Bus.. ?

Pärast seda õhtut rannas, kui Lesley't ära kasutati, oli tal kohutav hirm kuskil üksi käia. Koolis rahustas teda see, et seal on teised õpilased ja kodus olid vanemad. Aga väljaspool neid kahte kohta, ei julgenud ta praktiliselt mitte kuskil käia, kui tal kedagi kaasas olnud.

Sellegipoolest, oli ta suutnud endale igaksjuhuks soetada taskunoa. Kasutada seda ta oskas, kui väga vaja on. Ja nüüd, oli ta bussijaamas. Tal meenus jutuajamine Carmel'ga. Õde ütles, et ta tahaks ära. Lesley tahtis ka. Kuskile, ära. Ära põgeneda. Hirmu eest. Mõtete eest. Elu eest. Vastutuse eest. Saatuse eest.. kõige, absoluutselt kõige eest. Aga ta istus seal bussijaamas tunde. Ta jälgis busse tulemas, inimesi bussist väljumas ja bussi minemas ning seejärel sõidukeid jaamas väljuma. Aga tal polnud julgust ega otseslt ka tahtmist ühele täiesti suvalisele bussile istuda ja ära minna. Üks peamisi asju, mida teda seal kinni hoidis, oli hea kasvatus. Ta ei tahtnud jätta ema ja isa ja venda.. eriti õde.. Carmelit.. veelgi hullemasse seisu. Terve ta pere kannatab mingil määral selle pärast, mis temaga juhtus.

Ja nii ta seal pingil istus, taskunuga tugevalt pihus ning suuremat sorti käekott kõrval. Tal olid seal kõige tavalisemad asjad sees. Rahakott, meigiasjad, pakk kummikomme. Mitteühtegi riideeset.

Joe oli käinud Eastside'il sõpradel külas ja kõndis nüüd bussijaama poole. Ta ei tulnud autoga sellel lihtsalt põhjusel, et nad jõid mõne õlle ära. Pole vaja politseile vahele jääda, draamat oli juba küllaga. Mehe buss pidi umbes poole tunni pärast tulema, aega veel oli. Kutt märkas, et keegi istus juba pingil, ilmselt ootas ta ka bussi. Joseph istus pingile ja vaatas otse enda ette. Neiu oli ju võõras.

Olgugi, et kell näitas üsna palju, liikus siin ikkagi inimesi. That was nice. Vähemalt ei olnud ta alone-alone. Ja peagi istus ta kõrvale ka üks noormees. Ta vist oli tead näinud. Kui ta vastu õe tahtmist siiski kisakooritrenni läks. Vahest ikka juhtub, et korvpallurid ja tüdrukud, kes kisakoori on, vahest trenni ajal kokku juhtuvad. "Hei.." lausus neidis vaikselt. Ja nüüd oli täiesti meeeeep. Mida ta edasi peaks rääkima? Miks ta üldse midagi ütles? Oh. well. Ega suhtlemine siis paha tee.