Bittersweet

"Lähme siis mäkki ja sööme rämpsoitu. Sealt saab jäätist ka osta," lausus Sayer, lastes tüdruku enda embusest lahti, kuid jättes ühe käe sõbralikult ümber tema õlgade, pannes Brittany liikuma. "Ja pärast seda läheme....millal sa viimati kinos käisid?" uuris Rufus. Ja kohe kindlasti ei lähe nad vaatama mõnda romantilist filmi, vaid midagi naljakat või actionit.

,,Ma ei mäletagi," vastas Brit. ,,Ammu." Õuduka vastu poleks ka midagi, aga kõigepealt ikka mäkk, süüa saab sealt. Palju Brit ikka rämpstoitu sööb...just rämpstoit maitsebki kõige paremini. Burks ja jäätis korraga...hmm...sobib.

"Selge siis läheme kinno midagi vaatama, mis mõtted hoopis mujale viib," muigas Sayer, juhatades tüdruku läbi surnuaia väravate, hakates mööda teed linna poole tagasi liikuma. "Nii et see vastab siis tõele, et tüdrukutele meeldib palju süüa, kui neil halb tuju on?" küsis Rufus muiates, viies enda pilgu tüdrukule enda kõrval.

,,Oleneb tüdrukust," vastas Brit. ,,Aga burks või jäätis või šokolaad või üldse midagi sellist on hea lohutus. Samas mina üritan sellega piiri pidada, ma ei taha paksuks minna." Praegu tahaks küll lihtsalt palju süüa ja kuna Say pakkus välja midagi vahvat, siis loodetavasti õnnestub noormehel Britu tuju tõsta.

"Kuule sina nüüd küll vaevalt paksuks lähed, vaata kui peenike sa oled," muigas noormees. Kindlasti on ta üks neist tüdrukutest, kes sööb nii palju kui tahab, aga paksuks ei lähe. "Kuule ega ma ei teagi sinust kuigi palju, seega palun räägi endast mulle midagi - perekond? huvid? tulevik? ükskõik, mis võib huvi pakkuda," tahtis poiss tüdrukust rohkem teada saada.

Sayer hakkas Britule juba rohkem meeldima. Nii tore poiss. Hmm...mida siis rääkida? ,,Mu ema töötab siin ühes pubis kokana ja isa on keevitaja. Nagu sa juba tead, oli mul õde Janice, aga ta suri kaks aastat tagasi, kui üks purjus autojuht ta alla ajas. Ma igatsen teda nii väga," seletas Brit.

Sayer kuulas ja noogutas. "Ta oli sinust noorem või vanem?" küsis Sayer, pidades silmas tema õde. Ta oli küll ennem hauaplaati vaadanud, aga ega ta vanust välja ei olnud arvutanud. "Eks me ikka igatseme inimesi, kes meile kallid on ja lihtsalt ühel hetkel kaovad," lausus Rufus, viies enda hallikasrohelised silmad Brittanylt nende ette teele.

,,Noorem," vastas Britu, kuid märkas siis, kuidas Sayeri ilme äkki muutus. ,,Kõik korras?" küsis ta ja pani oma käe ümber noormehe õlgade, viies oma sügavpruunid silmad mehele. See tundub kui kirjutamata seadus, et tavaliselt surevad süütud inimesed ning pääsevad need, kes tegelikult surma vääriksid.

Noorema õe kaotus oli kindlasti Brittanyle suureks löögiks. Aga see, et ta endiselt maailmas ringi liigub ja naeratada suudab, näitab kui tugev ta seesmiselt on. "Jajah, kõik on korras," naeratas Sayer tüdrukule, "mulle lihtsalt meenus see sõber, kelle haual ma ennist käisin," lausus noormees täiesti avameelselt. Tema oli ka lihtsalt üks süütu kõrvalseisja, kes valel ajal vales kohas oli. "Ja lihtsalt....mu isa on enamus mu elust purjus olekus veetnud. Nüüd on ta küll võõrutushaiglas ja peaks suvel jälle koju tulema, aga lihtsalt see, et su õde suri sellepärast, et keegi otsustas purjus peaga autorooli istuda...lihtsalt pani mu mõnele asjale mõtlema," lausus Say. Brittany ei pruukinud tema segasest jutust aru saada, aga see oli see, millest poiss mõtles.

,,Saan aru," lausus Brit. ,,Tead, vahel ma isegi mõtlen sellest, mis saab pärast surma. Kas on üldse mingi hauatagune elu olemas? Kui on vaimud, siis veel enam...miks nad kummitamas käivad?"

"Mina usun küll, et kui inimesed ära surevad, siis nende hinged või midagi jäävad maa peale või lähevad taevasse tähtedeks," lausus noormees muiates. "ja vaimud on ilmselt mingil põhjusel maale lõksu jäänud rahutud hinged, kellel jäi võibolla enda elus midagi tegemata," seletas Sayer, aga see oli kõik tema arvamus. Ja ega kuskil ei olnudki mingit kindlat tõestust selle kohta, mis edasi saab.

,,See on vist saladus, mida keegi kunagi teada ei saa, kuigi selle kohta on kõigil nii palju erinevaid teooriaid," arvas Brit. ,,Mina jälle usun, et nad võivad uuesti sündida ükskõik kelle kehas. Kõik ju räägivad mingeid eelmise elu jutte."

"Ja selle peale olen ma ka mõelnud," noogutas Sayer. "Kes sina siis eelmises elus olid?" uuris noormees muiates. Tüdruk võib siinkohal enda fantaasiat kasutada. "Kas sa siis arvad, et su õde jalutab kellegi teisena siin maapeal ringi?" küsis Rufus.

,,Ma ei tea, kes ma eelmises elus olin, aga ma loodan, et olin ilmselt siis mingi aadlipreili või keegi selline. Peaks üldse oma sugupuud veidi uurima, äkki tuleb sealt üht-teist huvitavat välja," vastas Brit. ,,Ja ma ei tea, mida mu õde teeb. Võib-olla jalutab kah, aga ma pole temaga veel kohtunud...või siis lihtsalt on taevas ingel ja vaatab sealt ülevalt minu peale."

"Ma täitsa kujutan sind aadlipreilina ette," muigas Sayer, vaadates tüdrukule hetkeks otsa. "Selles viimases olen ma küll kindel, et ta sinu üle vaatab, aga kas ta teeb seda inglina, seda ma nüüd küll ei tea," lausus poiss, surudes enda vaba käe teksade taskusse.