Õhtul hilja

Samantha oli otsutanud, et vahest võib ka käija westsideil jalutamas. Juba päris pika maa maha jalutanud jõudis neidis lõpuks ühte tagasihoidlikusse parki. Ta haaras maast peotäie lund ning mätsis selle palliks, hakates seda palli käed hüpitama.

Ot: Joe.

Joe tuli töölt. Ta tegi pikema vahetuse, et saada järgmisel tööpäeval kiiremini ära. Joseph kõndis ja vaatas pargis ringi. Inimtühi nagu alati. Siiski haarasid silmad kaugemalt ühe inimese, kes meenutas tuttavat neiut. Mida tegi üks noor neiu siin pargis nii hilja? Kell hakkas ilmselt poole kaheteistkümnele lähenema.

Rebecca hüpitas veel paar korda oma lumepalli ning lasi, siis sellel maha kukkuda. Järgmisena vaatas ta pargis ringi. Neidise tähelepanu haaras noormees, kes oli parki ilmunud. Sammie näole tekkis õrn naeratus. Õnneks polnud see kutt seal täiesti võõras.

"Õhtust! Mida sa siin nii hilja teed?" uuris Joseph. Sellel ajal juba paljud õpilased magasid rahulikku ööund. Gümnaasium väsitas siiski, noormees tundis ise ka, kuidas uni kutsus, kuid koduni oli veel maad ja siis oli vaja kiirelt duši alt läbi hüpata. Ühesõnaga vast keskööks sai voodisse.

''Õhtust, ma kõigest naudin värsket õhku, siin on nii mõnus vaikne ja rahulik.'' vastas tüdruk, ta naeratus venis veelgi laiemaks. '' Ja ise, mis sa ise siin nii hilja väljas teed?'' esitas ta sama küsimuse.

"Tulin just töölt. Kodutee viib siit läbi," vastas Joseph. Siin oli tõesti rahulik ja vaikne. "Plaanid siin veel kaua olla?" küsis Joe seejärel. Lihtsalt puhas uudishimu, mis lõi aeg-ajalt välja. Uudishimulikud tüdrukud pidid õnne tooma, kuidas aga lood poistega olid, seda mees ei teanud.

''Kuule ise ka veel ei tea, võib-olla olen 5 minutit võib-olla paar tunnikest. Oleneb kas tegevust leian endale või ei.'' vastas tütarlaps, kergelt mõtlikult. Tõesti, ta ei teadnud veel, kas peaks kodu poole hakkama liikuma või ei, niikuinii juba vennas kodus magas, siis oleks jälle kodus igav. Ei jõua neid unetuid öid ära kiruda, siis ainult mõtle mida kõike tahaks juba ära teha.

"Mida sa siis teha tahaksid?" uuris mees kulmukergituse saatel. Mida ikka väga öises pargis sai teha, päike ka ei säranud. Istuda ja rääkida? Kah võimalus. Ega midagi eriti teha ei olnud, ujuma ei saanud ka veel minna, vesi oli liiga külm isegi Joe jaoks. Talle meeldis sügiseti ja kevadeti külmas vees suplemas käia. Värskendav ja hoidis erksana.

''Mulle sobib kõik. '' naeris tüdruk. '' Hulludest ekstreemsustest kuni vaiksele istumisele sooja kamina ees.'' lisas ta lõbusalt. Tõesti talle sobib kõik, olgu see siis kamina ees istumine ja jutu ajamine või misiganes ekstreemsus mis pähe võib tulla.

"Siin lähedal on üks pubi, tahad sisse astuda?" küsis Joe. Seal oli võimalik kamina ees ka istuda, kui soovi oli. Ekstreemsusi praegu Josephi pähe ei löönud. Autoga ei viitsinud ka niisama mööda linna änada, kulutab enda kullakese mõttetult ära.

''Kõlab nagu plaan.'' lausus neidis nõustuvalt. Pubi tundus hetkel hea mõte, saab sooja ja puha. Samantha vaatas noormeest ning pidi tahtmatult naeratama, kenad kutid lihtsalt kisuvad naeratuse näole.

Joseph hakkas Samanthaga liikuma pubi poole. "Homme on jälle tüütu koolipäev...Vaheaeg võiks juba kätte jõuda," lausus noormees. Ta tahtis rohkem aega endale, kool võttis palju ära. Kodused tööd ja kirjandid olid kõige nõmedamad, kuid neid tuli teha, sest Joe lootis stipendiumile ja ta tahtis kindlasti ülikooli edasi minna, mitte jääda Tree Hilli eluks ajaks Rusty juurde tööle. Palk oli isegi üsna okei, aga sellega ära ei ela ja teda huvitas muu.

Sammie kõndis rahulikult Joega kaasa. ''On jah, eriti pole tahtmist sinna minna. Nõus... tahatks juba seda vabadust.'' nõustus tütarlaps noormehega. Sammie oli küll vahepeal enda hinded täiesti maha lasknud, need olid olnud tõsiselt allanormi, aga õnneks võttis tütarlaps oma venna eeskujuks ja jõttis kõik peod ja joomingud mõneks ajaks kõrvale.

Joseph avas Samanthale ukse ja astus ka ise pubisse. Mees läks leti juurde ja küsis Sammie käest :"Mida sa soovid?" Ta ise ei olnud veel kindel, mida tahab tellida. Mitte midagi väga kanget ega ka magusat. Joe kiikas, kas kaminaesine oli vaba. Oli küll. Pubi oli üsna tühi hetkel, tööpäev kõigil homme ees, mis muud.

Kui Joe ukse avas, tänas neidis teda. Viisakus oli alati üks näitaja sinust. '' Ma võtaks ühe siidri.'' lausus ta peale mõningast mõtlemist. Ta ei saanud endale lubada seda, et joob ennast täis ja, et siis oleks järgmine päev pohmakas. Mõne hetke pärast viis neid pilgu ruumile. Korraks heitnud pilgu Joele, naeratas ta õrnalt, tuues oma põselohud esile.