mäletan küll, millal me esimest korda tantsisime," muigas Wade, tol korral valetas mees loo kokku, et ta "juhuslikult" sattus jälle Zoega kokku. Ega mees mingi stalker polnud, aga ta tahtis naist uuesti näha.

"Sellisel juhul pead sa mu mälu värskendama, sest see esimene kord on kadunud kuskile meie teiste mälestuste alla," lausus Zoe vabandava naeratusega. Kindlasti oli see imeline ja suurepärane hetk, aga hetkel ei suutnud naine seda kuidagi meenutada. Viimati tantsisid nad vist kellegi sünnipäeval. Seda Zoe mäletas.

"Mingisugune jazzklubi, sa olid enda sõbrannaga seal," meenutas Wade. Ta oli sellest kohast mööda kõndinud ja nägi naist akna juures rääkimas, kiirelt käis mees kodus, vahetas riided ja oli juba jazzklubis.

Jazzklubi.....jazzklubi...? Ahjaa, muidugi. Nüüd hakkasid pildid vaikselt naisele silme ette kerkima. "Nüüd ma mäletan," noogutas Zoe pärast mõningat mõtlemist. See oli tegelikult üks igati lahe õhtu olnud. "Sa oleksid seal ju peaaegu ühe tüübiga kaklema läinud, kes mulle kogemata otsa koperdas ja käe ümber pani," muigas naine korraga. Kuidas ta saakski seda unustada?

"Usu mind, ta ei kukkunud sulle "kogemata" otsa. Ma tunnen mehi, ta lihtsalt üritas leida võimalust sulle jook välja teha," lausus mees kindlalt. Ta oli tol hetkel päris vihane olnud, aga teine kutt oli argpüks, kes lahkus sealt kiirelt.

"Tundus sulle ähvardava konkurendina või?" naljatas Zoe, "sest minu mäletamist mööda tegid sa ise mulle mõned minutid hiljem joogi välja," lausus naine, kui kogu õhtu talle suurepäraselt meelde tuli nagu oleks see alles eile toimunud. Tegelikult oligi see õhtu olnud õhtu, mil Zoe leidis, et Wade on midagi palju enemat kui ta nende esimesel kohtumisel näitas.

"Mkm, ta oli liiga arg," vastas mees. "Sest ma teadsin, et meil on tulevikku," lisas Wade naeratusega. "Aga sa lasid mul sulle joogi osta, järelikult sina ka tundsid midagi," oli mees kindel. Muidu oleks ilmselt Zoe viisakalt keeldunud....Või siis olnud pahane, et Wade teise kuti minema ajas.

"Ma ei ütleks, et ma seal kohe midagi tundsin juba, aga silma jäid sa mulle juba meie esimesel kohtumisel," tunnistas Zoe kui juba mineviku peale jutt läks. "Mul on hea meel, et me siiani koos oleme," lausus naine, libistades enda käed mööda mehe õlavarsi tema küünarnukkide juurde. Naine on nende praeguse eluga nii rahul, et ta ei muudaks mitte midagi.

"Mm...Kas te lööte mulle külge, doktor Griffin?" küsis mees laia muigega. "Mul ka, kallis," vastas Wade ja suudles naise huuli. "Tead mul tulevad kohtinguks aina paremad ideed," märkis kutt seejärel. Üks üllatus oli ka kaasatud.

"Võibolla õige natukene," lausus Zoe ilmsüütu näoga, võttes juba järgmine hetk vastu selle suudluse nendelt maailma kõige parematel huultelt, millest ta ei tüdine kunagi. "Mis päeval see suur kohting meil siis on?" tundis naine huvi. Siis teab kuidas asju planeerida. Tundus, et sellest tuleb tõesti üks mõnus kohting, sest Wade tundus väga südamega asja juures olevat.

"Reede õhtul," lausus mees. "Keerutus," andis mees teada ja keerutas naist käe all ning püüdis ta uuesti kinni. "Tead," alustas Wade. "You are awsome," lõpetas mees lause ja naeris vaikselt. Muusika vahetus jälle ühe sarnase vastu.

"Sellisel juhul on mu reede õhtu kinni pandud ja ma ootan huviga, mida sa välja suudad mõelda," lausus Zoe ja juba järgmisel hetkel tegi ta ühe keerutuse, leides end peagi taas turvaliselt Wade' käte vahelt, kus oli lihtsalt nii hea olla. "Ega sinulgi midagi viga pole, vana," lausus naine kergelt naerdes. Jah, mees oli temast koguni kolm aastat vanem. Kuigi ega see erilist rolli ei mänginud. Lihtsalt andis tüübile veel ühe lisa hüüdnime.