Viskeid harjutamas

Joseph noogutas. Ahjukartul ürtidega oli eriti hea. "Kuidas sul siis kooliga edeneb? Lõpetad edukalt?" uuris noormees. Mõni ta klassist oli põhimõtteliselt igas teises töös läbi kukkunud, ilselt ei läbitud nii ka eksameid. Noormees lasi jällegi silmad neiu peale liikuma.

,,Hinded on korras," vastas Brit. ,,Ja sul?" uuris tüdruk vastu. Brit otsis seni välja kaks klaasi ja paki mahla, millega ta mõlemad klaasid ka täitis, kuni pizza ahjus küpses. Kööki täitis hõrk pizzalõhn...mmm.

"Same here, tulevikuplaanid ka juba tehtud?" küsis mees edasi. Ta tahtis Brittany kohta võimalikult palju teada saada. Mm, mõnus pitsalõhn vallutas lõhnameele. "Saan ka kuidagi ehk aidata?" pakkus Joseph seejärel enda abikätt.

,,Ma tahaks kirjanikuks saada," vastas Brit. ,,Aga samas ülikooli kohta ei ole ma veel otsustanud, kas ajakirjandus, meditsiin või hoopis kehakultuur." Brit sai alles nüüd aru, et Joseph oli veel midagi küsinud. ,,Ah...jajah...muidugi, sa võid taldrikud välja otsida ja need lauale panna," vastas tüdruk.

"Kirjanik? Millest sulle siis kirjutada meeldib?" uuris noormees. Ta lükkas end köögikapi najalt püsti ja nuputas, kus võivad taldrikud olla. Brit ütles, et 'välja otsida'... Joe avas esimese kapiukse ja seal olidki taldrikud. Noormees võttis kaks välja ja pani need lauale.

,,Kõigest," vastas Brit. ,,Oma tunnetest ja mõtetest, ma tahaksin lugejaga jagada seda, mis on minu sees." Brit naeratas. Tubli poiss, leidiski taldrikud üles. Nüüd oli pizza ka valmis ja tüdruk hakkas seda ahjust välja võtma, kui käsi kogemata vastu kuuma plaati läks ja Brit selle ära kõrvetas. ,,Ai," ütles ta vaikselt.

Joe kuulis, kuidas tüdruk midagi ütles ja vaatas neiu käe poole, mõistes koheselt, mis juhtus. Mees keeras kraani lahti, kust tuli jääkülma vett ja võttis neiu käest ärnalt kinni ja juhtis selle veejoa alla. Mõnekümne sekundi möödudes uuris mees :"Hakkab vaikselt parem?"

,,Jah, aga see kipitab," vastas Brit. Nahk oli veidi maas aga noh, köögis ikka juhtub. Vähemalt pizza jahtub nüüd ja varsti saab süüa. Teekski üldse olemise igati mõnusaks, on ju suurepärased võimalused Joe'd tundma õppida.

"Kus sul plaastrid on? Paaril esimesel tunnil on plaastrist abi, hiljem pead maha võtma, et ta paraneks korralikult," vastas mees ja tõmbas paberrätiku rullist ühe lehe ja kuivatas sellega neiu haava õrnalt ära. Tegelikult peaks vist puhastama. Mees pani voolava vee kinni.

Brit krimpsutas valust nägu, kui Joe tema põletushaava puudutas. ,,Mul peaks põletustele mingid plaastrid kuskil olema," lausus tüdruk. ,,Need on vannitoas esmaabikapis kõige ülemisel riiulil...tead küll...nagu võrk."

"Ja vannituba on täpsemalt...?" küsis mees juhtnööre. Siis ta oli valmis minema plaastrite järgi. Noormees märkas, et haav oli punakamaks tõmbunud, ärritus oli üsna tugev vist olnud. Oleks pidanud ennast ise pakkuma pitsat ahjust välja tõstma.

,,Minu toa kõrval vasakut kätt," vastas Brit. See oli hea, et vannituba tema toale nii lähedal oli, sest ta ei viitsiks eluilmaski mõnel teisel korrusel või üldse teisel pool maja pesus käia. Täpselt nagu oleks tegemist tema enda vannitoaga, kuid maja peale oli vaid üks vannituba. Haav valutas küll jubedalt ja see tekitas kätt liigutades tunnet, nagu miski kisuks seda.

Okei, Joseph pidi siis selle ka välja nuputama, kus neiu tuba asub. Ta kõndis köögist koridori ja avas ühe ukse. Brittany tuba vist. Järgmise ukse taga peitiski end vannituba ja noormees leidis kiirelt esmaabikohvri ja ta viis selle kööki ning avas selle. Leidnud õige plaastri, eemaldas ta ettevaatlikult kile kleepuvast kohast ja pani selle tüdruku käele.

,,Aitäh," lausus Brit vaikselt ja vaatas Josephile silma. ,,Nüüd saame hakata pizzat sööma." Samas ei olnud tüdrukul õrna aimugi, mille eest ta Josephit tänas. Et ta teda pisut tohterdas? Võimalik.

Joe naeratas :"Pole tänu väärt. Ma usun, et pulmadeks paraneb sul see haav ära." Joseph noogutas, pitsa kutsus juba. "Ma tõstan selle ise lauale," rääkis mees kuumast toidust, polnud vaja, et Brittany enda katkise käega selle kallale läheks.